Alveolaarne trill (rullitud R): heli, foneetika ja keele näited

Alveolaarne trill (rullitud R): foneetika, heli tekkimine ja keelenäited. Selge selgitus, transkriptsioonid ja kuulamisnäited hispaania–eesti võrdluses.

Alveolaarne trill on üks konsonantide tüüp. Seda leidub mõnes kõnekeeles. Seda nimetatakse tavaliselt rullitud R-ks, veerevaks R-ks või trillitavaks R-ks. Selle konsonandi kõla moodustub, kui asetada keele ots vastu hambaharja vahetult ülemise hambarivi taga. See ongi see, mida tähendab "alveolaarne". Seejärel moodustub heli keele vibreerimisega vastu seda harja. See teeb sellest trill-konsonandi.

Rahvusvaheline foneetiline tähestik tähistab dentaalseid, alveolaarseid ja postveolaarseid trille sümboliga ⟨r⟩. Selle X-SAMPA sümbol on r.

Üsna sageli kasutame ⟨r⟩ selliste keelte nagu inglise ja saksa keele foneemilistes transkriptsioonides (eriti sõnaraamatutes). Neil on rootilised konsonandid, mis ei ole alveolaarne trill. Seda seetõttu, et nende keelte ortograafiates on r-i kirjutamine lihtsam.

Paljudes indoeuroopa keeltes on see heli vähemalt aeg-ajalt allofooniline koos alveolaarse koputusega [ɾ], eriti rõhuta positsioonides. Erandiks on katalaani, hispaania, albaania ja mõned portugali murded, kus neid käsitletakse eraldi foneemidena.

Kõne ja foneetika

Alveolaarne trill on tavaliselt hääldatud kui heli, mille puhul keeleots puutub kergelt vastu ülemist hambaharja (alveoolset piirkonda) ja õhuvool paneb keeleotsa kiiresti vibreerima. Akustiliselt on see sageli häälikuvoodi (voiced) heli ja foneetiliselt tähistatakse seda IPA-s sümboliga [r]. Mõnedes keeltes võib esineda ka hääletu variant [r̥], näiteks teatud konsonantkontekstides või dialektides.

Alveolaarse trilli sagedus (kui mitu vibratsiooni sekundi jooksul tekib) ja vibratsioonide arv sõna sees võivad varieeruda, mis mõjutab heli tajumist. Lühike üksik kontakt moodustab sageli hoop- või koputuse ehk tap'i, foneetiliselt [ɾ], mis on eraldi kategooria ja sageli allofoon või eraldi foneem sõltuvalt keelest.

Näited keeltest ja ortograafiast

Alveolaarne trill esineb paljudes keeltes, sealhulgas:

• Romaani keeltes: hispaania (nt perro [ˈpero] vs pero [ˈpeɾo] — trill vs koputus), itali, katalaani;
• Slavistlike keeltes: vene, poola, serbia/horvaadi/bosnia;
• Baltis: eesti ja leedu murretes sageli alveolaarne trill;
• Mõned teised keeled ja murded: osa portugali, albaania, rootsi ja norra dialektid samuti võivad kasutada trilli.

Tähtis on märkida, et paljudes keeltes tähistab ortograafiline täht r erinevaid "r"-tüüpe (nt alveolaarne trill, alveolaarne approximant, uvulaarne R jne). Sellepärast kasutatakse foneetilistes transkriptsioonides sageli IPA-s ja X-SAMPA-s erisümboleid, kuigi lihtsustatud transkriptsioonides võib ⟨r⟩ jääda sama.

Kuidas alveolaarset trilli hääldada (praktilised nõuanded)

• Lõdvestu: pinge keelalti takistab trilli tekkimist. Proovi lõdvestada keel ja lõualuu.
• Asetus: pane keeleots kergelt vastu ülemiste hammaste taga olevale alveoolsele harjale — mitte liiga kõvasti surve all.
• Õhuvool: puhuda ühtlaselt läbi väikese ava keele ja hambahari vahel — liiga nõrk õhuvool ei tekitagi vibratsiooni.
• Algusharjutus: alusta koputusega [ɾ] (nt häälikule lähedase "d" või "t" pluss vokaaliga: "da", "ta"), seejärel püüa lasta õhul jätkuvalt liikuda ja tekitada korduvaid kokkupuuteid.
• Harjutused: korduvalt häälda ühehäälset "tra-tra-tra" või "drdrdr" ning soovi korral proovi sõnu, kus keeled on topelt-r (nt hispaania carro, itaalia carro) või eesti sõnu nagu ratas, et tajuda vibratsiooni.

Erinevus koputuse ja trill'i vahel

Alveolaarne koputus ehk tap ([ɾ]) on ühe kiire kontakti tulemus, trill ([r]) on mitme järjestikuse kontakti (vibratsiooni) jada. Mõnes keeles (nt hispaania) on kaks heliliselt erinevat foneemi — üks on koputus ja teine trill — mis võib muuta sõna tähendust.

Keeleline areng ja sagedased raskused

Lapsed omandavad trilli erineval ajal; mõned õpivad selle varakult, teised alles hiljem. Täiskasvanud sageli ei suuda trilli kohe hääldada, kuna nõuab konkreetset keeleasendit ja kontrolli õhuvoolu üle. Levinud vead: liiga tugev surve keeleotsaga, keel liiga jäik või vastupidi liiga lõtv, ebapiisav õhuvool.

Akustika ja foneemiline staatus

Sõltuvalt keelest võib alveolaarne trill olla foneemiliselt eristav (st muutma sõna tähendust) või olla ainult allofooniline variatsioon teistest rhotic-helidest. Akustiliselt eristub see teistest "r"-heli tüüpide (nt uvulaarne [ʀ] või alveolaarne approximant [ɹ]) poolest oma selgete impulsside ja harmooniliste mustritega, mis tekivad keeleotsa vibratsioonist.

Kokkuvõte

Alveolaarne trill on trilleeriv konsonant, mis tekib keeleotsa kiirel vibratsioonil vastu ülemist hambaharja. See on levinud paljudes maailma keeltes ja võib foneemiliselt erineda koputusest [ɾ]. Kuigi paljud ortograafiad kasutavad lihtsat tähte r erinevate rhotic-helide märkimiseks, annab foneetiline transkriptsioon täpsema info heli laadist (nt IPA ⟨r⟩ ja X-SAMPA r).

Küsimused ja vastused

K: Mis on häälikuline alveolaarne trill?

K: Millise rahvusvahelise foneetilise tähestiku tähega tähistatakse seda häält?

K: Millist sümbolit kasutab X-SAMPA selle heli kujutamiseks?

K: Kas inglise ja saksa keele sõnastikud kasutavad mõnikord sümbolit ⟨r⟩?

Küsimus: Kas häälikuline alveolaarne trill on paljudes indoeuroopa keeltes mõnikord alveolaarse klapi [ɾ] allofoon?

K: Kas on keeli, kus neid kahte heli käsitletakse erinevate helidena?

Otsing