Frikatiivne konsonant on konsonant, mis tekib siis, kui pigistad õhku läbi väikese augu või lõhe suus. Sellise kitsenduse juures õhuvool muutub turbulentseks ja tekib iseloomulik sahisev või vihinakuline helisus. Näiteks hambavahed võivad tekitada frikatiivseid konsonante; kui neid lünki kasutatakse, nimetatakse frikatiive sibilantideks. Mõned näited ingliskeelsetest sibilantidest on [s], [z], [ʃ] ja [ʒ].

Tüübid ja artikulatsioon

Frikatiivide liigitamisel võetakse arvesse peamiselt kahte tunnust: häälestus (kas häälepaelad vibreerivad või mitte) ja artikulatsioonikoht (kus täpselt suus kitsendus tekib). Lisaks eristatakse sibilantseid (teravam, kõrge sagedusega sahin) ja mitte‑sibilantseid frikatiive.

  • Häälita vs hääleline:
    • Häälita frikatiivid: [s], [ʃ], [f], [θ] (näited inglise keelest).
    • Hääleline frikatiivid: [z], [ʒ], [v], [ð].
  • Artikulatsioonikohad (näited):
    • Labiodentaalsed: [f], [v] (alalõua serv ja ülahuul, eesti sõnad: foto, vesi).
    • Dentaalsed: [θ], [ð] (inglise think, this — häälduses hambade vahel).
    • Alveolaar‑/postalveolaarne: [s], [z], [ʃ], [ʒ] (eesti [s] sõnas sõna; šokolaad sisaldab [ʃ] laensõnana).
    • Palataalne ja velaarne: mõned keeled kasutavad palataalseid frikatiive (nt hispaania [x] hispaania murretes või saksa [ç] ja [x]).
    • Glotaalne: [h] (nt eesti hai ja inglise hat).

Sibilandid vs mitte‑sibilandid

Sibilandid annavad kõrge sagedusega sahiseva hääle (näiteks [s], [z], [ʃ], [ʒ]), samas kui mitte‑sibilantsed frikatiivid (nt [f], [v], [θ], [ð]) kõlavad pehmemalt ja madalama sagedusega. Akustiliselt eristuvad sibilandid tugeva kõrge sageduse energiaga, mida kasutatakse ka paljudes keeltes kontrastina.

Kuidas frikatiive eristada ja tekitada

  • Frikatiiv erineb sulgkõne (plosii) häälikust selle poolest, et õhk ei peatu täielikult — plosiivid (nt [p], [t], [k]) tekivad täieliku sulgemise ja järgneva lõhkega.
  • Frikatiivist erineb ooks (approksimant) selle poolest, et approksimandid (nt inglise [j], [w]) ei tekita turbulentsi — huultel või keelel pole nii lähestikku kitsendust.
  • Praktiline näpunäide: hääletu frikatiiv tekib kui teed õhuvoolu läbi kitsast lünka ilma häälepaelte vibreerimiseta; hääleline frikatiiv samal ajal kaasab häälepaelad.

Keelendid ja näited

Frikatiivid esinevad paljudes keeltes, kuid täpne komplekt sõltub keelest. Näited:

  • Inglise: häälita [s], [ʃ], [f], [θ]; hääleline [z], [ʒ], [v], [ð] (nt sip vs zip).
  • Eesti: levinud frikatiivid on [s] (s), [z] (tavaliselt laensõnades), [ʃ] (tähega š laensõnades) ja [h] (h).
  • Hispaania: [f], kirjapildis f; hispaania teatud murretes esineb ka tugev velaarne [x].
  • Venekeel: ш [ʂ], ж [ʐ] (sarnased, kuid keeleasendilt erinevad sibilandid).

Foneetilised ja foneemilised aspektid

Foneetiliselt kirjeldatakse frikatiive nende täpse artikulatsiooni, helitugevuse ja akustika kaudu. Foneemiliselt võivad frikatiivid mõnes keeles moodustada tähendust eristavaid paare (nt inglise sip vs zip). Keeled kasutavad ka helistamise (voicing) ja asukoha erinevusi fonoloogiliseks eristamiseks.

Lühikokkuvõte

Frikatiivsed konsonandid on häälikud, mis tekivad õhu surumisel läbi kitsast lõhet, mille tõttu tekib turbulents ja iseloomulik sahin või vihin. Neid liigitatakse hääleliste ja hääletute ning sibilantide ja mitte‑sibilantideks ning nad esinevad laialdaselt maailma keeltes erinevate artikulatsioonikohtadega.