Vihakõne – määratlus, näited ja rahvusvaheline seadusandlus

Vihakõne on suhtlemine viisil, mille eesmärk on kedagi solvata ja haiget teha. See põhineb tavaliselt mõnel teguril, näiteks kellegi rassi, soo, etnilise rühma, seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, puude või usutunnistuse alusel. Mõnes kohas on seadused, mis muudavad vihakõne kasutamise ebaseaduslikuks. Sellistes riikides nagu Kanada, Prantsusmaa ja Saksamaa on vihakõne vastu rangemad seadused kui Ameerika Ühendriikides, kus vihakõne on tavaliselt seaduslik, sest sealne põhiseadus ütleb, et inimestel on sõnavabadus. Kuid vihakõne on diskrimineerimise õhutamine ja mõnikord ka kiusamise või vihakuritegude põhjus ning inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 7 kinnitab, et kõik on sellise õhutamise eest kaitstud.

Mida vihakõne täpsemalt tähendab?

Vihakõne hõlmab kõiki väljendusi (suuline, kirjalik, visuaalne või veebipõhine), mis:

• rünnavad, alandavad või hirmutavad inimesi nende isikuomaduste põhjal;
• õhutavad vihkamist, vaenu või vägivalla kasutamist teatud rühma vastu;
• levitavad alusetuid stereotüüpe ja dehumaniseerivaid kujutlusi teatud grupist.

Näited

• Avatud üleskutsed vägivallale või diskrimineerimisele grupi liikmete suhtes.
• Üldistavad väljendid, mis alandavad või dehumaniseerivad rahvust, usku, seksuaalset sättumust vms (näiteks “nad on kõik ohtlikud”).
• Naljad ja meemid, mille eesmärk on naeruvääristada või marginaliseerida terve rühma.
• Veebikeskkonnas korduv sihitud häbistamine, tümitamine või doxximine (isikuandmete avalikustamine) teatud grupi põhjal.

Rahvusvaheline ja riiklik seadusandlus

Rahvusvaheline õigus ja riikide seadused käsitlevad vihakõnet erinevalt, püüdes tasakaalustada sõnavabadust ja kaitset diskrimineerimise eest. Lisaks Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 7, on olulised rahvusvahelised ja Euroopa instrumendid, näiteks:

• Ühinenud Rahvaste Rahvusvaheline Pakt kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta (ICCPR) — artikkel 20 keelab rahvuslikule, rassilisele või religioossele vihale õhutamise, mis võib kaasa tuua diskrimineerimise, vaenu või vägivalla;
• Euroopa inimõiguste konventsioon (EIK) — kohtupraktika rõhutab sõnavabaduse piiramist ainult siis, kui see on vajalik demokraatliku ühiskonna kaitseks ja proportsionaalne eesmärgiga; kohtud tasakaalustavad artikkel 10 (sõnavabadus) ja artikli 14 (ilma diskrimineerimiseta õigused) nõudeid;
• Euroopa Liidu ja liikmesriikide õigusaktid — mitmes riigis on kriminaalkorras karistatavad vihakõne ja vihapropaganda vormid; näiteks Saksamaal on tugevad sätteid rahvusliku vihkamise vastu, Prantsusmaal on ajalooliselt ranged normid vihkamise ja holokausti ümberlükkamise vastu ning Kanadas on kirjas kuriteoks lugemine teatud hukkamõistmisesuunalisele kõnele.

Samal ajal on riigid nagu Ameerika Ühendriigid rõhutanud tugevat sõnavabadust, mistõttu paljusid solvavaid avaldusi kaitstakse põhiseadusega — see tekitab regulatiivses lähenemises olulisi erinevusi riikide vahel.

Kus vihakõne esineb kõige sagedamini?

• Võrgukeskkondades: sotsiaalmeedia, kommentaariumid, foorumid, videokeskkonnad — algoritmid võivad vihakõnet võimendada.
• Avalikud meediakanalid: raadios või televisioonis esinevad süüdistused ja diskrimineerivad sõnavõtud.
• Vabakutseline või organisatsiooniline propaganda, poliitilised avaldused, mis demoniseerivad konkreetseid rühmi.
• Igapäevased sotsiaalsed suhtlused: koolis, töökohal või tänaval sihitud kiusamine.

Tagajärjed ja vastumeetmed

Vihakõne tagajärjed võivad olla tõsised: see suurendab marginaliseerimist, kutsub esile vaenu ja võib soodustada vihakuritegusid. Samuti mõjutab see ohvrite vaimset tervist, turvatunnet ja ühiskondlikku osalust.

Vastumeetmed hõlmavad:

• õiguslikke sanktsioone — trahvid, kriminaalvastutus või tsiviilhagid riiklikes süsteemides, kus see on seadusega keelatud;
• platvormide modereerimine — sotsiaalmeedia ja veebiteenused rakendavad kogukonna juhiseid ja eemaldavad ebaseadusliku või ohtliku sisu;
• haridus- ja teavitusprogrammid — sallivuse ja kriitilise meediapädevuse tõstmine koolides ja kogukondades;
• vastusõna ehk counter-speech — avalikud kampaaniad ja kogukondlikud initsiatiivid, mis tõstavad esile mitmekesisust ja toetavad ohvreid.

Kuidas käituda kui tunned end ohustatuna või kui oled tunnistaja?

• Kui tegemist on kuriteoga või otsese vägivallaõhutamisega, tuleks pöörduda politsei või teiste õiguskaitseorganite poole;
• veebis: kasuta platvormi raportimise tööriistu ning salvesta tõendid (kuvatõmmised, lingid), et vajadusel saaksid need ametiasutustele edastada;
• otsi toetust — pöördu kohalike inimõigus- või ohvriabiorganisatsioonide poole; kooli või töökoha juhtkond võib samuti sekkuda.
• kasuta ka vastusõna ja teavita: sõnumid, mis selgitavad miks tegu oli ohtlik või solvav, võivad vähendada vihakõne mõju, kuid see ei pruugi sobida iga olukorra puhul—ohutus on tähtis.

Lõppsõna

Vihakõne on keeruline ja mitmetahuline nähtus, mis asetub sõnavabaduse ja kaitse diskrimineerimise eest vahepeale. Paljud ühiskonnad otsivad tasakaalu — kuidas lubada avatust ja kriitikat, kuid samal ajal kaitsta inimesi vihkamise ja vägivalla eest. Oluline on teadvustada, kuidas vihakõne töötab, millised on selle tagajärjed ning milliseid abinõusid on võimalik rakendada nii õiguslikult kui ka kogukondlikult.

Küsimused ja vastused

K: Mis on vihakõne?

K: Kas vihakõne vastu on olemas seadused?

K: Mis on inimõiguste ülddeklaratsioon?

K: Millistes riikides on rangemad seadused vihakõne vastu?

K: Miks on vihakõne Ameerika Ühendriikides tavaliselt seaduslik?

K: Millistel teguritel võib vihakõne põhineda?

K: Mis on vihakõne eesmärk?

Otsing