Ameerika Ühendriikide põhiseadus on Ameerika Ühendriikide kõrgeim seadus. See allkirjastati 17. septembril 1787. aastal Philadelphias, Pennsylvanias toimunud konstitutsioonikonverentsil. Hiljem jõustasid ehk ratifitseerisid selle 13 esimese osariigi rahva esindajad. Kui üheksa osariiki ratifitseerisid dokumendi, lõid nad suveräänsete osariikide liidu ja selle liidu jaoks föderaalvalitsuse. See valitsus alustas tegevust 4. märtsil 1789, mis võttis Konföderatsiooni artiklite asemele.

Ameerika Ühendriikide põhiseadus on vanim praegu kehtiv föderaalne põhiseadus.

Alates 1787. aastast on Ameerika Ühendriikide põhiseadust muudetud 27 korda muudatuste (muudatuste) teel. Esimesed kümme neist muudatustest nimetatakse koos Bill of Rights'iks.

Põhiideed ja struktuur

Põhiseadus rajab Ameerika Ühendriikide valitsemise alused ja sätestab peamised võimude jaotuse põhimõtted. Selle põhielemendid on:

  • Võimude lahusus — seadusandlik (Konress), täidesaatev (president) ja kohtuvõim (ülemkohus ja madalamad kohtud) on eraldatud, et vältida võimu koondumist.
  • Kontrollid ja tasakaalud (checks and balances) — igal võimuharul on võimalus piirata teiste tegevust (näiteks presidendi veto, Senati kinnitused, kohtute järelevalve).
  • Federalism — võim on jagatud föderaalvalitsuse ja osariikide vahel; mõned volitused on antud liidule, teised jäävad osariikidele.
  • Piiratud ja kirjutatud volitused — põhiseadus loetleb paljud föderaalsed volitused, ülejäänud jäävad osariikide ja rahva pädevusse.

Põhiseadus koosneb sissejuhatusest (Preamble) ja seitsmest põhiosast ehk artiklist. Peamised artiklid reguleerivad Kongressi (I artikkel), presidendi ametit ja täidesaatvat võimu (II artikkel) ning kohtusüsteemi (III artikkel). Artikkel VI sisaldab ka üleolekuprintsiipi (supremacy clause), mille järgi föderaalpõhiseadus ja föderaalseadused on ülimuslikud osariikide seaduste ees.

Muudatuste tegemine (Artikkel V)

Põhiseadust saab muuta vastavalt Artikkel V sätetele. Muudatuse (amendmendi) ettepanekuks on kaks peamist teed:

  • ettepanek Kongressi poolt, kui kaks kolmandikku kummastki kojast (Esindajatekoda ja Senat) toetab; või
  • ettepanek riikide osalusel kokku kutsutava konventsiooni kaudu, kui kaks kolmandikku osariikidest seda nõuavad (seda meetodit pole kunagi kasutatud).

Muudatuse ratifitseerimiseks on samuti kaks võimalust:

  • ratifitseerimine kolme neljandiku osariikide seadusandluste poolt; või
  • osariikide konventsioonide heakskiit, kui kolm neljandikku nõuavad.

See kõrge künnis tagab, et muudatused on laialdase toetusega ja ei too kaasa kergekäelisi põhiseaduslikke reforme.

Bill of Rights ja tähtsamad muudatused

Esimesed kümme muudatust, tuntud kui Bill of Rights, lisati põhiseadusele 1791. aastal ning kaitsevad olulisi kodanikuõigusi ja -vabadusi (nt sõnavabadus, ajakirjandusvabadus, usu- ja koosolekuõigus, relvaõigus, kaitse põhjendamatute läbiotsimiste eest, õigus õiglasele kohtuprotsessile jne).

Mõned hilisemad ja ühiskonnalt olulised muudatused:

  • 13. muudatus (1865) — orjuse kaotamine;
  • 14. muudatus (1868) — kodakondsuse määratlemine, võrdsuskaitse ja protsessikäibe põhimõtted;
  • 15. muudatus (1870) — valimisõiguse laiendamine rassilise diskrimineerimise keelamiseks;
  • 19. muudatus (1920) — naiste valimisõigus;
  • 24. muudatus (1964) — ärajäetud häälte maksu (poll tax) valimistel;
  • 26. muudatus (1971) — valimisiga alandati 21-lt 18-le.

Kohtulik tõlgendamine ja elav dokument

Kuigi põhiseadus on kirjalik dokument, sõltub tema rakendamine suures osas kohtuvõimu tõlgendustest. Ameerika Ülemkohus mängib selles võtmerolli; kuulsaim näide on otsus Marbury v. Madison (1803), millega määratleti kohtude õigus tühistada seadusi, mis on põhiseadusega vastuolus (judicial review).

Põhiseadust peetakse sageli elavaks dokumendiks — see tähendab, et kohtud ja ühiskond tõlgendavad sätteid ka tänapäeva oludes. Samal ajal eksisteerib ka tõlgendamisarutelu, kus mõned toetavad originaalset meetodit (originalism) ja teised tekstilisemat või pragmaatilisemat lähenemist.

Mõju ja tähtsus

Ameerika Ühendriikide põhiseadus on olnud eeskujuks paljudele teistele riikidele, pakkudes mudelit võimude lahususe, õiguste kaitse ja föderaalsete struktuuride jaoks. See dokument on kujundanud USA poliitilist kultuuri ja õigusruumi ning jääb keskseks teemaks nii akadeemilistes diskussioonides kui ka igapäevases poliitikas.