USA põhiseaduse III muudatus: sõdurite majutamise keel ja päritolu

Avasta III muudatus: miks keelati sõdurite majutamine kodudes, selle päritolu Quartering Acts'ist ning kohtulikud ja ajaloolised tagajärjed.

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kolmas muudatus (III muudatus) seab piirangud sõdurite majutamisele eramajades ilma omaniku nõusolekuta. See keelab selle praktika täielikult rahuajal. Muudatus on vastus Briti parlamendi poolt Prantsuse ja India sõja ning Ameerika revolutsioonisõja vahelisel ajal vastu võetud majutamisseadustele (Quartering Acts). Need lubasid Briti armeel majutada sõdureid Ameerika kolooniate eramajades.

Kolmanda muudatusettepaneku esitas kongressis 1789. aastal James Madison. See oli osa Ameerika Ühendriikide õiguste deklaratsioonist vastuseks föderalistide vastuseisule uuele põhiseadusele. Kongress esitas muudatusettepaneku osariikidele 28. septembril 1789. aastal. 15. detsembriks 1791 oli selle ratifitseerinud kolm neljandikku osariikidest. Välisminister Thomas Jefferson teatas muudatuse vastuvõtmisest 1. märtsil 1792. aastal.

See muudatus on üks põhiseaduse kõige vähem vastuolulisi ja selle üle peetakse harva kohtuvaidlusi. Ameerika Advokatuuri Liit nimetas seda USA põhiseaduse "kääbuspõrsaks". Oli kordi, mil USA valitsus tõenäoliselt rikkus seda muudatust. Nende hulka kuuluvad 1812. aasta sõda, Ameerika kodusõda ja Teise maailmasõja ajal Aleutide saartel. Kuid 2015. aasta seisuga ei ole see kunagi olnud ülemkohtu otsuse esmane alus.

Muudatuse sõnastus ja põhiline tähendus

Kolmanda muudatuse tuumtekst (vabas tõlkes): „Ükski sõdur ei tohi rahuajal olla majutatud üheski majas ilma omaniku nõusolekuta; sõjaajal ei tohi teda majutada muul viisil kui seadusega ette nähtud.”

Selle muudatuse põhiline eesmärk oli kaitsta kodanikku valitsuse või sõjaväe sekkumise eest eraomandisse ja kodu puutumatusse. See rõhutab eraeluruumi ja eraomandi kaitset ning on ajalooliselt reageerinud kolonistide kogemustele Briti majutusmäärustega.

Ajalooline kontekst

18. sajandi koloonistid olid kogenud, et Briti väed said kohalike elanike majutamiseks ja varustamiseks seadusandluse alusel sunniviisilisi õigusi. Quartering Acts ja sellega seotud praktika tekitasid tugevat vastuseisu ning kuulusid peamiste kaebuste hulka, mis viisid revolutsioonini. Seetõttu lisati Bill of Rights’i hulka eraldi piirang sõdurite majutamisele.

Õiguslik tõlgendus ja kohtuasjad

Praktiliselt on III muudatus harva vaidluste esmane alus. Selle harvaesinev kasutus tuleneb sellest, et kaasaegne sõjaväe majutamine toimub peamiselt kindlustatud sõjaväeobjektides ning riik ei maja suuri sõjaväevägesid eraelamutes nagu 18. sajandil.

Mõned kohtujuhud on siiski käsitlenud muudatuse tähendust. Näiteks Engblom v. Carey (2. ringkond, 1982) oli tolline tuntum juhtum, kus arutati vanglate töötajate ja sõdurite majutamist riigikinnistutel. Kuigi III muudatus ei ole olnud Suurkohtu (Supreme Court) otsuse peamine alus, viitavad kohtud ja õigusteoreetikud sellele sageli laiemas kontekstis, mis puudutab kodu puutumatust ja privaatsust valitsuse sissetungi eest.

Seaduslikult ette nähtud erandid on võimalikud: muudatus keelab rahuajal sundmajutamise, ent sõjaajal lubab majutamist „seadusega ette nähtud viisil” — see tähendab, et Kongress võiks anda teadliku õigusliku aluse sõjaväe majutamiseks eritingimustel sõja ajal.

Näited ja vaidlused

• 1812. aasta sõda: kohalike elanike hooned võisid sõjaväe kasutusse minna, mistõttu on väidetud, et kolmanda muudatuse vaim oli mõnikord rikutud.
• Ameerika kodusõda: mõnedes piirkondades kasutasid sõjaväed eraldi majutusi või hooneid, mis tekitas kohalikele elanikele ebamugavusi ja kahjusid.
• Teise maailmasõja aegne Aleutide saarestiku evakueerimine: sõjaväeline tegevus ja okupeerimine tekitas olukordi, kus kohalike elanike varad ja kodud sattusid sõjaväe kontrolli alla.

Miks see jätkuvalt oluline on

Isegi kui III muudatus ei ilmu sageli kohtuasjades, on selle väärtus õiguslik ja sümboolne: ta kinnitab põhimõtet, et kodu ja eraomand on kaitstud valitsuse või sõjaväe meelevaldse sissetungi eest. See muudatus toetab laiemat kontseptsiooni kodaniku privaatsusest ja omandiõigusest, mis on aluseks paljudele teistele põhiseaduslikele kaitsemeetmetele.

Mis see tähendab tavakodanikule?

Enamik Ameerika kodanikke ei puutu sellega igapäevaselt kokku, kuid kolmas muudatus pakub täiendavat kaitset olukordade vastu, kus riik või sõjavägi püüaks sundida inimest rikkuma oma kodu puutumatust. Praktikas on tänapäeval olulisemad sarnased kaitsed seotud otsese riikliku sissetungiga eraeluruumi (nt politsei otsingud, pealtkuulamine jm), kus kehtivad teised põhiseaduse sätted (nt Neljas muudatus).

Kokkuvõte: III muudatus on ajalooliselt motiveeritud kaitse eraprivaatsuse ja eraomandi vastu sõjaväelise sundmajutuse eest. Kuigi harva kohtuvaidlustes kasutatav, jääb see oluline osa Ameerika põhiseaduslikust garantii- ja vabadusraamistikust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kolmas muudatusettepanek?

K: Millal see kongressis sisse viidi?

K: Kuidas sai see õiguste seaduse osaks?

K: Millal see ametlikult vastu võeti?

K: Miks on selle muudatuse üle harva kohtuvaidlusi peetud?

Küsimus: Kas USA valitsus on seda muudatust mõnikord rikkunud?

K: Kas seda muudatust on kunagi kasutatud ülemkohtu otsuse alusena?

Otsing