Kolmeteistkümne koloonia: Briti Põhja-Ameerika ajalugu ja ülevaade

Kolmeteistkümnes koloonia oli Briti Põhja-Ameerika koloonia, mis paiknes peamiselt praeguse Ameerika Ühendriikide idarannikul. Kolooniate asutamisel olid mitmed põhjused: mõned eurooplased otsisid võimalust teenida rikkust uute kaupadega, mida Euroopas polnud (näiteks tubakas), teised lahkusid otsimaks usuvabadust või uut algust, ja kolmandad soovisid vabamad võimalused poliitiliseks või majanduslikuks tegevuseks võrreldes olukorraga Inglismaal. Esimene pikaajalisem inglaste asutus oli Virginia, algatatud 1607. aastal Jamestownis. Viimane neist kolooniatest, mis loodi, oli Gruusia 1732. aastal.

Kolmteist kolooniat (põhjast lõunasse):

1. New Hampshire
2. Massachusetts
3. Rhode Island
4. Connecticuti koloonia
5. New York
6. New Jersey
7. Pennsylvania
8. Delaware
9. Maryland
10. Virginia koloonia
11. Põhja-Carolina
12. Lõuna-Carolina
13. Gruusia

Regionaalne ja majanduslik eripära

Kolooniad jagunesid sageli kolme geograafilisse ja majanduslikku rühma. Põhjapoolset rühma nimetati Uus-Inglismaaks ning sinna kuulusid New Hampshire, Massachusetts, Rhode Island ja Connecticut. Uus-Inglismaa oli peamiselt väikefarmide piirkond, kus olulisel kohal olid ka kalandus, laevandus, metsamajandusele keskendumine ja väiketööstus (nt puidutöötlemine ja laevaehitus). Põhjaosa metsadest saadud tooraine ja saematerjal) olid ekspordiks tähtsad.

Keskmised kolooniad (New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware) olid iseloomulikult mitmekesisemad: seal oli viljakaid põllumaid, tugev siseturg ja suuri rändegrupeeringuid. Lõunapoolsed kolooniad (Maryland, Virginia, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina ja Gruusia) olid enamasti istandusmajandusele orienteeritud, kus kasvatati tubakat ja hiljem ka puuvilla. Esialgu toetasid istandusi suures osas renditud teenijad, kuid alates 17. sajandi keskpaigast kasvas Aafrika päritolu orjade kasutamine tööjõuna.

Rahvastik ja kultuur

Kolooniate elanikkond oli segatud: sealsamas elasid angloameeriklased, sakslased, hollandid, skandinaavlased, afriklased (vabatahtlikud ja sunniviisilised) ning paljud põlisrahvad. Religioossed olud ja kultuurilised traditsioonid olid piirkonniti erinevad — Uus-Inglismaal domineerisid puritaanlikud kogukonnad, samas kui kesksetes kolooniates oli mittereligioosne mitmekesisus ja suhteliselt suurem sallivus usu osas.

Kaubandus ja Atlandi ühendus

Kõik kolm piirkonda olid tugevalt seotud Atlandi majandusega. Kolonistid ehitasid kaubalaevu ja kaupmehed kauplesid Ameerika, Lääne-India, Euroopa ja Aafrika vahel, vahetades orjaid, põllumajandussaadusi, kulla, kala, puidutoodangut ja tööstuskaupu. Selle kaubanduse süsteemi osaks oli ka koloniaalne sõltuvus Briti turust ja impordiseadustest.

Poliitika, seadused ja rahulolematus

Kuigi kolooniad olid Briti võimu all, tekkis neil erinev kohalik valitsemispraktika: mitmes kohas toimusid valitud seadusandlikud assambleed ja kohalike kodanike osalus otsustes. Samas kehtestas Suurbritannia pärast Prantsuse ja India sõda ridamisi uusi maksusid ja regulatsioone (nt tollimaksud, teatud kaupadelt maksustamine), mis äratasid kolonistides pahameelt – eriti kuna nad ei olnud Briti parlamendis esindatud. Mõned näited 1760.–1770. aastatest olid trükimaksu- ja tariifipoliitika ning muud piirangud, mis mõjutasid igapäevast elu ja kaubandust.

Teekond iseseisvumiseni

Pinged kasvasid, kui kolonistid nägid uusi makse ja piiranguid ebaõiglaste nähtustena. Rahutused ja boikoteid järgisid poliitilised kokkuvõtted; koloniste hakkasid ühendama ühiseks poliitiliseks tegevuseks ühised institutsioonid, näiteks erinevad manioodid ja hiljem kontinentaalkongress. See konflikt kulmineerus relvastatud vastasseisuga Suurbritannia vägedega, mis sai tuntuks Ameerika revolutsioonisõjana. Kolooniad kuulutasid 4. juulil 1776. aastal iseseisvumisdeklaratsioonis, et nad on Suurbritanniast sõltumatud.

Sõja lõpp ja tagajärjed

Pärast pikka sõjategevust ja rahvusvahelist sekkumist (nt Prantsusmaa toetuse kaudu) saavutasid kolonistid võidu. Suurbritannia tunnustas Ameerika Ühendriikide iseseisvust Pariisi rahulepinguga 1783. aastal. Iseseisvuse järgselt töötati välja uus riigikorraldus: liidulepingute ja konventsioonide teel kulmineerus see 1787. aastal vastu võetud Ameerika Ühendriikide põhiseadusega, mis sillutas teed tugevama föderaalse valitsuse ja 13 endise koloonia muutumisele osariikideks.

Holistiline ülevaade

Kolmeteistkümne koloonia pärand on mitmetahuline: tegemist oli nii majandusliku ja geopoliitilise arengu, kultuurilise segunemise kui ka keerulise ja vahel traagilise sotsiaalse muutuse ajalooga (sh suhetes põlisrahvastega ja orjanduse küsimus). Need kolooniad moodustasid aluse uuele riigile ja nende ajalugu mõjutab Ameerika ning laiemalt maailmapoliitika arengut tänaseni.

Küsimused ja vastused

K: Mis olid kolmteist kolooniat?

K: Miks asutasid inimesed need kolooniad?

K: Millal asutati esimene koloonia?

K: Milline oli viimane koloonia kolmeteistkümnest, mis asutati?

K: Kuidas on kolooniad tavaliselt jaotatud rühmadesse?

K: Millistele tegevustele keskendusid kolonistid Uus-Inglismaal?

Otsing