Kolmnurkkaubandus — määratlus ja ajalugu (Atlandi orjakaubandus)

Avasta kolmnurkkaubanduse määratlus ja Atlandi orjakaubanduse ajalugu — kaubateed, inimkaubandus ja mõjud Euroopale, Aafrikale ja Ameerikale.

Kolmnurkkaubandus viitab kolme sadama või piirkonna vahelisele kaubandusele. Kolmnurkkaubandus tekib tavaliselt siis, kui piirkond ekspordib ressursse, mida ei vajata piirkonnas, kust pärineb tema peamine import. Selle asemel eksporditakse ressursse kolmandasse piirkonda. Ajalooliselt kujundasid asjaomased marsruudid purjelaevade ajastul ka tuuled ja hoovused. Sageli ei olnud tegu puhta geomeetrilise kolmnurgaga: laevad võisid teatud sadamates peatuda mitmel korral, vahetada kaupa erinevate vahendajate juures ning teha täiendavaid “külgi” või kõrvalmarsruute.

Määratlus ja mehhanism

Traditsiooniliselt kirjeldatakse kolmnurkkaubandust kolme peamise "jalana": Euroopa-stardipunktist viidi tööstuskaupu ja manufactuuri- ning relvakaupa Aafrikasse, Aafrikast toodi jõuga ära viidavad inimesed (orjad) Ameerikasse — seda osa kutsutakse sageli keskseks lõiguks ehk Middle Passage — ning Ameerikast eksporditi Euroopasse tooraineid ja põllumajandussaadusi. See süsteem võimaldas kaupmeestel ja riikidel maksimeerida kasumit, ühildades nõudluse ja pakkumise erinevates piirkondades.

Atlandi orjakaubandus

Kõige tuntumad kolmnurkkaubanduse süsteemid olid üle Atlandi ookeani, eriti Atlandi orjakaubandus, mis kestis 16. sajandi lõpust kuni 19. sajandi alguseni. Selle aja jooksul olid Euroopa riikidel, näiteks Suurbritannial, Hispaanial ja Prantsusmaal, kolooniad Ameerikas ja Aafrikas. Laevad vedasid orje, saaki ja tööstuskaupu Lääne-Aafrika, Kariibi mere ja Ameerika kolooniate ning Euroopa koloniaalriikide vahel. Aafrika orjade kasutamine oli väga oluline koloniaalajastu sularahasaaduste kasvatamisel, mida eksporditi Euroopasse. Euroopa kaupu kasutati omakorda Aafrika orjade ostmiseks, kes toodi seejärel Aafrikast Ameerikasse, et töötada põllukultuuride kasvatamisel. Kolmnurkkaubanduse keskmine lõik viitab orjade transpordile Ameerikasse.

Selle süsteemi puhul olid reisid sageli kestvad ja ohtlikud. Orjade transpordil tekkisid laialdased inimkannatused: pardal oli tihedus, halb hügieen, haigused ning vägivald — surmade ja haigestumiste määr keskmisel lõigul oli kõrge. Orjade päritolu regioonid hõlmasid suurt osa Lääne- ja Kesk-Aafrikast, kus kaubanduses osalesid nii Eurooplased kui ka Aafrika vahefirmad ning mõned kohalike juhtide poolt organiseeritud vangistamissüsteemid.

Mõõt ja inimlik hind

Atlandi orjakaubanduse ulatus oli hiiglaslik: hinnanguliselt toodi Aafrikast Ameerikasse kümneid miljoneid inimesi (tüüpiliselt viidatud numbriks on ligikaudu 12–13 miljonit inimest, kuigi täpsed hinnangud varieeruvad). Sõidud mõjutasid oluliselt Aafrika rahvastiku struktuuri, perekondi ja kohalikku ühiskonda. Keskse lõigu — laevadel toimunud transportimise — surma- ja haigestumusmäärad on hinnatud sageli 10–20% vahele ning mõnes perioodis ja laeval veelgi kõrgemaks.

Orjakaubandusele vastustusena tekkisid ka mitmesugused vastupanuvormid: pardal puhkesid mässud ja põgenemised, Ameerikasse jõudes lõid paljud põgenenud orjad (nn maroonid) vabasid kogukondi, toimusid orjade organiseeritud ülestõusud (näiteks Kariibi saartel) ning tekkisid aktiivsed orjavastased liikumised Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Võitlejad ja liikumised — sealhulgas kiriklikud rühmad ja varakult organiseeritud abolitsionistid — avaldasid survet orjakaubanduse ja ise orjuse kaotamiseks.

Majanduslik ja poliitiline kontekst

Atlandi majandus oli seotud merkantilismi ideega, mille kohaselt oli hea mõte, et Euroopa riikidel oleks palju kolooniaid, mis kauplesid ainult nendega. Atlandi majanduses kaubeldi rummiga, orjadega, suhkruga, tubakaga, kullaga, vürtsidega, kalaga, puiduga ja tööstuskaupadega. Kolmnurkkaubandus võimaldas koloniseeritud majandustel toota intensiivseid ekspordikultuure — eelkõige suhkru, tubaka ja hiljem puuvilla — mis nõudsid suurtes kogustes tööjõudu.

Kaubandus oli kasumlik ja organiseeritud läbi kaupmeeste, aktsiaseltside ning riiklike privileegide. Samas tõi see kaasa geo‑poliitilist võistlust ja sõjalist konkurentsi koloniaalvõimude vahel. 19. sajandi alguseks muutus rahvusvaheline rõhuasetus osaliselt orjakaubanduse keelustamisele ja merel toimunud survele orjakaubanduse surve vähendamiseks.

Kaubanduse lõpetamine ja pärand

Kolmnurkkaubandus Atlandi puhul hakkas nõrgenema 19. sajandil mitmete tegurite koosmõjul: kasvav abolitsionistlik liikumine, riiklikud seadused (nt Suurbritannia orjakaubanduse keelustamine 1807. aastal ja hiljem orjuse seaduslik likvideerimine 1833. aastal; Ameerika Ühendriikides impordi keeld 1808. aastal) ning Ühendkuningriigi mereväe jõupingutused ebaseadusliku orjakaubanduse pärssimiseks. Samuti muutsid tööstusrevolutsioon, vabakaubandus ja laevaehituse arengud (nt aurulaevade ja spetsialiseeritud lastilaevade levik) meretranspordi mustreid ja kaupade liikumist.

Kolmnurkkaubandusel on tänini tuntav pärand: etnilised ja kultuurilised muutused Ameerikates, diasporaa kogukonnad, sotsiaalmajanduslikud ebavõrdsused ning ühiskondlikud mälestused ja arutelud õiguste, hüvitiste ja ajalooõigluse üle. Samuti on orjakaubanduse trauma ja selle tagajärjed osa paljude riikide sotsiaalsest ja poliitilisest diskursusest.

Kokkuvõte: Kolmnurkkaubandus oli ajalooline kaubandusmudel, mis sidus erinevaid kontinente ning mängis suurt rolli varajases kapitalismi ja koloniaalmajanduse kujunemises. Eriti tuntud oli selle vorm Atlandi orjakaubanduses, kus inimelu kaupade hulgas kaubeldes tekkis suur inimlik ja kultuuriline hind, mille mõjud kestavad tänaseni.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kolmnurkkaubandus?

K: Millal toimus Atlandi orjakaubandus?

K: Milliste kaupadega kaubeldi sel ajal?

K: Kuidas oli merkantilism seotud kolmnurkakaubandusega?

Küsimus: Mida tähendab "keskmine läbikäik" seoses kolmnurkkaubandusega?

K: Miks muutus kolmnurkkaubandus 20. sajandil vähem levinuks?

Otsing