Prantsuse ja indiaani sõda toimus aastatel 1754-1763 Briti Põhja-Ameerikas ja Prantsuse Põhja-Ameerikas. Need on tänapäeval Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Prantslastel olid Ameerika indiaanlaste liitlased ja brittidel teised indiaanlaste liitlased. Sõda nimetatakse ka "seitsmeaastaseks sõjaks".

See konflikt oli osa Euroopa suurriikide, sealhulgas Suurbritannia ja Prantsusmaa vahelisest seitsmeaastasest sõjast, mis leidis aset maailma eri paigus. Prantsusmaa võitles juba Preisimaa vastu ja ei saatnud Kanadasse palju vägesid.

Põhjused

Peamine põhjus oli võimukonkurents Põhja-Ameerikas — Briti ja Prantsuse kolooniad laienesid ja vaidlustasid kontrolli oluliste jõgede, kariloomade ja kaubateede üle, eriti Ohio orus. Mõlemad pooled püüdsid kindlustada ärilisi huve ja liitlassuhteid paiksete põlisrahvastega.

Osapooled ja liitlased

Prantsuse poolel olid peamised liitlased mitmed Algonkiini-ja Huron-nahksetest hõimudest, kes toetasid prantslasi kaubanduse ja sõjaliste rünnakute kaudu. Juhtivate prantsuse komandöridena tunti Louis-Joseph de Montcalmi ja François Gaston de Lévis' nimesid.

Briti poolel seisis Briti koloniaalvägede ja Briti regulaarväe kombinatsioon. Mõned Iroquoi hõimud, aga ka teised kohaliku tasandi hõimud, liitusid britidega või jäid britide poolele suunatud. Briti strateegilisi kampaaniaid juhtisid sellised kindrali- ja poliitilised tegelased nagu Edward Braddock, James Wolfe, Jeffery Amherst ja William Pitt.

Kulgem ja suuremad lahingud

Konflikt algas juba 1754. aastal väiksemate kokkupõrgetega — kõige tuntumast näitest on noore George Washingtoni juhtimisega rünnak ja taganemine Fort Necessity juures. 1755. aastal kannatas briti ekspeditsioon kindral Edward Braddocki juhtimisel hävitava kaotuse Monongahela jõe lähedal.

Viis aastat hiljem, kui sõjas osales üha enam regulaarvägesid, tõusis Briti vägede edu. Olulised sündmused olid:

  • Britid vallutasid 1758–1759 mitmeid prantsuse kindlusi ja lõikasid ära prantsuse varude tarneid.
  • 1759 võeti kontroll alla Fort Niagara ja Ohio oru võtmine, mis lõikas ühenduse prantslaste vahelise Canada ja lääne kindlustega.
  • Üks sõja otsustavamaid lahinguid toimus 1759. aasta Plains of Abraham (Quebeci väljak), kus britid juhitud James Wolfe alistas prantslaste kindrali Montcalm väed; mõlemad juhid hukkusid lahingus.
  • 1760. aastal andsid prantslased üle Montreali ja sellega lõppes prantsuse sõjaline kontroll Kanadas.

Tulemus ja tagajärjed

Formaalne rahuleping sõlmiti 1763. aastal Pariisis (Treaty of Paris). Selle tulemusena kaotas Prantsusmaa enamik oma Põhja-Ameerika valdusi: Kanada läks Suurbritanniale ning Louisiana lääneosa anti Hispaaniale. Prantslased jäid küll kohalike kaubandussidemete ja retseptide kaudu mõnele alale, kuid poliitiline kontroll lõppes.

Sõja tagajärjed olid kaugeleulatuvad:

  • Suurbritannia sai Põhja-Ameerikas domineeriva positsiooni, kuid sõda suurendas briti riigikassat — see viis hiljem maksustamiseni kolooniate suhtes, mis omakorda aitas tekkinud rahulolematust ja lõi tingimused Ameerika iseseisvussõjale.
  • Prantsuse kaotus lõi Indiaanlastele uue olukorra: paljude hõimude varasemad liidud prantslastega muutusid vähem kasulikuks ning nad pidid tegelema kasvava briti koloniaalrõhuga.
  • 1763. aasta Proclamation of 1763 piiras brittide poolt koloniaalset lõunapiiri ja keelustas asustamise teatud läänealadel — see tekitas täiendavat pingeid kolooniate ja Londoni vahel.

Mõju põlisrahvastele

Põhisõjaline tulemus kahandas mitmete Põhja-Ameerika hõimude positsiooni. Kuigi mõned hõimud olid sõjakäikudes toetatud, kaotasid nad prantslaste toetuse ja pidid kohanema briti poliitikaga. 1763. aastal puhkes mitmel alal vastuhakk (nt Pontiac' ülestõus), kus pärisrahvad püüdsid tagasi lükata brittide laienemist.

Kokkuvõtlikult oli Prantsuse ja indiaani sõda Põhja-Ameerika geopoliitilise kaardi muutmise põhiline sündmus 18. sajandi keskpaigas — see otsustas läänepoolse võimu tasakaalu ning pani aluse uutele konfliktidele ja poliitilistele muutustele järgnenud aastakümnetel.