Seitsmeaastane sõda 1756–1763: Euroopa, Ameerika ja India lahingud

Seitsmeaastane sõda 1756–1763: ülevaade Euroopa, Ameerika ja India lahingutest, diplomaatilisest revolutsioonist, kolonialistlikest huvidest ja võtmevõitlustest.

Seitsmeaastane sõda kestis aastatel 1756-1763. Selles osales enamik Euroopa suurriike. Alguses koosnes see kahest konfliktist. Üks oli peamiselt Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel. Teine oli Preisimaa ja tema vaenlaste vahel: Prantsusmaa, Austria, Venemaa ja Rootsi vahel. Selle juured on varasemas konfliktis, Austria pärilussõjas. Sõda tunti eri kohtades erinevate nimede all. Ameerika Ühendriikides nimetatakse seda Prantsuse ja India sõjaks. Prantsuse Kanadas nimetatakse seda vallutussõjaks. Nii Rootsis kui ka Preisimaal nimetati seda Pommeri sõjaks. Indias on see tuntud kui Kolmas Karnatsiasõda. Kui tegemist on Preisimaa ja Austria vahelise konfliktiga, nimetatakse seda Kolmandaks Sileesia sõjaks.

Kolonialism oli tol ajal tavaline. Sõjas olid Briti impeeriumi kaubandushuvid vastandunud Bourbonide (Prantsusmaal ja Hispaanias) huvidele. Vastamisi olid Hohenzollernid (Preisimaal) ja Habsburgid (Püha Rooma keisrid ja peakarjused Austrias). Samuti oli konflikte selle üle, kes milliseid Sileesia osi kontrollis. "Diplomaatiline revolutsioon" lõi Inglismaa-Preisi leeri, mis oli liitunud mõne väiksema Saksa riigi ja hiljem Portugaliga, ning Austria-Prantsusmaa leeri, mis oli liitunud Rootsi, Saksimaa ja hiljem Hispaaniaga.

Sõja põhjused

Seitsmeaastase sõja taustal olid kaks peamist vastanduvat probleemi: Euroopa võimu tasakaal (eriti vaidlus Sileesia üle Preisimaa ja Austria vahel) ning koloniaalne konkurents merel ja kaugetes maismaades (peamiselt Briti ja Prantsuse vahel). Austria oli pärast Austria pärilussõda kaotanud Sileesia ja püüdis seda tagasi saada; samaaegselt tõusis Suurbritannia mereline ja kaubanduslik jõud, mis viis kokkupõrgeteni Prantsusmaa huvidega ülemaailmses kaubanduses.

Peamised sõjategevuse piirkonnad

• Euroopa mandril — peamiselt Saksimaa, Böömi ja Sileesia aladel, kus võideldi Preisimaa ja mitme liitlasjõu vahel.
• Briti ja Prantsuse kolooniad Põhja-Ameerikas — siin käis võitlus Kanada ja idaranniku alade pärast (Ameerikas tuntud kui Prantsuse ja India sõda).
• India — Kolmas Karnatsiasõda, kus Briti Idakeiserlik Kaubanduskompanii ja Prantsuse ostukompanii konkureerisid mõjupiirkondade pärast (selle piirkonna peamine sündmus oli näiteks Plassey lahing 1757. aastal).
• Merelahingud ja kariibi saared — laevastike võitlus meresaartel ning mereterritooriumite okupeerimine mõjutas koloniaalvõimu omavahetusi.

Olulised lahingud ja juhtfiguurid

Euroopas oli kõige silmapaistvam Preisimaa kuninga Friedrich II (Friedrich Suur) juhtimine, kes saavutas tähtsaid võite, näiteks Rossbachis ja Leuthenis 1757. aastal, kasutades oskuslikku mobiilsust ja taktikat. Preisimaa raskustes tõi otsustava pöörde Venemaa ajutine väljapöördumine sõjast 1762. aastal pärast katalaasi Venemaa troonileastumisega (Peeter III), mis päästis Preisimaa hävingust.

Põhja-Ameerikas ületas oluline sõjaväeline tegevus paiksetes tingimustes: Britid vallutasid lõpuks Kanada – 1759. aastal toimus kuulus Quebeci lahing ("Plains of Abraham"), kus surid nii juhtiv Briti kindral James Wolfe kui ka Prantsuse kindral Louis-Joseph de Montcalm.

Indias kujunes 1757. aasta Plassey (Clive'i juhtimisel) otsustavaks sündmuseks, mis vähendas Prantsuse mõju ja kinnistas Briti Idakaubanduskompanii positsiooni. See oli osa Kolmast Karnatsiasõjast, mille tulemusena Britid tõusid Mandri-India peamiseks sõjavõimuks.

Lõppkokkuvõte ja tagajärjed

Sõja lõpp tõi Euroopa ja ülemaailmse võimustruktuuri olulisi muutusi:

• Suurbritannia sai merelist ja koloniaalset ülekaalu: Prantsusmaalt kaotused Põhja-Ameerikas (Kanada) ja Indias vähendasid Prantsuse mõju; Suurbritannia sai suure osa Prantsuse varasematest kolooniatest.
• Prantsusmaa pidi loovutama suuri alasid – lisaks Kanadale loobuti osadest Kariibi saartest ning Indias vähenes poliitiline mõju (hiljem anti mõned alad Hispaaniale ja Prantsusele hüvitisena Hispaania liitumise tõttu).
• Preisimaa säilitas Sileesia, mis tugevdas Preisimaa positsiooni Saksamaal ja Euroopa võimutasakaalus.
• Sõjalised kulutused ja uued maksukoormused suurendasid rahalisi pingeid – eriti Suurbritannias, mis viiski osaliselt hiljem Põhja-Ameerika kolooniate vastupanuni (Eesti lugejale oluline seos: need sündmused olid osa protsessist, mis tõi 18. sajandi lõpul kaasa uusi iseseisvusliikumisi).

Rahulepingud ja tähtsad kuupäevad

Sõda lõppes mitme rahulepinguga 1763. aasta alguses. Peamised olid:

• Paris' rahuleping (10. veebruar 1763) — määras enamikul koloniaalsed territoriaalsed muudatused: Prantsusmaa kaotas Kanada ja Labradori ning loovutas enamikku India mõjupiirkondadest või kaotas nende kontrolli; Hispaania loovutas Florida Suurbritanniale, kuid sai Prantsusmaalt Louisiana.
• Hubertsburgi rahuleping (15. veebruar 1763) — reguleeris Preisimaa ja Austria vahelisi vaidlusi: Preisimaa säilitas Sileesia, Austria tunnistas seda rahulepingu järgselt.

Mõju ja tähendus

Seitsmeaastast sõda peetakse sageli esimeseks "üleilmseks sõjaks", sest seda peeti samal ajal mitmel kontinendil. See muutis tugevalt koloniaalset võimujaotust, kiirendas Briti merelist dominantset rolli ning muutis Euroopa riikide poliitilisi alliansse. Sõja maksumus ja uued maksukoormised aitasid luua tingimused poliitilistele muutustele järgnenud aastakümnetel, sealhulgas Ameerika kolooniate iseseisvusliikumises ja muu maailmapoliitika arengus.

Kuigi sõda lõppes 1763. aastal, jäid lahendamata pinged ja rahvusvahelised huvid, mis hiljem aitasid kujundada 18. ja 19. sajandi geopoliitikat.

Küsimused ja vastused

K: Kui kaua kestis seitsmeaastane sõda?

K: Kes olid peamised sõjas osalenud suurriigid?

K: Mis põhjustas sõja?

Küsimus: Kuidas seda konflikti erinevates kohtades tuntakse?

Küsimus: Millised huvid olid sel perioodil teineteise vastu?

K: Kas kolonialism oli tol ajal tavaline?

Otsing