Portugali impeerium: ülevaade, ajalugu ja koloniaalpärand

Portugali impeerium: põhjalik ülevaade avastustest, koloniseerimisest, võtmesündmustest ja pärandist — ajalugu, kaubandusvõrgud ja selle mõju tänapäeva maailmale.

Portugali impeerium (portugali keeles Império Português) oli üks esimesi ülemaailmseid impeeriume ajaloos. See levis Lõuna-Ameerikast Aafrikasse, Indiasse ja Kagu-Aasiasse. See algas Portugali maailma avastamisega 15. sajandil ja kestis kauem kui kõik teised kaasaegsed Euroopa impeeriumid. See kestis peaaegu viis sajandit. See on pikem kui Hispaania, Briti ja Prantsuse impeeriumid.

Portugali keisririik pidas kaubavahetust järgmiste piirkondadega:

• Goa, Malacca ja Kagu-Aasia
• Hiina ja Jaapan
• Vürtsisaared (Molukki saared) ja Zaragoza leping
• Lõuna-Aasia, Pärsia laht ja Punane meri
• Sahara-tagune Aafrika

Lühiajalugu ja võtmesündmused

Portugali merendus- ja koloniseerimishuvide algus sidus end tugevalt 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse suurte avastustega. 1415 hõlmas portugallaste varajasi ettevõtmisi Põhja-Aafrikas (näiteks Ceuta). 1498 jõudis Vasco da Gama mereteed pidi Indiasse ja avas otseühenduse vürtsikaubandusega. 1500 jõudis Pedro Álvares Cabral Ameerikasse ja laastas hiljem Brasiilia, millest sai impeeriumi kõige olulisem asuma. 16. sajandil tõusis Portugali kontroll sadamate ja kaubateede üle Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias; olulised isikud selles perioodis on näiteks Afonso de Albuquerque.

17. sajandil püsis Portugali mõju, kuid see sai tugevaid lööke konkurentidelt — eelkõige madala- ja Briti- ning Hollandi mereriikidelt. 1580–1640 oli Portugal ühendatud Hispaaniaga (Iberi ühinemine), mis mõjutas selle merelist ja poliitilist autonoomiat. Paljud Aasia ja Aafrika asukohad läksid 17. sajandil või hiljem teiste võimude kätte.

Halduse ja kaubanduse süsteemid

Portugali impeeriumi valitsemine baseerus nii otsekoloniseerimisel (nt Brasiilia) kui ka mere-võrgu kontrollil (kaupmeessadamad, kindlustatud tipud). Euroopa keskuses tegutses Casa da Índia — kaubanduse ja merereiside koordineerimise asutus. Aasia-jaotust korraldas osaliselt Estado da Índia, mille juht paiknes Goas.

Kaubandus oli orienteeritud vürtsidele, siidile, portselanile, puidule ja hiljem suhkrile ja muudele toorainetele. Portugeesid olid esimesed, kes tõid Aafrikast suuri inimeste arve orjaturule — eriti Brasiilia tööjõu varustamiseks.

Orjus, majandus ja sotsiaalsed mõjud

Portugali impeerium mängis olulist osa madalaatikas ja hulgilaatitud transatlantilises orjakaubanduses. Aafrikast transportiti sadu tuhandeid, hinnanguliselt kuni miljonitesse ulatuvaid arve vürtse, mis tekitasid pöördumatuid demograafilisi ja ühiskondlikke muudatusi nii Aafrikas kui ka Lõuna-Ameerikas. Brasiilia areng suhkrukasvatuse ja hiljem ka muude põllumajandustoodete tootmisel oli tugevalt sõltuv orjatööst.

Väljakutsed ja lagunemine

17.–19. sajandil vähenes Portugali võim järk-järgult mitmes piirkonnas: Hollandi ja Briti konkurents, koloniaalsõjad, kohalikud vabadusliikumised ja sisepoliitilised raskused. 1822 sai Brasiilia iseseisvaks pärast pikki pingeid ja sõjalisi sündmusi. 19. sajandi lõpus põhjustas olukorra pingestumist ka 1890. aasta Briti ultimaatum.

1890. aasta ultimaatum

1890. aasta Briti ultimaatum oli ultimatum, mille Suurbritannia esitas Portugali valitsusele 11. jaanuaril 1890. See nõudis, et Portugal taganeks oma väidetavatelt aladelt Lõuna-Aafrika sisemaal — piirkondadelt, mida Portugal pidas osaks oma katsetest ühendada Angola ja Mosambiik (nn „roheline linnaühendus“). Ühendkuningriik ei tunnistanud Portugali nõudeid ja okupeeris mitmeid sihtkohti, sundides Portugalit taganema diplomaatilise surve tulemusel.

Ultimaatumi tagajärjed olid suured: see humaandas Portugali avalikku arvamust, tekitas teravat vastumeelsust monarhia vastu ja kiirendas sisepoliitilist kriisi, mis lõpuks aitas kaasa 1910. aasta Vabariigi väljakuulutamisele. Rahvusvaheliselt näitas juhtum Portugali poliitilist haavatavust ja suurvõimude tugevat mõju Aafrika piiride kujundamisel.

20. sajand ja dekoloniseerimine

20. sajandil püsisid mõned Portugali kolooniad kuni hiljemini kui paljude teiste Euroopa maade omad. Guinea-Bissau kuulutas end de facto iseseisvaks 1973; 1974. aasta Carnationi revolutsioon Portugalis andis hoogu kiirele dekoloniseerimisele. 1975 said iseseisvaks muu hulgas Angola ja Mosambiik. Goa annekteeris India 1961. Macau anti tagasi Hiinale 1999 ja Timor-Leste saavutas täieliku iseseisvuse 2002. Need sündmused lõpetasid praktiliselt Portugali üleilmse koloniaalvõimu.

Koloniaalpärand ja kultuur

Portugali impeeriumi pärand on mitmekesine: portugali keel on ametlik või laialdaselt kasutuses mitmes riigis (näiteks Brasiilia, Angola, Mosambiik, Guinea-Bissau, Kaplinn, São Tomé ja Príncipe, Timor-Leste ja Macau eraldi kultuurilises vormis). Religioon, arhitektuur, õigussüsteemi elemendid ja toidukultuur näitavad ka jätkuvat mõju.

Samas on pärandis ka keerulised ja valulikud aspektid — orjakaubandus, ressursikasutus ja kohalikud aja- ning demograafilised tagajärjed. Tänapäeval käsitletakse seda pärandit nii ajaloolise mäluna kui ka õppetundidena postkoloniaalsete suhete ja õiglusprobleemide mõistmisel.

Kokkuvõte

Portugali impeerium kujunes varakult maailmamere impeeriumiks, mille mõju ulatus mitmele kontinendile ja kestev mitmeid sajandeid. Selle ajalugu sisaldab suuri avastusi ja kaubanduse edusamme, aga ka vastasseise, orjastamist ja koloniseerimise tagajärgi. Tänane maailm kannab endas nii Portugali kultuurilist kui ka konfliktidest ja ekspluateerimisest tulenevat pärandit, mis jääb oluliseks uurimis- ja aruteluobjektiks ajaloolastele, poliitikutele ja laiemale avalikkusele.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Portugali impeerium?

K: Kui kaua see kestis?

K: Milliste piirkondadega Portugali impeerium kaubitses?

K: Millal anti välja 1890. aasta Briti ultimaatum?

K: Mida nõudis ultimaatum?

Otsing