Vene impeerium: tsaaririik 1721–1917 — ajalugu ja mõju

Uurige Vene impeeriumi ajalugu ja mõju 1721–1917: tsaaririigi võim, sotsiaalsed muutused, geopoliitika ja pärand, mis kujundas kaasaegse Venemaa ja Euroopa.

Vene impeerium, mida kutsuti ka keiserlikuks Venemaaks, oli riik, mis asus nii Euroopas kui ka Aasias. See sai alguse 1721. aastal, kui Peeter I Venemaal selle välja kuulutas. Enne seda oli see tuntud kui Moskva hertsogiriik. See kestis kuni selle väljakuulutamiseni vabariigiks 1917. aasta märtsis pärast Vene revolutsiooni. See oli absoluutne monarhia, mida valitsesid Vene keisrid, keda tuntakse "tsaaridena". Nad kuulusid Romanovide suguvõsa ja uskusid, et neil on oma rahva üle jumalikud kuningate õigused.

1914. aastal hõlmas Vene impeeriumi pindala umbes 21 799 825 km². Aastal 1897 oli selle rahvaarv 128 200 000 (1897. aasta). Selle ametlik keel oli vene keel. Ametlik kirik oli Vene Õigeusu Kirik.

Vene impeeriumi juhtis tsaar, kellel oli täielik kontroll riigi üle. Selles absoluutses monarhias võis ainult tsaar luua ja tühistada seadusi. 1905. aastal andis tsaar uue põhiseaduse, milles ta jagas osa võimu osaliselt valitud duumaga (parlament. Vene impeerium oli suurriik ja üks suurimaid impeeriume, mis kunagi eksisteerinud.

Põhijooned ja halduskorraldus

Vene impeerium oli mitmerahvuseline ja mitmekeelne riik, kus lisaks venelastele elas palju rahvaid: ukrainlased, valgevenelased, poolakad, balti rahvad, soomlased, gruusiinid, armeenlased, keskaja ja polaaralade rahvad, samuti moslemirahvad Kesk-Aasiast ja Kaukaasiast. Administratiivselt jagunes impeerium kubermangudeks ja kubernerkondadeks ning seal oli erinev autonoomiaaste erinevates piirkondades (näiteks Soome suurvürstiriik ja Poola kuningriik eri ajal). Pealinn oli suure osa impeeriumi ajaloost Peterburi (St. Petersburg); pärast 1917. aastat kolis võimu keskus varsti tagasi Moskvasse.

Majandus, ühiskond ja reformid

Majandus põhines põllumajandusel ja suurel tööjõul; talupoegade ja pärisorjuse küsimus määras pika aja sotsiaalset elu. Pärisorjus kaotati ametlikult 1861. aastal keisri Aleksander II reformiga, mis oli üks olulisemaid 19. sajandi sotsiaal-majanduslikke muutusi. Samal perioodil toimusid ka kohtareform, omavalitsuse (zemstvo) loomine ja sõjaväe reformid, mis püüdsid moderniseerida riiki, kuid üleminek toimus aeglaselt ja ebavõrdsus jäi püsima.

19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse industrialiseerimine tõi kaasa linnastumise, tööstuse kasvu (raudtee, metallurgia, tekstiil), aga ka sotsiaalse pinge – töötingimused, madal palgatase ja poliitiline rõhumine aitasid kasvatada opositsiooni: liberaalid, sotsialistid, marksistlikud rühmitused ning rahvuslikud liikumised.

Välispoliitika ja territoriaalne laienemine

Impeerium laienes järk-järgult: Peeter Suur ja tema järglased kindlustasid Venemaa positsiooni Balti merel ja Läänemere piirkonnas, hiljem vallutati Caucasus, osa Kesk-Aasiast ning lisandusid alad Poolas, Soomes ja Kaug-Idas. Vene-Vahemere ja Aasia-poliitika viis impeeriumi kokku teiste suurvõimudega – konfliktid ja sõjad hõlmasid Napoleoni-vastast vastupanu 1812. aastal, Krimmi sõda (1853–1856), sõdu Osmanite impeeriumi ja Pärsia vastu, samuti kaupmeelseid ja geopoliitilisi kokkupõrkeid Briti impeeriumiga. 1904–1905 juhtunud Vastasseis Jaapaniga lõppes Venemaa lüüasaamisega, mis nõrgestas riigi rahvusvahelist positsiooni ning süvendas siseriiklikke probleeme.

Kultuur ja ühiskondlik elu

Vene impeerium andis maailmakultuurile palju silmapaistvaid kirjanikke (nt Dostojevski, Tolstoi, Puškin), heliloojaid ja teadlasi. Kultuurielu ja intellektuaalne arvamusliikumine kujutas endast olulist väätust, kus arutati reforme, õigusemõistmist ja rahvuslikke küsimusi. Samas püsis tsensuur ja poliitiline surve, mis suunas paljusid aktiviste revolutsiooniliste ideede poole.

1905. aasta revolutsioon, I maailmasõda ja langus

1905. aasta revolutsioon sundis tsaarivõimu tegema konstitutsioonilisi järeleandmisi: loodi duuma, lubati elementaarseid kodanikuõigusi ja pandi paika piiratud parlamendi põhimõtted. Need reformid jäid osaliseks ja ebakindlaks ning ei suutnud täielikult rahuldada rahulolematust. I maailmasõda (1914–1918) koormas riigi majanduslikult ja sõjalistes kaotustes, millele järgnesid ulatuslikud sisekriisid.

1917. aasta sõjatülid, toidu- ja kütusepuudus, sõjaväe morjendus ning poliitiline kaos viisid veebruaris/märtsis toimunud revolutsioonini, mis kukutas tsaar Nikolai II troonilt ja lõpetas keisririigi valitsemise. Sellele järgnes oktoobris (novembris gregoriaani kalendri järgi) bolševike võimuletulek, mis viis lõpuks impeeriumi juriidilise laialimineku ja uue riigikorra – Nõukogude Venemaa – kujunemiseni.

Järeldus

Vene impeerium oli üks ajaloo mahukamaid poliitilisi konstruktsioone: see jättis sügava jälje nii Euroopale kui ka Aasiale — poliitiliselt, kultuuriliselt ja geopoliitiliselt. Selle pärandina jääb meelde ulatuslik rahvuslik mitmekesisus, kiire territoriaalne laienemine, püüed moderniseerida ja industrialiseerida riiki ning lõpuks ka need pinged ja vastuolud, mis viisid 20. sajandi revolutsioonideni ja suurte muutusteni maailmas.

Küsimused ja vastused

K: Kes asutas Vene impeeriumi?

K: Mis nime all oli see tuntud enne, kui sellest sai Venemaa keisririik?

K: Millal Vene impeerium lõppes?

K: Mis tüüpi valitsus oli impeeriumil?

K: Kui suur oli selle ala 1914. aastal?

K: Kui palju inimesi elas seal 1897. aastal?

K: Milline keel ja kirik olid selles riigis ametlikud?

Otsing