Romanovite dünastia (Holstein-Gottorp) — Venemaa keisrid 1613–1917

Romanovite dünastia (Holstein‑Gottorp) — põhjalik ülevaade Venemaa keisritest 1613–1917: poliitika, perekond, pärand ja revolutsioonilised muutused.

Romanovite suguvõsa (vene keeles Рома́нов) oli teine ja viimane Venemaal valitsenud keiserlik dünastia. See valitses alates 1613. aastast kuni veebruarirevolutsioonini, mis 1917. aastal viimase keisri troonilt kukutas. Keisririigi hilisemat ajalugu nimetatakse mõnikord Holstein-Gottorp-Romanovide majaks.

Holstein-Gottorpi hertsog, kes oli pärit Oldenburgide nooremast harust, abiellus 18. sajandi esimesel poolel Romanovide perekonna liikmega; nende pojast sai hiljem keiser Peeter III. Sellest sugulusühendusest tulenevalt hakati valitsevaid Romanove mõnikord nimetama Holstein-Gottorp-Romanovideks või Holstein-Gottorp-Romanovide majaks.

Romanovid tõusid troonile pärast rahutuid aastaid, mida Venemaal nimetatakse "rahutute aegadeks" (Time of Troubles). 1613. aastal valiti uueks tsaariiks Mihhail Feodorovitš Romanov (Mihhail I), kelle valitsus tähistas kümneid aastaid kestnud sisekriiside lõppu ja dünastia algust. Perekond oli algselt kõrgemate aadlike ehk bojaaride hulgas tuntud suguvõsa ning selle poliitiline mõju kasvas järk-järgult.

Romanovide ajastu Venemaal tähistas nii suuri reforme ja moderniseerimist kui ka tugevnemist autokraatia praktikas. Mõned tähtsamad valitsejad ja nende teod:

• Mihhail I (1613–1645) – dünastia rajaja, stabiilsuse taastamine pärast rahutuid aegu.
• Aleksis I (1645–1676) – keskvalitsuse tugevdamine ja sotsiaalsed pinged, mis lõid aluse hilisematele reformidele.
• Peeter I (Peeter Suur, 1682–1725) – läänestumispoliitika, sõjalise ja haldusreformi läbiviimine, Peterburi rajamine ning 1721. a Venemaa keisririigi väljakuulutamine.
• Katarina II (Katarina Suur, 1762–1796) – territoriaalne laienemine, kultuuriline ja administratiivne moderniseerimine ning valgustusajastu ideede mõju Venemaal.
• Aleksander I (1801–1825) – Napoleoni vastu sõdimine ja rahvusvaheline mõju pärast 1812. aasta võitu, sisepoliitilise reformi katsetused.
• Niikolai I (1825–1855) – konservatiivne autoritaarne valitsus ja sisejulgeoleku teravdamine.
• Aleksander II (1855–1881) – suurim siseriiklik reform oli talurahva pärisorjuse kaotamine 1861. aastal; temast sai ka "vabastaja", kuid ta oli ka reformide ja reaktsiooni ristteel.
• Aleksander III (1881–1894) – reaktsiooniline poliitika ja venestuslikud suunad rahvastikus.
• Niikolai II (1894–1917) – viimane keiser; tema valitsusaeg nägi industrialiseerimist, sõda Jaapaniga (1904–1905), 1905. aasta revolutsiooni, esimest maailmasõda ja lõpuks 1917. aasta revolutsioone, mille tulemusena troonilt lahkutati.

Romanovide valitsemisajaga kaasnes Venemaa territoriaalne laienemine, administratiivne ja sõjaline tugevnemine, aga ka sotsiaalsed pinged ja vastupanu, mis lõpuks viisid 19.–20. sajandi vahetusel üha suurenevate rahulolematuse laineteni. 1917. aasta sündmused viisid keisri troonilt lahkumiseni; pärast seda järgnesid katkemised ja lõpuks tsaari pere tapmine 1918. aastal bolševike poolt.

Romanovite pärand on keeruline ja vastuoluline: nad jätsid Venemaale arhitektuuri- ja kultuuripärandi, moderniseerimis- ja bürokraatia alused, kuid nende ajastu iseloomustus autoritaarse poliitika ja sotsiaalsete ebavõrdsuste süvenemisega. Pärast dünastia kukutamist jätkasid mitmed järeltulijad elu paguluses ning Romanovide ajalugu jääb endiselt oluliseks teemaks nii ajaloolastele kui ka avalikkusele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Romanovide suguvõsa?

K: Millal lõppes Romanovite koja valitsemine?

Küsimus: Mis on Holstein-Gottorp-Romanovide suguvõsa?

Küsimus: Milline on seos Oldenburgide ja Romanovide vahel?

K: Mis on Romanovide suguvõsa ametlik nimi?

K: Miks nimetatakse Romanovite ja Oldenburgide suguvõsa järeltulijaid mõnikord Holstein-Gottorp-Romanoviteks?

Küsimus: Kui kaua valitses Romanovite suguvõsa Venemaad?

Otsing