Rahvusvaheline oopiumikonventsioon (1912) – esimene ülemaailmne narkootikumide kontrollileping

Rahvusvaheline oopiumikonventsioon (1912) – esimene ülemaailmne narkootikumide kontrollileping. Ajalooline Haagi leping, mis pani aluse tänapäevasele globaalsele narkokontrollile.

Rahvusvaheline oopiumikonventsioon oli esimene üleilmne leping, mille eesmärgiks oli narkootikumide rahvusvaheline kontroll ja reguleerimine. See allkirjastati 23. jaanuaril 1912 Haagis, Madalmaades. Konventsiooni initsieerisid ja selle ettevalmistamisel osalesid 1909. aasta Shanghais toimunud rahvusvahelise oopiumikomisjoni töörühma arutelud, mida korraldasid Ameerika Ühendriigid. Konverentsile reageeriti murega oopiumikaubanduse ja selle sotsiaalsete mõjude pärast.

Kes allkirjastasid ja mida konfektsioon nõudis

Konventsioonile kirjutasid alla mitmed riigid: Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Hiina, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Itaalia, Jaapan, Madalmaad, Pärsia, Portugal, Portugal, Venemaa ja Siam. Konventsiooni põhisisu kokku võetuna nõudis, et lepinguosalised rakendaksid tegelikke meetmeid tootmise, impordi, müügi, turustamise ja ekspordi kontrollimiseks morfiini, kokaiini ning nende vastavate soolade osas ning kontrolliksid ka hooneid ja paikasid, kus sellist tööstust või kaubandust teostatakse. Originaaltekstis öeldi muu hulgas:

"Lepinguosalised riigid teevad kõik endast oleneva, et kontrollida või lasta kontrollida kõiki isikuid, kes toodavad, impordivad, müüvad, turustavad ja ekspordivad morfiini, kokaiini ja nende vastavaid soolasid, samuti hooneid, milles need isikud sellist tööstust või kaubandust teostavad."

Rakendamine ja juriidiline staatus

Konventsiooni ratifitseerisid ja rakendasid varakult mitu riiki, sealhulgas 1915. aastal Ameerika Ühendriigid, Madalmaad, Hiina, Honduras ja Norra. Konventsioon sai laialdasemalt siduvaks pärast Esimese maailmasõja lõppu: see jõustus ülemaailmselt 1919. aastal, kui see liideti osa Versailles' lepingu sätetega.

Piirangud, edusammud ja tegelik mõju

Konventsioon tähistas olulist sammukest rahvusvahelise koostöö suunas narkootikumide kontrollimisel. Peamised efektid olid:

• riikide kohustus kehtestada kontrollsüsteeme tootmise, ekspordi ja impordi üle;
• piiratud nimekirjaga ainete (näiteks morfiin ja kokaiin) rahvusvahelise kaubanduse reguleerimine;
• rahvusvahelise tähelepanu tõstmine narkootikumide probleemile ja ennetav koostööriist riikide õigusaktidele.

Kuid konventsioonil oli ka piiranguid: see püüdis peamiselt reguleerida rahvusvahelist kaubandust, mitte sisekaubandust või kodumaist tarvitamist; paljud riigid ja koloniaalvõimud pidid rakendamiseks looma uusi administratiivseid ja järelevalve mehhanisme; ning mõnedes piirkondades oli täitmise kontroll praktikas keeruline.

1925. aasta muudetud konventsioon ja kannabis

Rahvusvahelise reguleerimise tugevdamiseks sõlmiti järgnev samm: 19. veebruaril 1925 kirjutati alla muudetud rahvusvahelisele oopiumikonventsioonile, mis 25. septembril 1928 astus jõusse. Selle muudatusega loodi kontrollisüsteem, mille eest pidi hoolitsema Rahvasteliidu juurde loodud püsiv Keskne Oopiuminõukogu (Permanent Central Opium Board).

Egiptus algatas koos Hiina ja Ameerika Ühendriikide toetusega ettepaneku lisada lepingusse ka hašiši (kanepi vaigu) eraldi keelamine. Allkomitee koostas selleks järgmise teksti, mis viidi ka arutlusele:

India kanepi ja sellest saadud preparaatide kasutamist võib lubada ainult meditsiinilistel ja teaduslikel eesmärkidel. Toorvaiku (charas), mida ekstraheeritakse kanepi (cannabis sativa L.) emasloomadest, ja selle aluseks olevaid mitmesuguseid preparaate (hasis, chira, esrar, diamba jne), mida praegu ei kasutata meditsiinilistel eesmärkidel ja mida võib kasutada ainult kahjulikel eesmärkidel, ei tohi mingil juhul toota, müüa, kaubelda jne, samamoodi nagu muid narkootilisi aineid.

Kuid India ja mitmed teised riigid ei nõustunud täielikult sellise rangusega. Nende argumentide hulka kuulusid sotsiaalsed ja usulised tavad ning see, et paljudes piirkondades kasvab kanep metsikult, mis teeb täieliku keelu jõustamise praktiliselt keeruliseks. Selle tulemusena saavutati kompromiss: lepingus ei sätestatud absoluutset ülemaailmset keeldu kanepi sisetarbimisele, kuid kehtestati ekspordikeeld riikidesse, kus kanepi kasutamine oli juba keelatud. Impordiriigid pidid välja andma sertifikaadid, mis kinnitasid, et imporditud kogused on vajalikud "ainult meditsiinilistel või teaduslikel eesmärkidel". Samuti nõuti, et lepinguosalised rakendaksid tõhusat kontrolli, et takistada india kanepi ja eriti selle vaigu ebaseaduslikku rahvusvahelist kaubandust. Need piirangud jätsid paljude riikide siseriiklikule poliitikale ruumi lubada kanepi tootmist, sisekaubandust ja meelelahutuslikku kasutamist.

Pärand ja edasine areng

Rahvusvaheline oopiumikonventsioon (1912) ning sellele järgnenud 1925. aasta muudatused lõid aluse rahvusvahelisele narkoregulatsioonile ja institutsioonidele, mis hiljem kulmineerusid laiemate konventsioonidega. Eristuva sammuna suunasid need lepingud tähelepanu nii kontrollimehhanismide loomisele kui ka vajadusele rahvusvahelise koostöö järele. Lõpuks asendati see varasem raamistik ühtsema ja laiapõhjalisema reguleerimisega:

Konventsioon asendati lõpuks 1961. aasta ühtse narkootiliste ainete konventsiooniga, mis koondas ja laiendas seniseid rahvusvahelisi lepinguid ning kujundas edasise rahvusvahelise poliitika aluse narkootikumide kontrollis.

Kuigi 1912. aasta konventsioonil olid piirangud ja see ei saanud kõiki probleeme lahendada, tähistas see esimest katset luua rahvusvaheline raamistik narkootikumide tootmise ja rahvusvahelise kaubanduse piiramiseks ning mõjutas oluliselt edasist õiguskorda ja poliitikat selles valdkonnas.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli rahvusvaheline oopiumikonventsioon?

K: Kes korraldas rahvusvahelise oopiumikomisjoni?

K: Mida öeldi konventsioonis morfiini ja kokaiini kohta?

K: Millal see kogu maailmas jõustus?

K: Mida soovitas Egiptus konventsioonile lisada?

Otsing