Rahvusvaheline oopiumikonventsioon
Rahvusvaheline oopiumikonventsioon oli esimene narkootikumide kontrollimist käsitlev leping (või kokkulepe). See allkirjastati 23. jaanuaril 1912 Haagis, Madalmaades. Ameerika Ühendriigid korraldasid 1909. aastal Hiinas Shanghais 13 riigi vahelise konverentsi, mida nimetati rahvusvaheliseks oopiumikomisjoniks, sest inimesed kurtsid üha enam oopiumikaubanduse üle. Lepingule kirjutasid alla Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Hiina, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Itaalia, Jaapan, Madalmaad, Pärsia, Portugal, Portugal, Venemaa ja Siam. Konventsioonis öeldi, et "Lepinguosalised riigid teevad kõik endast oleneva, et kontrollida või lasta kontrollida kõiki isikuid, kes toodavad, impordivad, müüvad, turustavad ja ekspordivad morfiini, kokaiini ja nende vastavaid soolasid, samuti hooneid, milles need isikud sellist tööstust või kaubandust teostavad."
Konventsiooni rakendasid 1915. aastal Ameerika Ühendriigid, Madalmaad, Hiina, Honduras ja Norra. See jõustus kogu maailmas 1919. aastal, kui see sai Versailles' lepingu osaks.
19. veebruaril 1925 kirjutati alla muudetud rahvusvahelisele oopiumikonventsioonile, mis algas 25. septembril 1928. aastal. Sellega kehtestati kontrollisüsteem, mille eest pidi hoolitsema Rahvasteliidu juurde kuuluv alaline keskne oopiuminõukogu. Egiptus soovitas Hiina ja Ameerika Ühendriikide toetusel lisada konventsioonile hašišišikeelu ning allkomitee tegi ettepaneku järgmise teksti kohta:
India kanepi ja sellest saadud preparaatide kasutamist võib lubada ainult meditsiinilistel ja teaduslikel eesmärkidel. Toorvaiku (charas), mida ekstraheeritakse kanepi (cannabis sativa L.) emasloomadest, ja selle aluseks olevaid mitmesuguseid preparaate (hasis, chira, esrar, diamba jne), mida praegu ei kasutata meditsiinilistel eesmärkidel ja mida võib kasutada ainult kahjulikel eesmärkidel, ei tohi mingil juhul toota, müüa, kaubelda jne, samamoodi nagu muid narkootilisi aineid.
India ja teised riigid ei nõustunud selle sõnastusega, väites, et sotsiaalsed ja usulised tavad ning see, et paljudes kohtades on metsikult kasvavad kanepitaimed kättesaadavad, muudavad selle jõustamise keeruliseks, nii et see ei jõudnud kunagi lõplikku lepingusse. Tehti kompromiss, mis keelas India kanepi ekspordi riikidesse, mis on selle kasutamise keelanud. Impordiriigid pidid väljastama sertifikaadid, millega kiidetakse import heaks ja kinnitatakse, et saadetis on vajalik "üksnes meditsiinilistel või teaduslikel eesmärkidel". Samuti nõuti, et lepinguosalised "teostaksid tõhusat kontrolli, et takistada india kanepi ja eriti selle vaigu ebaseaduslikku rahvusvahelist kaubandust". Need piirangud võimaldasid riikidel siiski hõlpsasti lubada kanepi tootmist, sisekaubandust ja kasutamist meelelahutuslikel eesmärkidel.
Konventsioon asendati 1961. aasta ühtse narkootiliste ainete konventsiooniga.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli rahvusvaheline oopiumikonventsioon?
V: Rahvusvaheline oopiumikonventsioon oli esimene narkootikumide kontrollimist käsitlev leping või kokkulepe. See allkirjastati 23. jaanuaril 1912 Haagis Madalmaades.
K: Kes korraldas rahvusvahelise oopiumikomisjoni?
V: Ameerika Ühendriigid korraldasid 1909. aastal Hiinas Shanghais 13 riigi vahelise konverentsi, mida nimetati rahvusvaheliseks oopiumikomisjoniks.
K: Mida öeldi konventsioonis morfiini ja kokaiini kohta?
V: Konventsioonis öeldi, et "Lepinguosalised riigid teevad kõik endast oleneva, et kontrollida või lasta kontrollida kõiki isikuid, kes toodavad, impordivad, müüvad, turustavad ja ekspordivad morfiini, kokaiini ja nende vastavaid soolasid, samuti hooneid, milles need isikud sellist tööstust või kaubandust teostavad."
K: Millal see kogu maailmas jõustus?
V: Konventsioon jõustus kogu maailmas 1919. aastal, kui see sai Versailles' lepingu osaks.
K: Mida soovitas Egiptus konventsioonile lisada?
V: Egiptus soovitas konventsioonile lisada hašišiši keelu. India ja teised riigid ei nõustunud sellega, kuna sotsiaalsed ja usulised tavad ning paljudes kohtades metsikult kasvavad kanepitaimed olid kättesaadavad, mis raskendasid jõustamist, mistõttu see ei jõudnud lõplikku lepingusse.
K: Milline kompromiss tehti seoses India kanepiga? V: Tehti kompromiss, millega keelati india kanepi eksport riikidesse, mis on selle kasutamise keelanud, ning nõuti, et importivad riigid annaksid välja sertifikaadid, milles kinnitatakse, et saadetised on vajalikud "üksnes meditsiinilistel või teaduslikel eesmärkidel", kusjuures lepinguosalised on kohustatud teostama tõhusat kontrolli india kanepi ja vaigu ebaseadusliku rahvusvahelise kaubanduse üle. Need piirangud võimaldasid siiski kanepi tootmist, sisekaubandust ja meelelahutuslikku kasutamist riikides.
