Versailles' leping (1919) – I maailmasõja rahulepingu tingimused ja tagajärjed
Versailles' leping (1919): põhitingimused, Saksamaa sanktsioonid, hüvitisnõuded ja rahvusvahelised tagajärjed — kuidas leping pani aluse Weimarile ja Teisele maailmasõjale.
Versailles' leping (prantsuse keeles Traité de Versailles) oli rahuleping, mis sõlmiti Saksamaa ja võitjate vahel pärast I maailmasõda. See allkirjastati 28. juunil 1919 Pariisis Versailles' lossis ning oli osa laiemast 1919.–1920. aasta rahulepingute paketist (mille raames õigusaktid anti ka teistele kaotajariikidele, näiteks Austriale ja Ungarile). Lepingu koostamises osalesid peamiselt liitlasriigid — Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Suurbritannia, Jaapan ja teised — kuid tingimused oli vaja Saksamaal aktsepteerida ühepoolselt; Saksamaa võeti läbirääkimistesse vastu pingelises olukorras ja tundis end sundituna leping allkirjastama, muidu ähvardas okkupatsioon.
Taust
Pärast aastatepikkust sõda kogunesid liitlasriikide juhid Pariisi rahukonverentsile, et otsustada Euroopa poliitiline kaardistamine ja sõjakaotuse tagajärjed. Austriaga ja Ungariga sõlmiti eraldi lepingud (nt Saint-Germain, Trianon). Versailles' leping keskendus Saksamaale ja selle tagajärgedele.
Põhilised tingimused
- Sõjavastutus ja hüvitised: lepingu tuntud osa on artikkel 231, nn „sõjavastutuse klausl”, mille alusel pandi Saksa osalus sõjas vastutusele. See oli alus nõudmistele suures mahus sõjahüvitiste maksmiseks. Reparatsioonide lõplik summa määrati hiljem: 1921. aastal fikseeriti see Inter-Allied Komisjoni otsusega 132 miljardit kuldmarka (hilisemad maksegraafikud ja reformid, nt Dawes’i ja Youngi plaane, muutsid selle sisu).
- Relvastuse piirangud: Saksamaa relvajõududele kehtestati ranged piirangud — vägi piirati 100 000 vabatahtliku sõjaväelasega, keelati asevalitsena mobilisatsiooni juurde kuuluvad sõjaväeüksused, keelati tankid, õhujõud ja allveelaevad; merevägi piirati väheste sõjalaevadega.
- Territoriaalsed kaotused: Saksamaalt nõuti mitmete alade loovutamist: tagastati Poolale territoriume (sh nn Poola koridor), Alsace-Lorraine anti tagasi Prantsusmaale, osa aladest läksid Belgiat ja Taanile (nt Schleswigi lõunaosa pärast rahvahääletust), Saksa alad idas muutusid uutes riikides (nt Tšehhoslovakkia) või läksid rahvusvahelise kontrolli alla (nt Vale-Karlsoo / Saar sai Rahvasteliidu mandaadi alla ja oli perioodi järel pleebisitsi). Paljud endised Saksamaa kolooniad Aafrikas ja Vaikses ookeanis anti liitlasriikidele mandaadina Rahvasteliidu haldusse.
- Rheinlandi ja Saksa piiride staatus: Reinmaa oli demilitariseeritud tsoon ja osa sellest okupeeriti liitlasvägede poolt määratud ajaks (nt 15 aastat). See oli mõeldud Prantsusmaa tagatud julgeolekumeetmena.
- Poliitilised ja majanduslikud piirangud: lepinguga keelati Anschluss ehk Ühendus Austria ja Saksamaa vahel ning kehtestati mitmesugused piirangud saksa tööstusvõimekusele, et piirata edaspidist sõjavõimet.
- Rahvusvahelised mehhanismid: lepinguga asutati Rahvasteliit, mille ülesanne oli vahendada rahvusvahelisi vaidlusi ja hoida rahu. Rahvasteliit asus tegutsema diplomaatilise foorumina, kuid ilma suurema jõustamisvõimekuseta.
Kohene mõju Saksamaal
Lepingu tingimused tekitasid Saksamaal suurt rahulolematust, poliitilist ärritust ja tundeid alandatusest. Majanduslik koorem (sõjajärgsed maksed, territooriumikaod ja tootmisvõime vähenemine) kombineerus poliitilise ebastabiilsusega. Weimari Vabariik, mis Saksamaal tekkis, oli formaalselt demokraatlik, kuid kannatas inflatsiooni ja majandusliku krahhi all (1920. aastate alguses äge hüperinflatsioon). Paljusid sakslasi häirisid klauselid sõjavastutuse ja reparatsioonide kohta.
Pikaajalised tagajärjed ja kriitika
- Poliitiline radikaliseerumine: piinlikud majanduslikud ja territoriaalsed tingimused toetasid äärmuslike parteide tõusu, sealhulgas Adolf Hitler ja natsionaalsotsialistid, kes kasutasid rahulolematust propagandas. Hitler tõi hiljem partee võimule, ületas lepingu piirangud ja lõpuks seadis aluse Teisele maailmasõjale.
- Majanduslikud tagajärjed: reparatsiooninõuded ja majanduslikud sanktsioonid koormasid Saksamaa rahandust. Kuigi rahvusvahelised kavad (nt Dawes ja Young) pakkusid ajutist leevendust ja laenutoetusi, muutis suurmajanduslangus (1929. a maailmamajanduse kriis) olukorra laastavamaks ja soodustas poliitilist ärevust.
- Rahvusvahelise süsteemi piirid: Rahvasteliit suudeti lahendada mõningaid vaidlusi, kuid ei suutnud sundida suuri riike järgima rahu tingimusi ega peatada hilisemat Saksamaa laienemist. OSalised entiteedid (nt Ameerika Ühendriigid) ei ratifitseerinud kõiki osi (USA ei liitunud Rahvasteliiduga), mis nõrgestas süsteemi efektiivsust.
- Ajalooline hinnang: lepingu üksmeelne tõlgendamine on ajalooliselt vaidlustatud. Inglise majandusteadlane John Maynard Keynes kritiseeris lepingut oma raamatus ning pidas seda liiga karmiks ja poliitiliselt ohtlikuks; tema ettevaatusi ei järgitud täielikult. Mõned ajaloolased näevad Versailles' tingimustes olulist panust Teise maailmasõja tekkesse, teised rõhutavad samas laiemat konteksti (majanduskriisid, poliitilised valikud, Versailles’ ebatäielik täitmine) kui samaaegselt olulisi tegureid.
Lõpp ja järelmõjud
Versailles' leping jäi 1920. aastatel ja 1930. aastail rahvusvahelise õiguse ja poliitika keskseks dokumendiks, kuid selle jõustamine osutus raskeks. Hilisemad sündmused — Saksa maksuvõimetuse ja poliitikamuutused, Hitleri jõudude ülesehitamine, Reinmaa remilitariseerimine ja lepingu täielik eiramine — viisid lõpuks Teise maailmasõjani. Lepingu pärandina jäi selge õppetund: et rahulepingute püsivus sõltub nii õiglusest kui ka võimest neid tingimusi rahvusvahelisel tasandil tõhusalt toetada.
Lühidalt: Versailles' leping kujundas peale I maailmasõda Euroopa poliitikat ja majandust, püüdes piirata Saksamaa sõjalist võimsust ja tagada hüvitised, kuid järelmõjud — majanduslikud raskused, rahulolematus ja poliitiline radicaliseerumine — aitasid luua tingimused 1930. aastate konfliktidele.
Nelja nõukogu
Mängi meediat Versailles' rahulepingu allkirjastamine
Tingimused
Saksamaa pidi tagastama Prantsuse alad (Elsass-Lotringi), mille Saksamaa võttis Prantsuse-Preisi sõjas, mis oli Prantsusmaale ikka veel piinlik. Prantslased sundisid Saksamaad oma vägesid välja viima Reinimaalt (pikk maa-ala Saksamaa ja Prantsusmaa piiril, kus voolab Rein), mis oli Saksamaa jaoks oluline maa-ala, kuna seal oli palju tehaseid ja ettevõtteid. Kui Saksamaa lasi oma väed Reinimaale tagasi tulla, lubati prantslastel Saksamaale tungida.
Saksamaa pidi andma ka osa Poolale, mis koosnes Venemaa ja Austria osadest ning neis elavatest poolakatest ja leedulastest. Poola oli paarisaja aasta eest olnud suur kuningriik, kuid Austria, Preisimaa ja Venemaa olid selle Poola jagamisel jaganud.
Belgiale lubati Moresnet, Eupen ja Malmedy, mis on peamine põhjus, miks Belgias on saksakeelne kogukond.
Versailles jagas ka paljud suured impeeriumid kaotajaks. USA president Woodrow Wilson pidas seda väga heaks ideeks, sest paljud inimesed Euroopas tahtsid vabaneda suurtest impeeriumidest. kuid see tekitas ka probleeme, näiteks palju väikseid riike palju suurema Saksamaa kõrval.
Saint-Germain-en-Laye'i eraldi lepingus samal aastal. Austria-Ungari jagunes mitmeks riigiks. Üks neist oli Austria, mis pidi olema saksa keelt kõnelevate ja peamiselt Austria-Ungaris valitsevate austerlaste kodumaa. Selle pealinn oli Viin. Üks Versailles' probleemidest oli see, et enamik austerlasi, nagu Adolf Hitler, arvas, et Austria peaks saama Saksamaa osaks, mis viis hiljem Saksamaa sissetungi Austriasse.
Samuti loodi Ungari. Nagu Poola, oli ka see riik sajandeid varem iseseisvalt tugev. Selle pealinn oli Budapest. Teine uus riik, Tšehhoslovakkia, loodi tšehhide ja slovakkide kodumaaks. Tšehhi osa moodustati riigist, mida kunagi nimetati Böömimaaks ja Moraaviaks. Riigi pealinn oli Praha. Paljud sakslased elasid selle piiride lähedal Sudeedimaal ja Hitler nõudis hiljem, et see kuuluks Saksamaale, mida paljud selle elanikud soovisid.
Bosnia, Sloveenia, Horvaatia (Austria-Ungari osad), Põhja-Makedoonia (osa Bulgaariast), Serbia ja Montenegro moodustasid ühe riigi, mida nimetati Jugoslaaviaks (mis tähendab lõunaslaavi). Sellest tehti lõunaslaavi kodumaa, kuid seal oli palju usulisi, keelelisi ja rahvuslikke erinevusi.
Pärast I maailmasõda loodi teiste lepingutega ka uusi Läänemere-äärseid riike (Eesti, Soome, Läti ja Leedu). Sõja ajal algas Vene revolutsioon, mille käigus tapeti Venemaa tsaar Nikolai II ja moodustati kommunistlik riik. Venemaal möllas kodusõda antikommunistlike valgevene ja kommunistlike punavene vahel. Venemaa oli kaotanud kontrolli oma läänepoolse territooriumi üle (Eesti, Soome, Läti, Leedu ja osa Poolast). Hiljem, Teise maailmasõja ajal, võttis Nõukogude Liit üle Eesti, Läti, Leedu ja poole Poolast.
Teine leping, Sèvres'i leping, andis võidetud Osmanite impeeriumi osad erinevatele võitjatele. Kreeka ja Türgi armeed alustasid aga peagi uut sõda.
Saksamaa 1919. aasta kaart vastavalt Versailles' lepingule
Pikaajalised probleemid
Saksa keisririigist sai Weimari Vabariik. Saksamaa suur probleem oli maksta tagasi hiiglaslik summa kogu kahju eest, mida liitlasriikidele, peamiselt Prantsusmaale, Esimese maailmasõja ajal tekitati. See tegi Saksamaast peaaegu 20 aastaks ühe Euroopa vaesema riigi ja põhjustas Saksamaal poliitilist võitlust. Kaks olulist erakonda, kommunistlik partei, kes soovis kommunistlikku revolutsiooni nagu Venemaal, ja natsid, kes arvasid, et Saksamaast peaks saama Euroopa kõige võimsam riik, võitlesid aastaid.
Kuna Saksamaa oli liitlastele tohutult palju raha võlgu, hakkas ta saama USA poolt laenu (näiteks Dawes'i plaani raames). Kui 1932. aastal algas suur majanduslangus, nõudis USA kogu oma raha tagasi. Saksamaa keeldus maksmast ja trükkis võlgade tasumiseks üha rohkem raha. See tõi kaasa hüperinflatsiooni ja Reichsmark muutus väärtusetuks. Saksamaa majandus oli purustatud. Paljud sakslased vihkasid lepingut ja mõned tahtsid isegi uut sõda pidada, et sellest vabaneda.
Samuti ei olnud pärast Versailles'i loodud Rahvasteliit tavaliselt piisavalt võimekas, et sõdu peatada. Jaapan vallutas Mandžuuria ja Liiga ei peatanud seda. Itaalia tungis Etioopiasse ja kuigi Etioopia keiser palus Liidust abi, ei teinud see seda. Saksamaa, Jaapan ja Itaalia lahkusid Liidust ja muutusid teljeriikideks ning põhjustasid paljude rahumeelsete riikide vallutamisega Teise maailmasõja. Ameerika Ühendriigid ja mõnda aega ka Nõukogude Liit ei liitunud Liigaga, kuigi see oli algselt USA presidendi Woodrow Wilsoni idee. Liigat ei võetud kunagi tõsiselt, kuigi üks põhjus, miks see loodi, oli see, et tagada lepingu järgimine.
Leping ei suutnud lõpuks rahu säilitada ja oli põhjuseks, miks Adolf Hitleri juhitud natsi-Saksamaa võitis paljude sakslaste toetuse, et vabaneda "Versailles' ahelatest", mis viis Teise maailmasõjani.
Küsimused ja vastused
K: Kes allkirjastas Versailles' lepingu?
V: Jaapani, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi riigid kirjutasid 1919. aastal alla Versailles' lepingule.
K: Millised riigid ei osalenud lepingu kirjutamises?
V: Saksamaa, Austria ja Ungari ei osalenud Versailles' lepingu kirjutamises.
K: Milliste sõjaliste piirangutega pidi Saksamaa nõustuma?
V: Saksamaa pidi vähendama oma relvajõude 6 miljonilt 100 000 mehele ning pidi vabanema oma allveelaevadest ja sõjalennukitest ning enamusest suurtükiväest. Tal lubati säilitada ainult mereväe lahingulaevad.
K: Millistest territooriumidest pidi Saksamaa loobuma?
V: Saksamaa pidi tagastama Prantsusmaa territooriumid, mida ta oli okupeerinud, samuti suured territooriumid Poolale ja teistele naabritele ning kõik oma kolooniad vastavalt lepingus sätestatud tingimustele.
K: Milliseid reparatsioone nõudsid liitlasriigid Saksamaalt?
V: Saksa vägede poolt Esimese maailmasõja ajal tekitatud kahjude eest nõudsid liitlasriigid, eriti Prantsusmaa, Saksamaalt tohutuid reparatsioone; kuigi täpset summat esialgu ei täpsustatud, makstakse palju kuldmarke lihtsalt osana sellest, mida Saksa võlgnikud lepingu sätete kohaselt pidid maksma.
Otsige