Versailles' rahu
Versailles' leping (prantsuse keeles Traité de Versailles) oli Jaapani, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia riikide vaheline rahuleping pärast I maailmasõda. 1919. aastal sõlmitud leping. Saksamaa, Austria ja Ungari ei osalenud selle kirjutamisel. Saksamaal oli valida, kas allkirjastada see või seista silmitsi Saksamaa okupeerimisega liitlasvägede poolt.
Saksamaa pidi vähendama oma relvajõudusid 6 miljonilt 100 000 mehele ning vabanema oma allveelaevadest, sõjalennukitest ja enamikust suurtükiväest. Tema mereväe lahingulaevad piirdusid vaid kuue väikese laevaga.
Samuti pidi Saksamaa andma tagasi Prantsusmaa poolt okupeeritud territooriumid, samuti suured territooriumid Poolale ja teistele naabritele ning loobuma kõigist oma kolooniatest. Saksamaa pidi tagasi maksma tohutuid hüvitisi Esimese maailmasõja ajal liitlasriikidele, peamiselt Prantsusmaale, Saksa vägede poolt Esimese maailmasõja ajal tekitatud kahju eest. Summa pidi olema väga suur, kuid see ei olnud veel kindlaks määratud: palju kuldmarke tuli maksta ainult esimese osana Saksamaa võlast.
Lepinguga loodi Rahvasteliit, mis pidi tegema otsuseid ja hoidma rahu pärast lepingu allkirjastamist. Liiga lahendas mõned rahvusvahelised vaidlused ilma sõjata, kuid ei suutnud peatada Teist maailmasõda.
Seda lepingut võib vaadelda kui ühepoolset rahu, mida dikteeriti Saksamaale. Inglise majandusteadlane John Maynard Keynes arvas, et oli suur viga sundida Saksa rahvale nii karmid meetmed, kuid tema nõuandeid eirati.
Saksamaa asutas Weimari Vabariigi. See oli demokraatlik, kuid kannatas majandusliku kokkuvarisemise tõttu, mille käigus inflatsioonis oma valuuta, mark, tohutult. Adolf Hitler sai kantsleriks ja tühistas lepingu. Tema tegevus viis lõpuks Teise maailmasõjani.
Nelja nõukogu
Mängi meediat Versailles' rahulepingu allkirjastamine
Tingimused
Saksamaa pidi tagastama Prantsuse alad (Elsass-Lotringi), mille Saksamaa võttis Prantsuse-Preisi sõjas, mis oli Prantsusmaale ikka veel piinlik. Prantslased sundisid Saksamaad oma vägesid välja viima Reinimaalt (pikk maa-ala Saksamaa ja Prantsusmaa piiril, kus voolab Rein), mis oli Saksamaa jaoks oluline maa-ala, kuna seal oli palju tehaseid ja ettevõtteid. Kui Saksamaa lasi oma väed Reinimaale tagasi tulla, lubati prantslastel Saksamaale tungida.
Saksamaa pidi andma ka osa Poolale, mis koosnes Venemaa ja Austria osadest ning neis elavatest poolakatest ja leedulastest. Poola oli paarisaja aasta eest olnud suur kuningriik, kuid Austria, Preisimaa ja Venemaa olid selle Poola jagamisel jaganud.
Belgiale lubati Moresnet, Eupen ja Malmedy, mis on peamine põhjus, miks Belgias on saksakeelne kogukond.
Versailles jagas ka paljud suured impeeriumid kaotajaks. USA president Woodrow Wilson pidas seda väga heaks ideeks, sest paljud inimesed Euroopas tahtsid vabaneda suurtest impeeriumidest. kuid see tekitas ka probleeme, näiteks palju väikseid riike palju suurema Saksamaa kõrval.
Saint-Germain-en-Laye'i eraldi lepingus samal aastal. Austria-Ungari jagunes mitmeks riigiks. Üks neist oli Austria, mis pidi olema saksa keelt kõnelevate ja peamiselt Austria-Ungaris valitsevate austerlaste kodumaa. Selle pealinn oli Viin. Üks Versailles' probleemidest oli see, et enamik austerlasi, nagu Adolf Hitler, arvas, et Austria peaks saama Saksamaa osaks, mis viis hiljem Saksamaa sissetungi Austriasse.
Samuti loodi Ungari. Nagu Poola, oli ka see riik sajandeid varem iseseisvalt tugev. Selle pealinn oli Budapest. Teine uus riik, Tšehhoslovakkia, loodi tšehhide ja slovakkide kodumaaks. Tšehhi osa moodustati riigist, mida kunagi nimetati Böömimaaks ja Moraaviaks. Riigi pealinn oli Praha. Paljud sakslased elasid selle piiride lähedal Sudeedimaal ja Hitler nõudis hiljem, et see kuuluks Saksamaale, mida paljud selle elanikud soovisid.
Bosnia, Sloveenia, Horvaatia (Austria-Ungari osad), Põhja-Makedoonia (osa Bulgaariast), Serbia ja Montenegro moodustasid ühe riigi, mida nimetati Jugoslaaviaks (mis tähendab lõunaslaavi). Sellest tehti lõunaslaavi kodumaa, kuid seal oli palju usulisi, keelelisi ja rahvuslikke erinevusi.
Pärast I maailmasõda loodi teiste lepingutega ka uusi Läänemere-äärseid riike (Eesti, Soome, Läti ja Leedu). Sõja ajal algas Vene revolutsioon, mille käigus tapeti Venemaa tsaar Nikolai II ja moodustati kommunistlik riik. Venemaal möllas kodusõda antikommunistlike valgevene ja kommunistlike punavene vahel. Venemaa oli kaotanud kontrolli oma läänepoolse territooriumi üle (Eesti, Soome, Läti, Leedu ja osa Poolast). Hiljem, Teise maailmasõja ajal, võttis Nõukogude Liit üle Eesti, Läti, Leedu ja poole Poolast.
Teine leping, Sèvres'i leping, andis võidetud Osmanite impeeriumi osad erinevatele võitjatele. Kreeka ja Türgi armeed alustasid aga peagi uut sõda.
Saksamaa 1919. aasta kaart vastavalt Versailles' lepingule
Pikaajalised probleemid
Saksa keisririigist sai Weimari Vabariik. Saksamaa suur probleem oli maksta tagasi hiiglaslik summa kogu kahju eest, mida liitlasriikidele, peamiselt Prantsusmaale, Esimese maailmasõja ajal tekitati. See tegi Saksamaast peaaegu 20 aastaks ühe Euroopa vaesema riigi ja põhjustas Saksamaal poliitilist võitlust. Kaks olulist erakonda, kommunistlik partei, kes soovis kommunistlikku revolutsiooni nagu Venemaal, ja natsid, kes arvasid, et Saksamaast peaks saama Euroopa kõige võimsam riik, võitlesid aastaid.
Kuna Saksamaa oli liitlastele tohutult palju raha võlgu, hakkas ta saama USA poolt laenu (näiteks Dawes'i plaani raames). Kui 1932. aastal algas suur majanduslangus, nõudis USA kogu oma raha tagasi. Saksamaa keeldus maksmast ja trükkis võlgade tasumiseks üha rohkem raha. See tõi kaasa hüperinflatsiooni ja Reichsmark muutus väärtusetuks. Saksamaa majandus oli purustatud. Paljud sakslased vihkasid lepingut ja mõned tahtsid isegi uut sõda pidada, et sellest vabaneda.
Samuti ei olnud pärast Versailles'i loodud Rahvasteliit tavaliselt piisavalt võimekas, et sõdu peatada. Jaapan vallutas Mandžuuria ja Liiga ei peatanud seda. Itaalia tungis Etioopiasse ja kuigi Etioopia keiser palus Liidust abi, ei teinud see seda. Saksamaa, Jaapan ja Itaalia lahkusid Liidust ja muutusid teljeriikideks ning põhjustasid paljude rahumeelsete riikide vallutamisega Teise maailmasõja. Ameerika Ühendriigid ja mõnda aega ka Nõukogude Liit ei liitunud Liigaga, kuigi see oli algselt USA presidendi Woodrow Wilsoni idee. Liigat ei võetud kunagi tõsiselt, kuigi üks põhjus, miks see loodi, oli see, et tagada lepingu järgimine.
Leping ei suutnud lõpuks rahu säilitada ja oli põhjuseks, miks Adolf Hitleri juhitud natsi-Saksamaa võitis paljude sakslaste toetuse, et vabaneda "Versailles' ahelatest", mis viis Teise maailmasõjani.
Küsimused ja vastused
K: Kes allkirjastas Versailles' lepingu?
V: Jaapani, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi riigid kirjutasid 1919. aastal alla Versailles' lepingule.
K: Millised riigid ei osalenud lepingu kirjutamises?
V: Saksamaa, Austria ja Ungari ei osalenud Versailles' lepingu kirjutamises.
K: Milliste sõjaliste piirangutega pidi Saksamaa nõustuma?
V: Saksamaa pidi vähendama oma relvajõude 6 miljonilt 100 000 mehele ning pidi vabanema oma allveelaevadest ja sõjalennukitest ning enamusest suurtükiväest. Tal lubati säilitada ainult mereväe lahingulaevad.
K: Millistest territooriumidest pidi Saksamaa loobuma?
V: Saksamaa pidi tagastama Prantsusmaa territooriumid, mida ta oli okupeerinud, samuti suured territooriumid Poolale ja teistele naabritele ning kõik oma kolooniad vastavalt lepingus sätestatud tingimustele.
K: Milliseid reparatsioone nõudsid liitlasriigid Saksamaalt?
V: Saksa vägede poolt Esimese maailmasõja ajal tekitatud kahjude eest nõudsid liitlasriigid, eriti Prantsusmaa, Saksamaalt tohutuid reparatsioone; kuigi täpset summat esialgu ei täpsustatud, makstakse palju kuldmarke lihtsalt osana sellest, mida Saksa võlgnikud lepingu sätete kohaselt pidid maksma.
