John Maynard Keynes, 1. parun Keynes, CB (5. juuni 1883 - 21. aprill 1946) oli Briti majandusteadlane. Tema ideed, mida nimetatakse keynesiaanlikuks majandusteooriaks, avaldasid suurt mõju tänapäeva majandus- ja poliitilisele teooriale. Tema ideed avaldasid suurt mõju ka paljude valitsuste maksu- ja majanduspoliitikale. Ta ütles, et valitsused peaksid kasutama maksu- ja pangandusmeetmeid, et peatada majanduslanguse, majanduslanguse ja majandusbuumi mõju. Ta on üks kaasaegse teoreetilise makroökonoomika isasid.
Keynes sündis Cambridge'is ja õppis Etonis ning Cambridge'i Ülikoolis (King's College), kus temast kujunes varakult silmapaistev mõtleja. Karjääri jooksul töötas ta nii avalikus teenistuses kui ka akadeemias: ta oli seotud Briti rahandusministeeriumi ja teiste poliitiliste institutsioonidega ning töötas Cambridge'i õppejõuna. Tema kuulsaim teos on 1936. aastal ilmunud The General Theory of Employment, Interest and Money, milles ta pakkus välja uue lähenemise tööpuudusele, intressidele ja kogunõudlusele.
Peamised panused ja ideed
- Kogunõudlus: Keynes rõhutas, et majanduse üldine aktiivsus sõltub otseselt kogunõudlusest (tarbimine + investeeringud + avalik kulutus + netoeksport). Kui kogunõudlus on madal, võib tekkida püsiv töötuse tase.
- Riiklik sekkumine: Ta soovitas, et riigid kasutaksid eelarvepoliitikat (avaliku sektori kulutused ja maksud) ning vajaduse korral rahapoliitikat, et stabiliseerida majandust ja leevendada majanduskriise.
- Multiplikatiivne efekt: Investeeringud ja avalikud kulutused võivad majanduses tekitada suurema kogutulu kasvu kui algne kulutuse kasv tänu tarbimise ahelmõjule.
- Likkus-eelistus ja intressimäär: Keynes käsitles raha hoidmise motivatsiooni (likviidsuse eelistus) ja sellega seotud intressimäärade rolli investeerimisotsustes.
- Tööpuuduse mõistmine: Tema järgi võib eksisteerida involvoolne tööpuudus—töötute olemasolu ei pruugi olla tingitud kõrgematest palkadest, vaid nõudluse puudumisest.
Poliitiline ja ajalooline mõju
Keynesi ideed mõjutasid tugevalt 20. sajandi keskpaiga majanduspoliitikat: tema teooriad aitasid kujundada 1930. ja 1940. aastate kriiside järel rakendatud sotsiaal- ja majanduspoliitikaid (nt tööhõivepoliitika, avalikud tööd ja sotsiaalhoolekanne). Ta osales ka rahvusvahelise finantssüsteemi ümberkujundamises pärast Teist maailmasõda ja tema mõtteid peetakse üheks aluseks Bretton Woodsi süsteemile ning vahel ka rahvusvaheliste finantsasutuste loomisele.
Isiklik elu ja pärand
Keynes oli ka aktiivne osaleja intellektuaalsetes ringkondades (sh Bloomsbury grupp) ning tema huvid ulatusid majandusest kaugemale kunstini. Ta abiellus Lydia Lopokovaga ja pidas end kogu elu sügavalt seotud Cambridge'i akadeemilise keskkonnaga. Tema teosed ja mõisted (nt “kokkuvõtlik nõudlus”, “likviidsuse lõks”) on aluseks paljudele tänapäevastele majandusteooriatele ja poliitikarestidele.
Pärand: Keynesit peetakse üheks modernse makroökonoomika rajajaks. Kuigi tema ideid on aja jooksul edasi arendatud ja nende rakendamine on muutunud poliitiliste ja majanduslike olude tõttu keerukamaks, jääb tema panus keskseks aruteludes tööpuuduse, stabiilsuse ja riigi rolli üle majanduses.