Adam Smith (16. juuni 1723 – 17. juuli 1790) oli šoti majandusteadlane, keda sageli nimetatakse moodsa majanduse isaks. Ta õppis ja õpetas Šotimaal: noorena astus ta Glasgow’ ülikooli, hiljem õppis ta lühiajaliselt Oxfordis ning 1751. aastal sai ta Glasgow’ ülikooli filosoofia professoriks (moraalifilosoofia). 1760. aastate alguses töötas ta ka õpetajana ja reisijuhi‑rollis, kuni pöördus tagasi teadustöösse ja kirjutamisse. 1778. aastal sai ta ametiks Šotimaa tollide komisjoni liikmena ning töötas seal kuni oma surmani 1790. aastal.

Peamine teos: "Rahvaste rikkus"

Tema 1776. aastal avaldatud raamat "An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations" (tuntud lühidalt kui The Wealth of Nations) mõjutas tugevalt majandusteooriat ja poliitilist mõtlemist. Smith selgitas selles mitmeid põhimõtteid, mis on tänapäevase majanduse ja eriti turumajanduse aluseks:

  • Töö eristumine (division of labour) — tootmise jagamine väiksemateks ülesanneteks suurendab tootlikkust. Smith tõi kuulsaks näite naelavabriku (pin factory) kohta.
  • „Nähtamatu käsi“ — mõte, et indiviidi otsused oma kasu maksimeerimiseks võivad juhuslikult viia ühiskonna jaoks kasulike tulemusteni, kui tegutsetakse vabas turu raamistikus.
  • Vaba kaubandus ja kriitika merkantilismile — Smith kritiseeris tollimaksude ja riikliku sekkumisega toimivat merkantilistlikku poliitikat ning kaitses vabakaubanduse ja konkurentsi ideid.
  • Riigi roll — Smith ei olnud täiesti valitsuse vastane: ta leidis, et riik peaks tagama kaitse (sõjavägi), õiguse ja jõustamise (õigussüsteem) ning ehitama ja hooldama selliseid asju, mida turg üksi ei tee (nt teed, sadamad, teatud avalikud tööd ja hariduselliku laadi investeeringud).
  • Majanduskasv ja kapital — ta arutas palga, kasumi ja majandusliku kapitali rolli tootmise ja rikkuse kujunemisel ning rõhutas säästmise ja investeerimise tähtsust kapitali kogunemiseks.

Moraalifilosoofia ja empaatia

Enne majandusteose avaldamist oli Smith tuntud kui moraalifilosoof. 1759. aastal ilmus tema raamat "Moraalitunnete teooria", kus ta uuris, kuidas inimesed teevad moraalseid hinnanguid. Smith kasutas seal kontseptsiooni, millele tänapäeval sageli viidatakse kui empaatiale või Anglo‑keelses terminoloogias "sympathy": võimes kujutleda teise inimese tundeid ja panna end tema olukorda. Ta väitis, et selline võime aitab inimestel tunda rõõmu teiste heaolust ja kaastunnet kannatavate vastu ning on eetikas väga oluline.

Smith ja tema kaasaeg ning sõber David Hume rõhutasid mõlemad kaastunde tähtsust inimestevahelistes suhetes ja moraalisüsteemide kujunemises.

Mõju ja kriitika

Smithi ideed mõjutasid tugevalt hilisemat klassikalist majandusteadust (nt David Ricardo) ning said aluseks modernsele liberalistlikule ja turupõhisele poliitikale. Tema töö aitas kujundada arusaama, et turumajandus ja konkurents soodustavad efektiivsust ja innovatsiooni.

Samas on tema teooriaid ka kritiseeritud ja täiendatud: Smith tunnistas võimalust monopolide, huvide kokkulangemiste (rent-seeking), ebaühtlase võimu ja turupuuduste olemasolule — ning tõi välja, et mõnel puhul on valitsuse sekkumine vajalik. Ka tema usaldus inimese enesekasu positiivse kogumiku loomisele on saanud kriitikat ja arutelusid kaasaegsete majandus- ja sotsiaalteaduste poolt.

Pärand

Adam Smithi mõtted — tööjaotus, tururoll, nähtamatu käsi ja moraalifilosoofia seosed majandusteooriaga — on jäänud aluseks paljudele kaasaegsetele majanduspoliitika ja -teooria aruteludele. Tema tööd loetakse endiselt oluliseks nii akadeemilises maailmas kui ka poliitikakujunduses, sest nad ühendavad majanduslikud mehhanismid inimsuhete, moraali ja avaliku poliitika küsimustega.