Säästumeetmed (austerity): määratlus, mõju majandusele ja tagajärjed

Säästumeetmed (poliitilis-majanduslikud) on valitsuse poliitikad ja otsused, mille eesmärk on vähendada valitsemissektori eelarve puudujääki ja parandada riigi fiskaalset jätkusuutlikkust. Tavaliselt tehakse seda kulutuste kärpimise, maksude tõstmise, mõlema kombinatsiooni või mõnede muude finantsinstrumentide abil; selleks võib kasutada ka struktuurseid reforme ja varade müüki. Puudujäägi vähendamine tähendab, et valitsuse tulusid ja kulutusi tasakaalustatakse rohkem, et vähendada laenukoormust ja intressikulusid ning taastada investorite usaldus.

Rangeid meetmeid kasutavad valitsused sageli siis, kui neil on raskusi oma võlgade tasumisega või kui rahvusvahelised laenuandjad (nt laenuandjad, finantsturud või rahvusvahelised organisatsioonid) nõuavad eelarvete korrastamist. Meetmete otsene eesmärk on vähendada eelarvepuudujääki, lähendades valitsuse tulusid kulutustele — sageli aga kaasnevad sellega ka keerulised sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud.

Mõju tööhõivele ja majandusele

Enamiku makromajanduslike mudelite kohaselt suurendab kokkuhoiupoliitika lühiajaliselt tööpuudust. Kui valitsuse kulutused vähenevad, langeb nõudlus majanduses ja see võib vähendada nii avalikku kui ka eratööjõu vajadust. Maksutõusud vähendavad kodumajapidamiste kasutatavat sissetulekut, mis omakorda alandab tarbimist ja nõudlust kaupade ning teenuste järele. Selle tulemusena võivad ettevõtted vähendada tootmist ja töökohti.

Lühiajalised vs pikaajalised mõjud

• Lühiajaline efekt: nõudluse vähenemine, kasvav tööpuudus, aeglustuv majanduskasv; fiskaalpoliitika lühiajaline kokkuhoid võib tugeva multiplikatiivse mõju korral majandust veelgi kahaneda.
• Pikaajaline efekt: kui säästumeetmed vähendavad riigi võlakoormust ja intressikulusid, võivad need parandada krediidireitingut ja soodustada investeeringuid, mille kaudu majandus tervikuna taastub; oluline on aga meetmete koosseis ja järjepidevus.

Kompositsiooni tähtsus ja võimalikud paradoksid

Säästumeetmete mõju sõltub suuresti sellest, kuidas need on koostatud. Kulutuste kärped, mis puudutavad investeeringuid (nt infrastruktuur) või sotsiaaltoetusi, võivad tekitada suurema majanduslanguse kui ajutised või progresseeruvad maksutõusud. Mõned analüütikud on teatanud ka nn „expansionary austerity” efektist, kus tugevalt märgitud usaldus võib vähendada riskipreemiat ja soodustada era- ja avaliku sektori investeeringuid — see efekt on siiski vaidlustatud ja sõltub riigi kontekstist ning usaldusväärsest eelarveplaanist.

Mõned majandusteadlased rõhutavad, et kulutuste vähendamine võib ajutiselt suurendada võla suhet SKPsse, sest SKP kahaneb kiiremini kui nominaalne võlakoormus — see nähtus on eriti tõenäoline majanduslanguse ajal.

Rahapoliitika ja finantsturgude roll

Kui majandus töötab lähedal või ületab potentsiaali, võivad suuremad lühiajalised puudujäägiga seotud kulutused (stiimulid) tõsta intressimäärasid. Kõrgemad intressid võivad seejärel vähendada erainvesteeringuid — nn „crowding out” efekt. Vastupidiselt, majanduslanguse ajal, kui intressimäärad on madalad ja keskpangad toetavad majandust, võib stiimul stimuleerida tööhõivet ja toodangut.

Sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed

• Ebavõrdsus ja vaesus: kärped sotsiaaltoetustes ja töötuskindlustuses võivad suurendada vaesust ja ebavõrdsust.
• Teenuste kvaliteet: avalike teenuste (haridus, tervishoid, transport) rahastamise vähenemine võib pikas perspektiivis kahjustada inimkapitali ja majanduse tootlikkust.
• Poliitiline reaktsioon: ranged kokkuhoiupaketid võivad tekitada proteste, streike ja poliitilist nihet, mis omakorda mõjutab reformide elluviimist.

Empiirilised näited

Näiteks pärast suurt majanduslangust 2008.–2009. aastal rakendasid paljudes Euroopa riikides valitsused kokkuhoiumeetmeid. Tulemuseks oli mõnes riigis töötuse ja võla suhte SKPsse suurenemine hoolimata väiksematest eelarvepuudujääkidest — põhjused olid mitmekesised: majanduse kiirem kahanemine, austerity kompositsioon ja rahvusvahelised järeltingimused. Erinevates riikides olid tulemused aga erinevad sõltuvalt poliitika kärpide ulatusest, kestusest ja sellest, kas rahapoliitika ning sotsiaalsed kaitsemehhanismid suutsid mõju leevendada.

Alternatiivid ja poliitilised kaalutlused

Valitsused peavad kaaluma, kas ja millal teha kokkuhoiu samme. Oluline on arvestada:

• majandusliku olukorraga (kas majandus kasvab või on languses),
• rahapoliitika tingimustega (kas intressimäärad on tõusvad või madalad),
• meetmete koosseisuga (investeeringute vs käibekulude kärped),
• sotsiaalse ohutuse võrguga (automaatsete stabilisaatorite ja sihtotstarbeliste toetuste olemasoluga).

Mõned alternatiivid kiirele kokkuhoiule on kasvu- ja investeerimispõhised strateegiad, esmalt tulude suurendamine läbi majanduskasvu, strukturaalsed reformid, mis tõstavad tulubaasi, või rahvusvahelise abi ning laenude ajutine kasutamine taastumise toetamiseks. Iga lahendus nõuab põhjalikku analüüsi ja selget kommunikatsiooni avalikkusega.

Kokkuvõte: Säästumeetmed on tööriist eelarvepuudujäägi vähendamiseks, kuid nende majanduslik ja sotsiaalne mõju sõltub väga palju rakenduse ajastusest, kiirusest ja struktuurist. Tasakaalu leidmine fiskaalse jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse stabiilsuse vahel on keeruline, mistõttu on poliitiliste otsuste mõju hoolikas hindamine oluline.

Küsimused ja vastused

K: Mis on auraatorid?

K: Miks kasutavad valitsused kokkuhoiumeetmeid?

K: Millised on kokkuhoiupoliitika tagajärjed?

K: Kuidas võivad maksutõusud mõjutada tarbimist?

K: Kas kulutuste vähendamine võib kaasa tuua suurema võla suhte SKPsse?

K: Mis juhtus Euroopa riikidega pärast kokkuhoiumeetmete rakendamist pärast suurt majanduslangust?

K: Mis juhtub siis, kui majandus töötab võimsusel või selle lähedal ja stimuleerivad kulutused suurenevad?

Otsing