Bretton Woodsi süsteem (1944–1971): definitsioon, ajalugu ja mõju

Bretton Woodsi süsteem oli esimene rahvusvaheline süsteem, mida kasutati valuutakursside ja raha väärtuse stabiilsuse tagamiseks eri riikide vahel pärast Teise maailmasõja. Tegemist oli fikseeritud, kuid kohandatavate kurssidega süsteemiga: enamik riike pidi hoidma oma valuuta vahetuskurssi kindlaksmääratud väärtuse piires - tavapäraselt ±1% selle pariteedi ümber. Praktikas tähendas see, et enamik valuutasid oli seotud USA dollariga ja dollar oli omakorda konverteeritav kulla vastu määratud kursi alusel.

Mis täpselt süsteemis kirjas oli ja kuidas see toimis?

Süsteemi keskseks elemendiks oli dollar kui reservvaluuta. USA kinnitas, et dollar on konverteeritav kullaks kindla määraga (35 dollarit ühe kulduntoce eest), mis tähendas, et teised riigid seadsid oma valuuta pariteedid dollari suhtes. Tähtsamad reeglid ja mehhanismid olid:

• Kultonõrmed ja dollarikinnitus: ainult keskpangad võisid nõuda dollaride vahetamist kullaks USA keskpangalt;
• Fikseeritud, kuid kohandatavad pariteedid: riigid võisid pariteeti muuta ainult IMF-i nõusolekul, et vältida häirivaid devalvatsioone või väärkasutust;
• IMF ja IBRD: Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) loodi ajutiste maksebilansi tasakaalustamatuste kõrvaldamiseks ja lühiajalise likviidsuse tagamiseks; Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (IBRD) aitas rahastada sõjast räsitud majanduste taastamist;
• Kapitali liikumise kontroll: süsteemi toimimiseks oli lubatud ka riikide poolt kehtestada kapitali liikumise piiranguid, et kaitsta fikseeritud kurssi.

Ajalooline taust ja konverents

Plaanid rahvusvahelise majandussüsteemi taastamiseks pärast Teise maailmasõja lõppu algasid juba sõja ajal. 730 delegaati 44 riigist saabusid New Hampshire’i Bretton Woodsi, et osaleda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahandus- ja finantskonverentsil. Kokkulepped arutati ja allkirjastati 1.–22. juulil 1944. aastal. Selle tulemuseks olid uus reeglistik, institutsioonid ja kohustused, mis pidid tagama stabiilsuse ja majanduskasvu rahvusvahelisel tasandil.

Uued organisatsioonid – IBRD (hilisem osaline Maailmapanga grupist) ja IMF – hakkasid ametlikult oma tööd tegema, kui vajalik arv riike oli lepingu ratifitseerinud, ning aktiivne tegevus algas 1946. aastal.

Miks süsteem lõpuks kokku kukkus?

Kuigi Bretton Woodsi süsteem andis stabiilsuse ja edendas rahvusvahelist kauplemist aastakümnete jooksul, ilmnesid alalisemad pinged ja vastuolud:

• Triffini dilemm: 1960. aastatel rõhutas majandusteadlane Robert Triffin, et reservvaluuta (dollar) pakkuja peab andma maailmale piisavalt likviidsust, mis nõuab poolteistlikkust – see aga tekitab püsiva USA maksebilansi puudujäägi ja vähendab usaldust dollari vastu;
• USA eelarve- ja kaubandustasakaaluprobleemid: 1960. ja alg-1970. aastatel tõstis USA kulutamine (nt Vietnami sõda, sotsiaalseid programme) inflatsiooni ja kaubandus- ning kapitali sissevool dollari vastu; see tekitas kulareservide kahanemise ja mure dollari vastu;
• Eesmärkide konflikt: fikseeritud kursid piiravad riikide võimalikku rahapoliitika iseseisvust, mis muutus problemaatiliseks eri riikide vastuoluliste majandusolukordade ajal;
• Uued rahvusvahelised varaliigid: 1969. aastal loodi IMF-i algatusel erakorralised tõmbamisõigused (SDR), et leevendada likviidsuse puudust, kuid need ei lahendanud põhiprobleeme.

Tippsündmusena katkestas USA 15. augustil 1971 dollarite vahetamise kullaks – sündmus, mida tuntakse kui Nixoni šokina. See tähistas ametlikku kullakonverteerimise peatamist ja viis lõpuks 1973. aastaks enamiku suurte valuutade vabalt kõikuvate (floating) kurssideni. Sellest ajast alates ei toiminud Bretton Woodsi süsteem enam oma algsel kujul.

Pärand ja mõju

Bretton Woodsi süsteemi peamised saavutused ja tagajärjed olid:

• taastus ja kiire majanduskasv paljudes sõjajärgsetes riikides tänu stabiilsetele vahetuskurssidele ja rahastusele;
• rahvusvaheliste institutsioonide – IMF ja Maailmapank – loomine, mis jäid tähtsateks osalisteks globaalses majandushalduses;
• pikaajaline mõju rahapoliitika ja maksebilansi mõtlemisele: fikseeritud kursside kogemus mõjutas hilisemaid süsteemimuudatusi ja reguleerimiskäitumist;
• kriitika: süsteem näitas piiratust, kui vabade kapitalivoogude ja majanduspoliitiliste huvide tõttu muutus fikseeritav süsteem jätkusuutmatus.

Tänapäeval vaadeldakse Bretton Woodsi süsteemi nii ajaloolise eduka algusena stabiilse rahvusvahelise majanduse loomisel kui ka õppetunnina, mis näitab konfliktseid nõudeid reservvaluuta pakkumise, riikide rahapoliitilise iseseisvuse ja globaalse finantsstabiilsuse vahel.

Kokkuvõte

Bretton Woodsi süsteem (1944–1971) oli ühiselt loodud raamistik, mis sidus maailma valuutad USA dollariga, tegi dollarist kullaga toetatud reservvaluuta ja lõi institutsioonid (IMF, IBRD) rahvusvahelise stabiilsuse tagamiseks. Süsteem aitas taastada ja arendada üleeuroopalist ja globaalseid kaubandussuhteid, kuid lõpuks murdus see geopoliitiliste, majanduslike ja usaldusprobleemide tõttu, mis tõid kaasa rahvusvahelise ümberkorralduse ja tänapäevaste painduvate vahetuskursside süsteemi tekkimise.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Bretton Woodsi süsteem?

K: Millal algasid Bretton Woodsi süsteemi plaanid?

K: Kus kohtusid kõigi 44 liitlase delegaadid läbirääkimisteks?

K: Millised organisatsioonid loodi selle kokkuleppe raames?

K: Kui kaua võttis aega, enne kui piisavalt palju riike selle lepingu ratifitseeris?

K: Kui edukas oli Bretton Woodsi süsteem?

Otsing