Ratifitseerimine: mis see on — lepingu kinnitamine, protsess ja mõju
Ratifitseerimine selgitatud: mis on lepingu kinnitamine, kes ratifitseerib, protsess ja mõju seadustele — praktilised näited USAst ja Ühendkuningriigist.
Ratifitseerimine on lepingu kinnitamine.
Üldisemalt tähendab ratifitseerimine seda, et riik annab ametliku ja lõpliku nõusoleku ühe rahvusvahelise lepingu siduvaks muutmiseks tema jaoks. Allkirjastamine ja ratifitseerimine on kaks eri etappi: allkirjastamine väljendab tavaliselt üksnes lepingupoolte põhimõttelist kokkulepet, ratifitseerimine aga annab sellele õigusemõjuga sisu — sageli alles pärast ratifitseerimist muutub leping riigile lõplikult siduvaks.
Kuidas ratifitseerimine käib
Ratifitseerimise täpne kord sõltub riigi põhiseadusest ja siseõigusest, kuid tavaliselt sisaldab järgmisi samme:
- lepingu allkirjastamine volitatud esindajate poolt;
- riigisisesed menetlused — näiteks valitsuse ja/või parlamendi heakskiit (sekka võib tulla ka kohtulik ülevaatus või rahvahääletus);
- ratifitseerimisakti vastuvõtmine ja ratifitseerimisakti (instrument of ratification) üleandmine lepingus määratud hoiulepaanile või hoiuleandjale;
- lepingu jõustumine vastavalt lepingu tingimustele (nt pärast teatud arvu ratifitseerimisi või kindlal kuupäeval).
Lepingutele kirjutavad alla riigi valitsuse liikmed. Paljud lepingud kohustavad riiki midagi tegema või muudavad sellega nõustuvate riikide seadusi. Seetõttu saavad mõned riigid lepingu ratifitseerida ainult siis, kui selle kinnitab riigi seadusandja või rahvahääletus (rahva hääletus).
Rahvusvaheline ja riigisisene mõju
Ratifitseerimine väljendab riigi hüvastiõigust ratifitseeritud lepingut täita rahvusvahelises õiguses. Kuid see, kas ratifitseeritud leping muudab automaatselt ka riigi siseõigust või annab üksikisikutele otsese õiguse nõuda lepingust tulenevaid õigusi kohutest, sõltub riigi õiguslikust süsteemist:
- Monistlikud riigid — rahvusvaheline õigus võib pärast ratifitseerimist muutuda osa sisemisest õigussüsteemist ja olla otsekohtuv.
- Dualistlikud riigid — rahvusvahelised lepingud vajavad tavaliselt eraldi riigiõiguslikku akti (seaduse või muu normi) enne, kui nad saavad siseõiguses otseseid tagajärgi.
Ratifitseerimise käigus võivad riigid esitada ka reservatsioone (reservations), mis tähendab, et nad liituvad lepinguga teatud tingimustel või jätavad kõrvale mõne lepingu sätte kohaldamise. Samuti on võimalik lepingust taganeda (denunciation) või lepingu lõppemine on ette nähtud lepingu enda sätetes.
Instrument ja lepingu jõustumine
Pärast riigisiseselt kehtestatud kinnitust antakse tavaliselt üle ratifitseerimisakt (instrument of ratification) — dokument, mis esitatakse lepingus määratud hoiulepaanile (nt ÜRO peasekretärile, rahvusvahelisele organisatsioonile või mõnele teisele depoositeadle). Leping jõustub siis, kui on täidetud lepingu sisse kirjutatud jõustumistingimused (näiteks pärast teatud arvu ratifitseerimisi või konkreetse kuupäeva saabumist).
Näited ja ajalugu
Varem allkirjastasid lepinguid riigi valitseja valitud delegaadid. Selleks, et leping oleks valitsejale vastuvõetav, ei jõustunud leping enne, kui valitseja oli selle ratifitseerinud.
Leping seob Ameerika Ühendriike ainult siis, kui senat sellega nõustub. Kuigi president Woodrow Wilson kirjutas alla Versailles' lepingule, mis lõpetas Esimese maailmasõja Saksamaaga ja lõi Rahvasteliidu, ei jõustunud see leping USA jaoks kunagi, sest USA senat ei andnud lepingule kunagi oma "nõu ja nõusolekut" (nõusolekut). Seetõttu sõlmiti Saksamaa ja USA vahel eraldi rahuleping.
Ühendkuningriigis ratifitseerib lepingud valitsus, selleks ei ole vaja alamkoja nõusolekut. Kui aga leping muudab seadusi, on vaja eraldi parlamendi akti. Näiteks enne Suurbritannia ühinemist Euroopa Liiduga 1973. aastal tuli vastu võtta Euroopa ühenduste seadus, et teha vajalikud seadusemuudatused.
Mõju poliitikale ja õigusele
Ratifitseerimine on sageli ka poliitiline otsus — see võib tähendada laiemaid rahvusvahelisi kohustusi, uusi standardeid siseõiguses või majanduslikke ja julgeolekuühendusi. Seetõttu kaasneb ratifitseerimisega sageli avalik arutelu, parlamendikontroll ja huvigruppide mõju.
Lühidalt
- Ratifitseerimine teeb lepingu riigile ametlikult siduvaks rahvusvahelises õiguses.
- Vajalikud riigisisesed toimingud sõltuvad riigi õiguslikust süsteemist.
- Leping jõustub siis, kui on täidetud lepingu poolt ettenähtud tingimused (nt arv ratifitseerimisi).
- Riigid võivad kasutada reservatsioone, deponerida ratifitseerimisakti ja mõnel juhul sõlmida eraldi kokkuleppeid, kui mõni riiklik organ ei nõustu ratifitseerimisega.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ratifitseerimine?
V: Ratifitseerimine on lepingu kinnitamine.
K: Kuidas ratifitseerivad riigid lepinguid?
V: Paljud riigid peavad lepingu kinnitama kas oma seadusandja või rahvahääletuse (rahva hääletuse) teel. Varem kirjutasid lepingud alla riigi valitseja valitud delegaadid ja ratifitseeris valitseja need enne jõustumist. Ameerika Ühendriigid on lepinguga seotud ainult siis, kui senat sellega nõustub.
K: Kes lahendas selle küsimuse minevikus?
V: Minevikus lahendati see küsimus muudatusettepaneku nõuetest loobumisega.
K: Kuidas ratifitseerib Ühendkuningriik lepinguid?
V: Ühendkuningriigi valitsus ratifitseerib lepingud, ilma et oleks vaja alamkoja nõusolekut, kuid kui ta muudab seadust, siis on vaja parlamendi akti.
K: Mida oli vaja selleks, et Suurbritannia saaks 1973. aastal Euroopa Liitu astuda?
V: Euroopa Liitu astumiseks 1973. aastal pidi Suurbritannia vastu võtma Euroopa ühenduste seaduse, et teha vajalikud seadusemuudatused.
K: Kes kirjutas alla Versailles' lepingule, millega lõpetati Esimene maailmasõda Saksamaaga ja loodi Rahvasteliit?
V: President Woodrow Wilson kirjutas alla Versailles' lepingule, mis lõpetas Esimese maailmasõja Saksamaaga ja lõi Rahvasteliidu.
Otsige