Käitumisökonoomika määratlus, põhimõtted ja näited

Käitumisökonoomika on majandusteaduse eripära, mis ühendab teadmisi psühholoogiast ja majandusteadusest, et selgitada, kuidas inimesed tegelikult otsustavad. Traditsiooniline majandusteooria eeldab sageli, et inimesed on täielikult ratsionaalsed, teavitundlikud ja teevad alati oma huvides parima valiku. Tegelikkuses aga inimesed teevad sageli vigu — neil on piiratud tähelepanu, ebapiisav enesekontroll ja nad reageerivad otseselt otsuste kujule ning kontekstile. Käitumisökonomika uurib neid kõrvalekaldeid ning püüab mõista, miks ja kuidas inimeste otsused erinevad traditsioonilistest mudelitest ning milliseid tagajärgi sellel on majandusele ja poliitikale.

Põhimõtted ja tüüpilised käitumismustrid

Alljärgnevad põhimõtted ja kognitiivsed moonutused on käitumisökonoomika keskmes:

Piiratud ratsionaalsus (bounded rationality) – inimesed ei suuda kõiki võimalikke informatsioone töödelda ega optimeerida valikuid täielikult.
Kaotusehirm ja perspektiiviteooria (loss aversion, prospect theory) – kaotused tajutakse sageli tugevamalt kui sama suurused võidud; selle aluse töötasid välja Daniel Kahneman ja Amos Tversky.
Ankurdamine (anchoring) – esitatud number või võrdlus mõjutab otsust, isegi kui see on ebaoluline.
Raamistamine (framing) – sama info esitamine erineval moel (võidu vs kaotuse rõhutamine) muudab valikuid.
Ajalisest ebajärjekindlusest tulenev eelistus hetke vastu (present bias, hyperbolic discounting) – lühiajalised naudingud võidavad sageli pikaajalistest hüvedest, mis raskendab näiteks säästmist.
Staatus quo eelistus ja vaikimisi valikud (status quo bias, defaults) – inimesed kipuvad jääma olemasoleva juurde või järgima vaikimisi seatud valikuid.
Vaimne raamatupidamine (mental accounting) – rahalisi otsuseid tehakse eri "arvetena" või kategooriatena, mis ei pruugi olla majanduslikult ratsionaalsed.
Sotsiaalsed eelistused – ausus, õiglus ja normid mõjutavad majanduslikku käitumist rohkem kui klassikaline mudel eeldaks.

Näited ja rakendused

Käitumisökonoomikat rakendatakse paljudes valdkondades. Mõned selged näited:

Pensionisäästmine: vaikimisi registreerimine (opt-out) suurendab osalemist pensioniskeemides võrreldes vabatahtliku registreerimisega (opt-in).
Organidoonorlus: riikides, kus organidoonorlus on vaikimisi sisse lülitatud, on annetajate osakaal tunduvalt kõrgem.
Tervishoid: lihtsad meeldetuletused, riskide raamimine ja annustamise automaatika suurendavad vaktsineerimise ja ravi järgimist.
Tarbijakäitumine: hinnastamise ankurdamine (algväärtus) mõjutab ostuotsuseid; tooteesituse lihtsustamine vähendab valikuparalüüsi.
Rahandus ja investeerimine: inimesed alahindavad riske, on üleenamuslikult enesekindlad või järgivad karjaefekti, mis võib põhjustada turu kõikumisi.

Meetodid ja tõendusmaterjal

Käitumisökonoomika tugineb mitmele uurimismeetodile:

Laborikatsed — kontrollitud olukorrad, kus uuritakse otsuste tegemise mehhanisme.
Välikatsed ja juhuslikustatud kontrollitud uuringud (RCT) — rakendused reaalses elus, näiteks eri tüüpi meeldetuletuste või vaikimisi seadistuste testimine.
Observatsioonilised andmed ja loomuliku eksperimendi analüüs — kasutades olemasolevaid muutusi poliitikas või turutingimustes.
Intervjuud ja käitumisküsitlused — motiveerivate tegurite ja hoiakute selgitamiseks.

Tuntud teadlased ja mõju

Daniel Kahneman ja Amos Tversky olid perspektiiviteooria ja paljude kognitiivsete heuristikate uurijad; Kahneman pälvis 2002. aastal majandusauhinna (Nobel). Richard Thaler populariseeris käitumisökonoomika rakendusi ja mõisteid nagu "nudge" ning pälvis 2017. aastal Nobelile sarnase Rahanduse- ja majandusteaduste preemia. Nende töö on aidanud kujundada nii teadust kui ka avalikku poliitikat.

Poliitika, ettevõtlus ja eetika

Käitumisökonoomika pakub tööriistu, mida saab kasutada avalikus poliitikas (nt säästuprogrammid, tervisedendus) ja ettevõtetes (nt konversiooni optimeerimine, hinnaesitlus). Samas kaasneb sellega ka eetiline vastutus: kujundades inimeste valikuid, tuleb välistada manipuleerimine ja tagada läbipaistvus ning vaba valikuvõimalus. Mõiste "nudge" rõhutabki seda, et meetmed peaksid olema väikese tõuke iseloomuga, mitte pealetükkivad sundmeetmed.

Kuidas seda endale igapäevases elus kasutada

Seadista automaatne säästmine või arveldus — ära usalda ainult tahtejõudu.
Kasutage vaikimisi eelistusi targalt (nt arveldamine, järelmaksu seaded) — kui võimalik, seadista need kasuks, mis toetab pikemaajalisi eesmärke.
Jagage suuremad otsused väiksemateks etappideks ja vähendage valikuvõimaluste hulka, et vältida otsustusväsimust.
Kasutage pre-commitment-mehhanisme (nt lepingud, sõbrad/partnerid, mis aitavad eesmärke järgida).
Olge teadlikud kallutustest (ankurdamine, raamistamine, kaotusekartus) — teadlikkus aitab vältida lihtsaid eksitusi.

Kokkuvõttes annab käitumisökonoomika väärtusliku ja praktilise raamistikku, mis aitab mõista ja parandada otsuseid nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. See ei asenda traditsioonilist majandusteooriat, vaid täiendab seda, tuues arvesse inimeste tegeliku käitumise nüansid.

Ajalugu

Käitumisökonoomika uurimine hakkas tegelikult arenema 20. sajandi keskel ja lõpus. Psühholoogid Amos Tversky ja Daniel Kahneman kirjutasid raamatu "Prospect Theory", mis käsitles seda, kuidas valikute esitamise viis on sama oluline kui valikud ise, kui inimene teeb otsuse. Hiljem lõid Hersh Shefrin ja Richard Thaler säästmismudeli, mis selgitab, kuidas inimesed ei leia, kui palju nad peaksid säästma ja kulutama, et püsima jääda. Inimesed kulutavad pigem praegu rohkem, sest inimesed eelistavad rahuldust lähitulevikus. 1994. aastaks palkas Harvardi ülikool professori, kes õpetas käitumisökonoomikat omaette õppeainena. Nüüd aitab käitumisökonoomika seletada paljusid keerulisi asju, mida inimesed teevad. Uurimusel on palju rakendusi, näiteks kuidas muuta avalikku poliitikat tõhusamaks või turundus- ja reklaamirakendusi. Samuti on käitumisökonoomikast hargnevad teised uurimisvaldkonnad, näiteks käitumisrahandus, mis tegeleb sellega, kuidas inimesed investeerivad.

Teemad

Käitumisökonoomika võib seletada paljusid erinevaid inimtegevusi. Mõned selle valdkonna teemad on järgmised:

Kaotuse vältimine/prospektiteooria: Inimesi häirivad kahjumid rohkem kui sama suured kasumid. See on oluline selle jaoks, kuidas inimesed mõtlevad riskide võtmisest. Sellega on seotud dispositsiooniefekt, mis on tihedalt seotud käitumusliku rahandusega. Dispositsiooniefekt on investorite kalduvus hoida liiga kaua kaotavaid aktsiaid ja müüa liiga kiiresti võitnud aktsiaid. See mõiste on seotud kahjumikartusega, sest investorid lükkavad oma kahjumi realiseerimist edasi. Samuti on sellega seotud käitumismajanduslik kontseptsioon "status quo bias". See seletab, et vastupidiselt sellele, mida majandusteadlased eeldaksid, näib inimestele meeldivat nende praegune seisund rohkem kui mõni muu seisund, mida nad näevad teistsugusena.

Vaimne raamatupidamine: Inimestel on kulutuste ja säästmise osas eraldi vaimne raamatupidamine. Iga mentaalse kontoga on seotud erinev kulutamisvalmidus ja inimesed omistavad tegevusi mentaalsetele kontodele.

Ankurdamine/ status quo eelarvamus: Kui inimestele antakse automaatselt valikuvõimalus, kalduvad nad selle valiku juurde jääma, olenemata sellest, kas see valik on see, mis peaks olema nende jaoks parim või mitte.

Piirideta isekus: Inimesed on enamasti ajendatud omakasupüüdlikkusest ja tegutsevad nii, et nad saavutavad enda jaoks parima tulemuse.

Piirideta tahtejõud: Inimestel puudub enesekontroll. Isegi kui nad teavad, mis on nende huvides, kalduvad nad tegutsema teisiti. Inimesed on ka mõnevõrra teadlikud oma piiratud tahtejõust.

Rakendused

Nüüd, mil käitumisökonoomika populaarsus kasvab ja üha rohkem sotsiaalteadlasi uurib seda teemat, muutuvad ideede rakendamise viisid üha tavalisemaks. Kui valiku kujundamine teatud viisil "tõukab" ehk tõukab kedagi tegema paremat otsust, saavad need, kes vastutavad valikute loomise eest, seda kasutada parema tulemuse saavutamiseks. Need tulemused võivad ulatuda kehalise aktiivsuse suurendamisest rasvumise vähendamiseni ja toitumisharjumuste muutmiseni, energiakasutuse vähendamiseni või valitsuse poliitika ümberkujundamiseni. Tulevikus on lootus, et väikeste muudatuste kaudu saab avalikkus suurt kasu. Taanis kasutab Taani valitsus ankurdamise kontseptsiooni, et suurendada elundidoonoriteks olevate sõidukijuhtide arvu. Ameerika Ühendriikides on Valge Maja palganud käitumisökonomisti Cass Sunsteini, et aidata poliitikakujundajaid suunata. Richard Thaler töötab USA kabinetis ka uues käitumisalase ülevaate meeskonnas. USA, nagu ka Suurbritannia, on kaalunud ideed, et vaikimisi valikuvõimalused aitaksid suurendada pensionisäästmist.

Probleemid

Üks suurimaid argumente, mida majandusteadlased käitumisökonoomika vastu esitavad, on see, et suur osa selle uuringutest pärineb väikesemahulistest uurimisandmetest, mitte tegelikest allikatest. Lisaks kasutavad paljud käitumismajanduse uurijad oma uuringutes üliõpilasi. Kolledži üliõpilastel on vähem kogemusi kui tavalistel inimestel. Kuna see populatsioon esindab keskmist inimest halvasti, võivad andmed näidata teistsuguseid tulemusi, kui peaksid.

Mõned psühholoogid väidavad, et kuigi käitumisökonoomika on samm õiges suunas, et selgitada, miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad, on see teadustöös ikka veel kaugele maha jäänud. Nad leiavad, et see muutis lihtsalt traditsioonilist neoklassilist majandusteooriat, kui nad peavad vaatama sügavamalt, mis tegelikult toimub psühholoogilisemal ja intellektuaalsemal tasandil.

Küsimused ja vastused

K: Mis on käitumismajandus?

V: Käitumisökonoomika on majandusteaduse osa, mis ühendab psühholoogia ja majandusteaduse, et paremini mõista, kuidas inimesed otsuseid teevad.

K: Miks ei arvestata majandusteaduses tavaliselt seda, kuidas inimesed tegelikult mõtlevad?

V: Majandusteaduses ei arvestata tavaliselt seda, kuidas inimesed tegelikult mõtlevad, sest see lihtsustab otsuste tegemist, et majandusmudeleid oleks lihtsam mõista.

K: Mida eeldavad majandusteadlased inimeste kohta otsuste tegemisel?

V: Majandusteadlased eeldavad, et inimesed on ratsionaalsed, mis tähendab, et nad teevad õigeid otsuseid õigel ajal, kasutades kogu teavet.

K: Kuidas käituvad inimesed tegelikus elus, mis erineb majandusteadlaste eeldustest?

V: Reaalses elus võib inimestel olla probleeme enesekontrolliga, probleeme ajaga ja nad võivad teha erinevaid valikuid sõltuvalt sellest, kuidas neile otsuseid esitatakse.

K: Millega tegelevad käitumuslikud majandusteadlased?

V: Käitumisökonomistid keskenduvad probleemidele ja piirangutele, mis tekivad, kui reaalsed inimesed seisavad silmitsi otsustega.

K: Kuidas saab käitumisökonoomika aidata maailma mõistmisel?

V: Käitumisökonoomika võib aidata maailma mõistmisel, võttes arvesse seda, kuidas tegelikud inimesed mõtlevad ja otsuseid teevad, selle asemel, et eeldada, et kõik on täiesti ratsionaalsed.

K: Mis on peamine erinevus traditsioonilise majandusteaduse ja käitumisökonoomika vahel?

V: Peamine erinevus traditsioonilise majandusteaduse ja käitumisökonoomika vahel on see, et traditsiooniline majandusteadus eeldab, et inimesed on ratsionaalsed, samas kui käitumisökonoomika võtab arvesse seda, kuidas tegelikud inimesed tegelikult otsuseid teevad.