Raamat: definitsioon, tüübid, koostis ja kasutamine
Raamat on trükitud või kirjutatud lehtede kogum, mis on tavaliselt pandud kahe kaane vahele. Lehtedele on sageli kantud teksti, keele ja illustratsioonidega, mis moodustavad raamatu sisu ja tähenduse. Raamatud võivad olla nii ilukirjanduslikud kui ka teaduslikud, õppe- või viitestekstid.
Definitsioon ja autorid
Raamatu autorit nimetatakse autoriks. Kedagi, kes raamatusse pilte joonistab, nimetatakse illustraatoriks. Ühes raamatus võib osaleda mitu autorit, illustraatorit või toimetajat. Mõnikord on sõna raamat kasutusel ka osa suuremast tekstikogumikust, näiteks kui üks köide või peatükk käsitleb konkreetset teemat eraldi — nii on ka Piibel, Illias ja Odüsseia jagatud mitmeks osaks.
Tüübid ja formaadid
Raamatuid on mitmesuguseid:
- Kõvakaanelised raamatud — kaaned on sageli kangast või nahast kaetud ja tihti kokku õmmeldud, mis teeb raamatu vastupidavamaks.
- Paberkaaned ehk pehmekaanelised raamatud — kaaned valmistatakse jäigast paberist ja lehed on tavaliselt kokku liimitud.
- Spiraalköide — lehed on ühendatud spiraaliga, sagedane töövihikute ja päevikute puhul.
- Elektroonilised raamatud (e-raamatud) — digitaalsed failid, mida loetakse ekraanilt.
- Heliraamatud — raamatu sisu loetakse ette ja salvestatakse lindile või CD-le või levitatakse digitaalselt.
Raamatu tavapärane koostis
Enamik raamatuid sisaldab järgmisi osi:
- kaaned ja selg
- tiitelleht ja väljaandeteave
- peatükid või lõigud
- leheküljed koos lehe- ja peatükkide numbritega
- mõnel juhul järelsõna, märkused, viited või indeks
Mõned raamatud on seest tühjad, näiteks päevik, aadressiraamat või fotoalbum; neid kasutatakse isiklikuks kirja- või fotokoguks. Enamasti tähendab sõna "raamat" siiski trükitud või kirjutatud sõnu lehekülgedel.
Valmistamine ja levitamine
Raamatud valmivad kirjastuses — tekst toimetatakse, kujundatakse, trükitakse ja köidetakse. Pärast valmimist saab raamatuid osta raamatupoest või laenutada raamatukogust. Tänapäeval levitatakse lisaks trükiversioonidele ka e-raamatuid ja heliraamatuid.
Kasutamine ja tähendus
Raamatud täidavad mitmeid rolle:
- Haridus: õpikud aitavad õppida aineid nagu matemaatika või ajalugu.
- Meelelahutus: ilukirjandus ja meelelahutuseks mõeldud teosed pakuvad lugemiselamust ja fantaasiat.
- Teadus ja uurimistöö: akadeemilised monograafiad ja artiklikogud sisaldavad allikaid ja viiteid.
- Isiklikud eesmärgid: fotoraamatud, päevikud ja mälestused dokumenteerivad elu ja sündmusi.
Raamatud võivad olla spetsiaalselt suunatud lastele, noortele või täiskasvanutele ning nende kujundus ja keel sõltuvad sihtrühmast. Paljudes raamatutes kasutatakse fotod või joonised parema arusaamise ja esteetika jaoks.
Ligipääsetavus ja säilitamine
Et sisu oleks kättesaadav laiemale lugejaskonnale, avaldatakse raamatuid ka heliformaadis ja suurendatud trükis. Raamatute säilitamiseks tuleks neid hoida kuivalt, eemal otsesest päikesevalgusest ja kõrgest niiskusest, et vältida paberilehtede kahjustumist ja hallitust. Raamatukogud ja arhiivid pakuvad täiendavat kaitset väärtuslike ja ajalooliste väljaannete jaoks.
Raamat on keskne teadmise, kultuuri ja meelelahutuse allikas — nii trükitud kui ka digitaalsetes vormides — ning selle roll ühiskonnas on mitmekesine ja ajas muutuv.
Sõnaraamat on raamat
Raamatute tüübid
On olemas kaks peamist raamatuteksti liiki: ilukirjandus ja mitte ilukirjandus.
Ilukirjandus
Need raamatud on romaanid, mis räägivad lugudest, mida ei ole juhtunud ja mille autor on välja mõelnud. Mõned raamatud põhinevad tegelikel ajaloosündmustel, kuid autor on loonud sündmuste jaoks väljamõeldud tegelased või dialoogi.
Mittekirjanduslik veebisait
Mittekirjanduslikud raamatud räägivad tõelistest faktidest või asjadest, mis on tegelikult juhtunud. Mõned näited on sõnaraamatud, kokaraamatud, õpikud kooliõppeks või elulugu (kellegi elulugu).
Ajalooline
Kirjutatud käsikirja ja raamatu vahel on mitu leiutist. Käsikirjad on käsitsi valmistatud, kuid raamatud on nüüdseks tööstustooted.
Käsikirjad
Tavaline käsikirjatüüp oli rull, mis oli pikk kokku rullitud leht. Leht võis olla valmistatud papüürusest (mida egiptlased valmistasid papüürusetaime sisemiste varte kokku põimides ja seejärel kokku haamrites) või pärgamendist või vellumist (väga õhuke loomanahk, mida kasutasid esmakordselt vanad kreeklased). Hiljem leiutasid hiinlased taimsetest kiududest valmistatud paberi). Kuni 16. sajandini olid rullid tavaline vorm. Käsikirja muutmine raamatuks nõudis mitmeid arenguid.
Koodeks
Roomlased olid esimesed inimesed, kes panid eraldi käsikirjatükid kaante vahele, et moodustada koodeks. Seda oli mugavam käsitseda ja hoida kui rullis, kuid see ei olnud veel raamat, nagu me seda mõistame.
Trükkimine
Käärid ja koodeksid kirjutati ja kopeeriti käsitsi. Hiinlased leiutasid puidutrüki, kus puuplokist raiutakse kujundeid, seejärel kantakse tint nikerdatud küljele ja plokk pressitakse paberile. See puulõikemeetod oli aeglane, sest sümbolid ja pildid tehti ümbritsevat puitu ära lõigates.
Johannes Gutenberg leiutas 15. sajandil esimesena trükimasinat, trükipressi. See kombineeris veinipressil põhineva pressi ja masinaga töötamiseks sobiva liikuva metallkirja.
Alguses olid masinad aeglased ja vajasid trükkali jõudlust, et neid tööle panna. Tööstusrevolutsioon tõi kaasa aurujõu ja hiljem elektrifitseerimise.
Paber ja tint
Paber oli Hiinas leiutatud 8. sajandil, kuid seda hoiti pikka aega saladuses. Euroopas oli käsitsi valmistatud paber kättesaadav umbes alates 1450. aastast. See oli odavam kui pärgament, kuid siiski kallis, ja varajane trükkimine oli aeglane protsess. Seetõttu jäid raamatud haruldaseks. 1800. aastal leiutati esimesed masinad paberi valmistamiseks puidumassist. Samuti leiutati uut tüüpi trükivärve erinevateks eesmärkideks ning masinaid hakati ajama aurumasinate ja hiljem elektrimootoritega.
Ühine odav paberivarustus toitis kiiremaid trükimasinaid ja raamatud muutusid odavamaks. Samal ajal õppis Ameerikas, Suurbritannias ja Mandri-Euroopas rohkem inimesi lugema. Nii et 19. sajandil võisid paljud tavalised inimesed endale raamatuid lubada ja neid ka tegelikult lugeda. Samuti tekkisid 19. sajandil avalikud raamatukogud, nii et vaesemad inimesed said juurdepääsu parimatele raamatutele.
Sidumine
Trükkimine toimus suurtele paberilehtedele, mis seejärel volditi, lõigati ja õmmeldi kaante sisse. Alates 19. sajandist on raamatute köitmine ja kõik muud protsessid tehtud masinatega.
Täna
Tänapäeval on mõned tehnoloogiad muutunud, eriti need, mis on seotud illustratsiooni ja tüpograafiaga. Siiski näevad raamatud välja paljuski samamoodi nagu varem, rohkem värvilisi illustratsioone, kuid põhimõtteliselt samamoodi. See on tingitud sellest, et kogemus on näidanud, et lugejad vajavad teatavaid asju meeldivaks lugemiseks. Graafiline disain ja tüpograafia on praktilised kunstid, mida kasutatakse selleks, et muuta raamatud lugejatele atraktiivseks ja kasulikuks.
Toora on mingi kirjarull, mida kasutatakse tänapäevalgi.
Seotud leheküljed
- Kirjandus
- Lugemine
Küsimused ja vastused
K: Mis on raamat?
V: Raamat on kahe kaane vahel kokku hoitud trükitud paberilehtede kogum, kuhu on kirjutatud sõnad ja joonistatud illustratsioonid.
K: Kuidas algas üleminek rullidelt raamatutele?
V: Üleminek rullidelt raamatutele algas Rooma impeeriumis ja võttis mitu sajandit aega, et see lõpule viia.
K: Kes on autorid ja illustraatorid?
V: Autor on see, kes kirjutab raamatu, illustraator aga see, kes joonistab raamatu jaoks pilte.
K: Millised on näited tekstidest, mida saab mõista ilma kogu kirjakogumikku lugemata?
V: Näiteks Ilias, Odüsseia, Piibel, Koraan ja Toora - need kõik koosnevad mitmest "religioossest raamatust" selle sõna tähenduses.
K: Mis on kõvakaanelised ja pappköitelised raamatud?
V: Kõvakaaneliste raamatute kõvad kaaned on valmistatud papist, mis on kaetud riide või nahaga ja kokku õmmeldud, samas kui pappraamatute kaaned on valmistatud jäigast paberist, mis on kokku liimitud.
K: Kuidas saavad inimesed ise raamatuid valmistada?
V: Inimesed saavad oma raamatuid ise teha, kirjutades neisse ja lisades perefotosid ja joonistusi.
K: Milliseid raamatutüüpe on olemas lastele?
V: Lastele mõeldud raamatute hulka kuuluvad nii meelelahutuseks mõeldud raamatud kui ka õpikud millegi õppimiseks koolis, näiteks matemaatika või ajaloo õppimiseks.
