Pärgamend: mis see on, valmistamine, ajalugu ja kasutusalad

Avasta pärgamendi ajalugu, traditsiooniline valmistamisprotsess ja tänapäevased kasutusalad — põnev juhend pärgamenti tootevatele tehnikatele ja restaureerimisele.

Autor: Leandro Alegsa

Pärgament on kõrgekvaliteediline kirjutuspind, mis on traditsiooniliselt valmistatud loomnaha töötlemisel — sageli nimetatakse seda ka pärgament-iks. Terminoloogia varieerub: mõnikord eristatakse spetsiifiliselt vasikanahka tähistavat kitsamat mõistet (inglise keeles tuntud kui vellum), kuid tavakõnes kasutatakse sõna pärgament laiemalt.

Mis on pärgament ja kuidas seda valmistatakse

Pärgament saadakse naha puhastamisest ja mehhanilisest töötlemisest nii, et pind oleks ühtlane, tugev ja tindi vastuvõtmiseks sobiv. Tavapärane valmistusprotsess sisaldab järgmisi samme:

  • naha puhastamine ja villast vabanemine;
  • pleegitatakse ehk leotatakse lubja- või sodilahuses, mis aitab karvade kuid ka rasvade eemaldamisel;
  • naha venitamine spetsiaalse raamile (tuntud ka kui „herse”), et saavutada pinged ja sirge pind;
  • kraapimine noaga või lunellum-tüüpi tööriistaga, et eemaldada üleliigne koestik ja ühtlustada paksust;
  • kraapimise ajal hoitakse materjali vaheldumisi märjana ja kuivatatuna, et tekitada pingeid ning õige tekstuuri;
  • lõplik viimistlus: pinna hõõrumine pimssiga (või sarnase abrasiiviga) ja pinna töötlemine kriidi või muude ainega, et parandada tindi haaret.

Pärast neid töid on pind valmis tindiga kirjutamiseks või valgustamiseks. Pärgamenti lõigatakse vajalikku vormi — üksikud lehed, kirjarullid või kinnitatud köidetud lehed.

Ajalooline taust

Pärgamenti kasutati laialdaselt antiikajal ja keskajal Euroopas ja Lähis-Idas. Enne paberi laialdast levikut oli pärgament üks peamisi kirjutuspindu. Seda kasutati nii koodeksite, ametlike dokumentide, religioossete käsikirjade kui ka kunstiteoste puhul. Even pärast paberi levikut säilis pärgament kasutuses tähtsamate ja kestvust nõudvate dokumentide jaoks, sest pärgament on tihti vastupidavam ja kestvam kui varajane paber.

Omadused ja tuvastamine

  • Pärgament on tavaliselt tugev, kergelt läbilaskev ja elastne — selle servadel võib näha juuksejuurte mustreid.
  • Struktuur ja värvus sõltuvad loomaliigist, vanusest ja töötlemisest (vasikanahk on sile ja ühtlane, vanemate loomade nahk võib olla tugevam ja karedam).
  • Palimpsestid (varasemate tekstide eemaldatud ja ümberkasutatud lehed) on pärgamendi korduvkasutuse tunnus keskajast.
  • Autentse pärgamenti saab sageli tuvastada lõhna, naha ülesehituse ja vastupidavuse põhjal; säilitusspetsialistid kasutavad ka mikroskoopiat ja keemilisi analüüse.

Kasutusalad

Pärgamendil on olnud ja on erinevaid kasutusvaldkondi:

  • ajaloolised käsikirjad, raamatud ja koodeksid;
  • ametlikud dokumendid, diplomaadid, notariaalsed aktid (püsivuse tõttu);
  • kalligraafia ja illuminatsioon (kunstilised käsikirjad);
  • muuseumiesemed, restaureerimistööd ja replikatsioonid;
  • tänapäeval ka dekoratiivsed ja kutsetööd, kus soovitakse ajaloolist välimust.

Tänapäevased alternatiivid

Lisaks traditsioonilisele loomnapärgamentile on tänapäeval müügil nn „paberpergament” ehk taimsetest või sünteetilisest materjalidest valmistatud varjandid. Neid kasutatakse, kui on vaja paberilaadset, tindi- ja kuumtöötlusele vastupidavat pinda ilma loomset päritolu materjalita. Kuigi need imiteerivad pärgamenti välimuse ja osade omaduste poolest, ei ole need alati samasuguse ealise vastupidavusega.

Säilitamine ja hooldus

  • hoiustada kuivas, mõõduka niiskuse ja stabiilse temperatuuri juures (liigne niiskus või kuumus kahjustavad pärgamenti);
  • valguse käes hoidmine põhjustab pleekimist ja haprust — näitustel kasutada mõõdukalt vähe valgusintensiivsust;
  • käitlemisel kasutada puhtaid kindaid ja toetada lehti, et vältida painutamist või rebenemist;
  • kui dokument vajab restaureerimist, pöörduda kvalifitseeritud restauraatori poole — vale parandustehnika võib tekitada pöördumatut kahju.

Kokkuvõtteks: pärgament on ajalooliselt oluline ja tehniliselt eristatav kirjutus- ja säilituspind, mille valmistamine nõuab oskusi ning mille omadused teevad selle hinnatud nii kunstitöödes kui ametlikes dokumentides. Tänapäeval on olemas ka alternatiivsed sünteetilised materjalid, kuid autentset pärgamenditööd ja säilimist hinnatakse jätkuvalt kõrgelt.

Voynichi käsikiri, mis on kirjutatud vellumileZoom
Voynichi käsikiri, mis on kirjutatud vellumile

Kasutamine minevikus

Vana-Euroopas tähendas vellum hea kvaliteediga ettevalmistatud loomanahka. On teada, et vasikaid, lambaid, kitsi ja isegi kaamelit kasutati vellumi valmistamiseks. Kõige paremat vellumit valmistati sündimata loomadest. Ilma teaduslaborita võib olla raske kindlaks teha, millist looma kasutati vana vellumi valmistamiseks.

Prantsuse allikad määratlesid velumi (või prantsuse keeles velin) kui ainult vasikatest valmistatud liha. See on jäänud kehtima ka tänapäeval.

Kasutamine

Enamik parimat sorti keskaegseid käsikirju on kirjutatud vellumile. Mõned budistlikud tekstid on kirjutatud vellumile ja kõik Sifrei Toora tekstid on kirjutatud vellumile või millelegi sarnasele.

Neljandik Johannes Gutenbergi 1455. aastal trükitud 180 eksemplari suurusest esimesest piiblist trükiti samuti pergandile, arvatavasti seetõttu, et tema tellijad ootasid seda kvaliteetse raamatu puhul. Tol ajal kasutati enamiku raamatute trükkimiseks paberit.

Kunstis kasutati vellumit maalide jaoks, eriti kui neid oli vaja saata kaugele, enne kui umbes 1500. aastal hakati laialdaselt kasutama lõuendit, ning seda kasutati jätkuvalt joonistuste ja akvarellide jaoks. Vanade meistrite graafikat trükiti mõnikord vellumile, eriti esitluskoopiate jaoks, vähemalt 17. sajandini.

16. ja 17. sajandil kasutati sageli limpspergamentköiteid, mis olid mõnikord kullatud. Hilisematel sajanditel kasutati pergamenti sagedamini nagu nahka. Pärgamenti võib värvida praktiliselt mis tahes värvi, kuid enamasti seda ei tehta, sest paljudele meeldib selle nõrk tera ja karvamärgistus.

Paljud dokumendid, mis pidid kaua kestma, kirjutati pärgumile, kuna see pidas kauem vastu kui paber. Mõned pärgamendile kirjutatud dokumendid on üle tuhande aasta vanad.



Kaasaegne kasutamine

Briti parlamendi aktid trükitakse arhiveerimise eesmärgil ikka veel pärgamendile, nagu ka Iiri Vabariigi aktid. Seda kasutatakse endiselt juudi kirjarullide, luksuslike raamatukaante, mälestusraamatute ja mitmesuguste kalligraafiliste dokumentide jaoks.

Tänapäeval on loomapellum vähese nõudluse ja keerulise tootmisprotsessi tõttu kallis ja raskesti kättesaadav. Ainult üks Ühendkuningriigi ettevõte tarnib neid veel. Kaasaegne vellumilaadne alternatiiv on valmistatud puuvillast. Seda materjali tuntakse pabervellumina ja see on odavam kui loomne pärgament ning seda võib leida enamikus kunsti- ja käsitöötarvete kauplustes. Mõned kirjapaberi ja muude paberi liikide kaubamärgid kasutavad kvaliteedile viitamiseks terminit "vellum".

Kirjutamise, valgustamise, kirjapaneku ja raamatuköitmise kunsti valdkonnas on "pergament" tavaliselt reserveeritud vasikanahale, samas kui mis tahes muud nahka nimetatakse "pärgamendiks".

Paberpergament

Paberpergament on valmistatud puuvillast. Tavaliselt on paberpergament läbipaistev ja seda kasutatakse sageli erinevates suurustes, kui on vaja jäljendada, näiteks arhitektuuriplaanide puhul. Sarnaselt loodusliku pärgamendiga on paberpärgament stabiilsem kui paber, mis on sageli kriitilise tähtsusega suurte jooniste ja plaanide, näiteks jooniste koostamisel.



Säilitamine

Vellumi säilitatakse tavaliselt stabiilses keskkonnas, kus temperatuur on stabiilne. Kui pärgamenti hoitakse keskkonnas, kus suhteline õhuniiskus on alla 11%, muutub see hapraks, hapraks ja vastuvõtlikuks mehaanilistele pingetele; kui seda hoitakse keskkonnas, kus suhteline õhuniiskus on üle 40%, muutub see vastuvõtlikuks hallituse või seente kasvule. Parim temperatuur vellumi säilitamiseks on 20 ± 1,5 °C (68 ± 3 °F).



Küsimused ja vastused

K: Millest on valmistatud vellum?


V: Pärgamenti valmistatakse loomanahast, algselt vasikanahast, mis on puhastatud, pleegitatud, venitatud, kraapitud ja töödeldud, et võtta vastu tinti.

K: Milleks kasutatakse pärna?


V: Pärgamenti kasutatakse kirjutamispinnana, üksikute lehekülgede, rullitükkide, koodeksite või raamatute jaoks ning seda kasutatakse sageli kõrgetasemeliste dokumentide puhul.

K: Milleks kasutati pärgamenti enne paberit?


V: Pärgament oli üks standardsetest kirjutamispindadest, mida kasutati Euroopas enne paberi kasutuselevõttu.

K: Kuidas valmistatakse tindiga kirjutamiseks ette vellum?


V: Pärgamenti kraabitakse, et tekitada pingeid kordamööda märjalt ja kuivalt ning seejärel hõõrutakse pimsskivi ja töödeldakse lubja või kriidiga, et saada tinti vastu võttev lõppviimistlus.

K: Mis on "pabervellum"?


V: "Paberpergament" on pärgament, mis on valmistatud imetajate naha asemel sünteetilistest materjalidest, kuid mida kasutatakse siiski samal eesmärgil kui tavalist pärgamenti.

K: Mis vahe on pärgamendil ja pergamendil?


V: Algselt tähendas vellum vasikanahka, samal ajal kui pärgament viitas lamba- või kitse nahale, kuid inglise keeles kasutatakse terminit vellum laiemalt. Mõlemad on ettevalmistatud tindiga kirjutamiseks ja olid Euroopas enne paberi kasutuselevõttu standardsed kirjapinnad.

Küsimus: Miks kasutati pergamenti kõrgetasemeliste dokumentide jaoks?


V: Pärgamenti kasutati kõrgetasemeliste dokumentide puhul selle vastupidavuse, kõrge kvaliteedi ja kalli tootmisprotsessi tõttu.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3