Pärgament
Pärgament on kõrgekvaliteediline pärgament. Algselt tähendas see vasikanahka, kuid inglise keeles kasutatakse seda terminit laiemalt.
Nagu pärgament, on nahk ette valmistatud tindiga kirjutamiseks. See oli üks standardsetest kirjutamispindadest, mida kasutati Euroopas enne paberi kasutuselevõttu. Seda kasutati jätkuvalt kõrgetasemeliste dokumentide puhul. Pärgamenti kasutati üksikute lehekülgede, kirjarullide, koodeksite või raamatute jaoks.
Pärgamendi valmistamiseks puhastatakse nahk, seejärel pleegitatakse, venitatakse "herse" nimelisele raamile ja kraabitakse noaga. Pärgamendi kraapimisel on see vaheldumisi märg ja kuiv, et tekitada pingeid. Lõpliku viimistluse annab pinna hõõrumine pimssiga ja selle töötlemine lubja või kriidiga. Seejärel on see valmis tindi vastuvõtmiseks.
Kaasaegne "paberpergament" (mida mõnikord nimetatakse ka taimseteks pärgamentideks) on valmistatud imetajate naha asemel sünteetilisest materjalist, kuid seda kasutatakse samal eesmärgil kui tavalist pärgamenti.
Voynichi käsikiri, mis on kirjutatud vellumile
Kasutamine minevikus
Vana-Euroopas tähendas vellum hea kvaliteediga ettevalmistatud loomanahka. On teada, et vasikaid, lambaid, kitsi ja isegi kaamelit kasutati vellumi valmistamiseks. Kõige paremat vellumit valmistati sündimata loomadest. Ilma teaduslaborita võib olla raske kindlaks teha, millist looma kasutati vana vellumi valmistamiseks.
Prantsuse allikad määratlesid velumi (või prantsuse keeles velin) kui ainult vasikatest valmistatud liha. See on jäänud kehtima ka tänapäeval.
Kasutamine
Enamik parimat sorti keskaegseid käsikirju on kirjutatud vellumile. Mõned budistlikud tekstid on kirjutatud vellumile ja kõik Sifrei Toora tekstid on kirjutatud vellumile või millelegi sarnasele.
Neljandik Johannes Gutenbergi 1455. aastal trükitud 180 eksemplari suurusest esimesest piiblist trükiti samuti pergandile, arvatavasti seetõttu, et tema tellijad ootasid seda kvaliteetse raamatu puhul. Tol ajal kasutati enamiku raamatute trükkimiseks paberit.
Kunstis kasutati vellumit maalide jaoks, eriti kui neid oli vaja saata kaugele, enne kui umbes 1500. aastal hakati laialdaselt kasutama lõuendit, ning seda kasutati jätkuvalt joonistuste ja akvarellide jaoks. Vanade meistrite graafikat trükiti mõnikord vellumile, eriti esitluskoopiate jaoks, vähemalt 17. sajandini.
16. ja 17. sajandil kasutati sageli limpspergamentköiteid, mis olid mõnikord kullatud. Hilisematel sajanditel kasutati pergamenti sagedamini nagu nahka. Pärgamenti võib värvida praktiliselt mis tahes värvi, kuid enamasti seda ei tehta, sest paljudele meeldib selle nõrk tera ja karvamärgistus.
Paljud dokumendid, mis pidid kaua kestma, kirjutati pärgumile, kuna see pidas kauem vastu kui paber. Mõned pärgamendile kirjutatud dokumendid on üle tuhande aasta vanad.
Kaasaegne kasutamine
Briti parlamendi aktid trükitakse arhiveerimise eesmärgil ikka veel pärgamendile, nagu ka Iiri Vabariigi aktid. Seda kasutatakse endiselt juudi kirjarullide, luksuslike raamatukaante, mälestusraamatute ja mitmesuguste kalligraafiliste dokumentide jaoks.
Tänapäeval on loomapellum vähese nõudluse ja keerulise tootmisprotsessi tõttu kallis ja raskesti kättesaadav. Ainult üks Ühendkuningriigi ettevõte tarnib neid veel. Kaasaegne vellumilaadne alternatiiv on valmistatud puuvillast. Seda materjali tuntakse pabervellumina ja see on odavam kui loomne pärgament ning seda võib leida enamikus kunsti- ja käsitöötarvete kauplustes. Mõned kirjapaberi ja muude paberi liikide kaubamärgid kasutavad kvaliteedile viitamiseks terminit "vellum".
Kirjutamise, valgustamise, kirjapaneku ja raamatuköitmise kunsti valdkonnas on "pergament" tavaliselt reserveeritud vasikanahale, samas kui mis tahes muud nahka nimetatakse "pärgamendiks".
Paberpergament
Paberpergament on valmistatud puuvillast. Tavaliselt on paberpergament läbipaistev ja seda kasutatakse sageli erinevates suurustes, kui on vaja jäljendada, näiteks arhitektuuriplaanide puhul. Sarnaselt loodusliku pärgamendiga on paberpärgament stabiilsem kui paber, mis on sageli kriitilise tähtsusega suurte jooniste ja plaanide, näiteks jooniste koostamisel.
Säilitamine
Vellumi säilitatakse tavaliselt stabiilses keskkonnas, kus temperatuur on stabiilne. Kui pärgamenti hoitakse keskkonnas, kus suhteline õhuniiskus on alla 11%, muutub see hapraks, hapraks ja vastuvõtlikuks mehaanilistele pingetele; kui seda hoitakse keskkonnas, kus suhteline õhuniiskus on üle 40%, muutub see vastuvõtlikuks hallituse või seente kasvule. Parim temperatuur vellumi säilitamiseks on 20 ± 1,5 °C (68 ± 3 °F).
Küsimused ja vastused
K: Millest on valmistatud vellum?
V: Pärgamenti valmistatakse loomanahast, algselt vasikanahast, mis on puhastatud, pleegitatud, venitatud, kraapitud ja töödeldud, et võtta vastu tinti.
K: Milleks kasutatakse pärna?
V: Pärgamenti kasutatakse kirjutamispinnana, üksikute lehekülgede, rullitükkide, koodeksite või raamatute jaoks ning seda kasutatakse sageli kõrgetasemeliste dokumentide puhul.
K: Milleks kasutati pärgamenti enne paberit?
V: Pärgament oli üks standardsetest kirjutamispindadest, mida kasutati Euroopas enne paberi kasutuselevõttu.
K: Kuidas valmistatakse tindiga kirjutamiseks ette vellum?
V: Pärgamenti kraabitakse, et tekitada pingeid kordamööda märjalt ja kuivalt ning seejärel hõõrutakse pimsskivi ja töödeldakse lubja või kriidiga, et saada tinti vastu võttev lõppviimistlus.
K: Mis on "pabervellum"?
V: "Paberpergament" on pärgament, mis on valmistatud imetajate naha asemel sünteetilistest materjalidest, kuid mida kasutatakse siiski samal eesmärgil kui tavalist pärgamenti.
K: Mis vahe on pärgamendil ja pergamendil?
V: Algselt tähendas vellum vasikanahka, samal ajal kui pärgament viitas lamba- või kitse nahale, kuid inglise keeles kasutatakse terminit vellum laiemalt. Mõlemad on ettevalmistatud tindiga kirjutamiseks ja olid Euroopas enne paberi kasutuselevõttu standardsed kirjapinnad.
Küsimus: Miks kasutati pergamenti kõrgetasemeliste dokumentide jaoks?
V: Pärgamenti kasutati kõrgetasemeliste dokumentide puhul selle vastupidavuse, kõrge kvaliteedi ja kalli tootmisprotsessi tõttu.
