Pärgament on kõrgekvaliteediline kirjutuspind, mis on traditsiooniliselt valmistatud loomnaha töötlemisel — sageli nimetatakse seda ka pärgament-iks. Terminoloogia varieerub: mõnikord eristatakse spetsiifiliselt vasikanahka tähistavat kitsamat mõistet (inglise keeles tuntud kui vellum), kuid tavakõnes kasutatakse sõna pärgament laiemalt.
Mis on pärgament ja kuidas seda valmistatakse
Pärgament saadakse naha puhastamisest ja mehhanilisest töötlemisest nii, et pind oleks ühtlane, tugev ja tindi vastuvõtmiseks sobiv. Tavapärane valmistusprotsess sisaldab järgmisi samme:
- naha puhastamine ja villast vabanemine;
- pleegitatakse ehk leotatakse lubja- või sodilahuses, mis aitab karvade kuid ka rasvade eemaldamisel;
- naha venitamine spetsiaalse raamile (tuntud ka kui „herse”), et saavutada pinged ja sirge pind;
- kraapimine noaga või lunellum-tüüpi tööriistaga, et eemaldada üleliigne koestik ja ühtlustada paksust;
- kraapimise ajal hoitakse materjali vaheldumisi märjana ja kuivatatuna, et tekitada pingeid ning õige tekstuuri;
- lõplik viimistlus: pinna hõõrumine pimssiga (või sarnase abrasiiviga) ja pinna töötlemine kriidi või muude ainega, et parandada tindi haaret.
Pärast neid töid on pind valmis tindiga kirjutamiseks või valgustamiseks. Pärgamenti lõigatakse vajalikku vormi — üksikud lehed, kirjarullid või kinnitatud köidetud lehed.
Ajalooline taust
Pärgamenti kasutati laialdaselt antiikajal ja keskajal Euroopas ja Lähis-Idas. Enne paberi laialdast levikut oli pärgament üks peamisi kirjutuspindu. Seda kasutati nii koodeksite, ametlike dokumentide, religioossete käsikirjade kui ka kunstiteoste puhul. Even pärast paberi levikut säilis pärgament kasutuses tähtsamate ja kestvust nõudvate dokumentide jaoks, sest pärgament on tihti vastupidavam ja kestvam kui varajane paber.
Omadused ja tuvastamine
- Pärgament on tavaliselt tugev, kergelt läbilaskev ja elastne — selle servadel võib näha juuksejuurte mustreid.
- Struktuur ja värvus sõltuvad loomaliigist, vanusest ja töötlemisest (vasikanahk on sile ja ühtlane, vanemate loomade nahk võib olla tugevam ja karedam).
- Palimpsestid (varasemate tekstide eemaldatud ja ümberkasutatud lehed) on pärgamendi korduvkasutuse tunnus keskajast.
- Autentse pärgamenti saab sageli tuvastada lõhna, naha ülesehituse ja vastupidavuse põhjal; säilitusspetsialistid kasutavad ka mikroskoopiat ja keemilisi analüüse.
Kasutusalad
Pärgamendil on olnud ja on erinevaid kasutusvaldkondi:
- ajaloolised käsikirjad, raamatud ja koodeksid;
- ametlikud dokumendid, diplomaadid, notariaalsed aktid (püsivuse tõttu);
- kalligraafia ja illuminatsioon (kunstilised käsikirjad);
- muuseumiesemed, restaureerimistööd ja replikatsioonid;
- tänapäeval ka dekoratiivsed ja kutsetööd, kus soovitakse ajaloolist välimust.
Tänapäevased alternatiivid
Lisaks traditsioonilisele loomnapärgamentile on tänapäeval müügil nn „paberpergament” ehk taimsetest või sünteetilisest materjalidest valmistatud varjandid. Neid kasutatakse, kui on vaja paberilaadset, tindi- ja kuumtöötlusele vastupidavat pinda ilma loomset päritolu materjalita. Kuigi need imiteerivad pärgamenti välimuse ja osade omaduste poolest, ei ole need alati samasuguse ealise vastupidavusega.
Säilitamine ja hooldus
- hoiustada kuivas, mõõduka niiskuse ja stabiilse temperatuuri juures (liigne niiskus või kuumus kahjustavad pärgamenti);
- valguse käes hoidmine põhjustab pleekimist ja haprust — näitustel kasutada mõõdukalt vähe valgusintensiivsust;
- käitlemisel kasutada puhtaid kindaid ja toetada lehti, et vältida painutamist või rebenemist;
- kui dokument vajab restaureerimist, pöörduda kvalifitseeritud restauraatori poole — vale parandustehnika võib tekitada pöördumatut kahju.
Kokkuvõtteks: pärgament on ajalooliselt oluline ja tehniliselt eristatav kirjutus- ja säilituspind, mille valmistamine nõuab oskusi ning mille omadused teevad selle hinnatud nii kunstitöödes kui ametlikes dokumentides. Tänapäeval on olemas ka alternatiivsed sünteetilised materjalid, kuid autentset pärgamenditööd ja säilimist hinnatakse jätkuvalt kõrgelt.
