Pärgament (pärgamend): valmistamine, omadused ja ajalooline kasutus

Avasta pärgament: kuidas loomnahast valmistatakse õhuke kirjutusmaterjal, selle omadused ja tehnika ning roll ajaloolistes käsikirjades, dokumentides ja traditsioonides.

Autor: Leandro Alegsa

Pärgament on õhuke materjal, mis on valmistatud loomade nahast. Pärgamenti kasutati kõige sagedamini kirjutusmaterjalina, raamatu lehekülgede jaoks. See erineb nahast selle poolest, et pärgament on lubjatud, kuid mitte pargitud. Pärgamendi paremaid omadusi nimetatakse pergamendiks.

Pärgament valmistatakse tavaliselt kitsede, lammaste või vasikate nahast, kuid ajalooliselt on kasutatud ka teiste loomade nahku. Tänu erivalmistusele on pärgament tugev, elastne ja hästi kirjutatav — see talub hästi trükkimist ja käsikirjalist kirja. Pärgamendi pind võib olla erineva tekstuuri ja värvusega, olenevalt looma liigist ja valmistusviisist; parimat, eriti peent ja ühtlast tüüpi, nimetatakse vellumiks.

·        

Kesk-Euroopa (Põhja) tüüpi valmis pärgament, mis on valmistatud puidust raamile pingutatud kitsede nahast.

·        

Inglise dokument, mis on kirjutatud peenele pärgamendile või pergamendile koos pitsatiga, mis on dateeritud 1638. aastal.

·        

Sefer Toora, heebrea piibli traditsiooniline vorm, on pärgamendirull.

Valmistamise põhiprotsess

  • Karvade eemaldamine ja lubjamine: värske nahk püütakse karvadest vabanemiseks paigutada lubjarahasse (kaltsiumhüdroksiid või ammoniaagilahus), mis lahti lööb karvafolliikulid ja seob rasva.
  • Kraapimine: pärast lubjastamist venitatakse nahk raamile ja kraabatakse spetsiaalse noa ehk raspatiga, et eemaldada jäägid ja saavutada ühtlane paksus.
  • Venitamine ja kuivatamine: nahk kinnitatakse pingule puidust või metallraamile, kus see kuivades venib ja kinnistub. See annab pärgamentile lõpliku tugevuse ja sileda kirjutuspinna.
  • Viimistlemine: pind võidakse lihvida, kustutada või katta kergelt valgendava ainega (nt lubjajääk), et parandada värvi ja kirjutatavust. Mõnikord liimitakse lehekülgi kokku või tehakse pinnatöötlusi tindiga parema tindinakku saavutamiseks.

Omadused ja erinevused

Pärgament on:

  • väga vastupidav ja elastsuse poolest parem kui tavaline paber;
  • osaliselt läbipaistvam kui paks nahk või paber, sõltuvalt paksusest;
  • temperatuuri ja õhuniiskuse muutuste suhtes tundlik — liigne niiskus võib tekitada lainetumist või hallitust;
  • kirjutamiseks ja joonistamiseks sobiv, sest tindid ja värvid püsivad sellel hästi.
Erinevus naha ja pärgamendi vahel seisneb tootmismeetodis: nahk parkitakse (kasutades parkimisõlisid ja tanniine) ning muutub kauakestvaks ja veekindlamaks, pärgament aga lubjaga töödeldakse ning säilitab naha struktuuri, muutes pinna kõvemaks ja sobivaks kirjutamiseks. Paber on omakorda valmistatud puidust või kiudmaterjalidest — see on odavam ja vähem vastupidav kui pärgament.

Ajalooline kasutus

Pärgamenti kasutati laialdaselt keskaja käsikirjades, õigusdokumentides, diplomeerimisdokumentides ja kuninglikes kirjades, kuna see püsis ajas paremini kui paber. Paljud säilinud käsikirjad, liturgilised tekstid ja muinsused on kirjutatud pärgamendile. Traditsiooniliselt kirjutati paljud Toora rullid, käsikirjad ja liturgilised sildid pärgamendile, kuna see võimaldas pikaajalist säilimist ja korduvat käsitsemist ning sobis kõrgetasemeliste tekstide jaoks (Toora, heebrea piibli käsikirjad).

Konserveerimine ja säilitamine

Pärgamendi säilitamiseks on oluline hoida dokumente stabiilsetes tingimustes: madal ja ühtlane õhuniiskus (umbes 45–55% RH), temperatuuri kontroll (umbes 15–20 °C) ning kaitse otsese päikesevalguse ja saaste eest. Ajalooliste pärgamentide puhastuse ja parandamisega peaks tegelema professionaalne konservaator: ebaõige niiskusravi või puhastus võib püsivalt kahjustada teksti ja materjali struktuuri.

Tänapäevane kasutus

Kuigi masstoodetud paber ja digiteerimine on pärgamendi igapäevases kasutuses asendanud, valmistatakse pärgamenti ka tänapäeval spetsiaalseteks eesmärkideks: kunstiteosed, restaureerimistööd, diplomeeritud sertifikaadid, luksusväljaanded ja traditsioonilised religioossed rullid. Lisaks kasutatakse pärgamenti mõnikord ka teatri- ja kostüümikujunduses või eriilmeliste käsitööprojektide puhul.

Huvitav fakt

Mõne ajaloolise käsikirja puhul on võimalik loomade vanus, sugu ja isegi kasvu perioodide kohta infot tuletada, sest pärgamendi valmistusjäljed ja karvafolliikulite muster jäävad tihti nähtavaks, võimaldades teadlastel teha bioloogilisi ja ajaloolisi järeldusi.

Kui huvi on spetsiifilisemate küsimuste vastu (nt täpne valmistusmeetod kodustes tingimustes, erinevate loomade omadused või pärgamenti puudutavad konservatsioonitehnikad), võin lisada samm-sammulise juhendi või viited usaldusväärsetele allikatele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on pärgament?


V: Pärgament on loomade nahast valmistatud õhuke materjal, mida tavaliselt kasutatakse kirjutamiseks.

K: Mille poolest erineb pärgament nahast?


V: Pärgament on lubjatud, kuid mitte pargitud, samas kui nahk on pargitud.

K: Kuidas nimetatakse pärgamendi paremaid omadusi?


V: Pärgamendi paremaid omadusi nimetatakse pergamendiks.

K: Kust pärineb Kesk-Euroopa tüüpi valmis pärgament?


V: Kesk-Euroopa tüüpi valmis pärgamenti valmistatakse puidust raamile pingutatud kitsede nahast.

K: Millal dateeriti peenele pärgamendile või pärgamendile kirjutatud ingliskeelne dokument koos pitsatiga?


V: Peenele pärgamendile või pärgamendile kirjutatud ingliskeelset pitsatiga dokumenti dateeriti 1638. aastal.

K: Mis kujul on heebrea piibel?


V: Heebrea Piibel on pärgamendirulli kujul, mida tuntakse nime all Sefer Toora.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3