Koodeks: määratlus, ajalugu ja tähtsus

Avasta koodeksi määratlus, ajalugu ja mõju: kuidas antiikne raamatuvorm muutis teadmiste säilitamist ja kultuuri arengut läbi sajandite.

Koodeks (mitmuses koodeksid) on raamatulaadne ese, millel on kiri. Koodeksis on eraldi leheküljed, samas kui rull on üks pidev pikk dokument. Terminit kasutatakse käsitsi kirjutatud raamatutüüpi esemete kohta ja see hõlmab ka pergamendile või pärgamendile kirjutatud raamatuid.

Koodeks muutis raamatu enda kuju. Esemetena võivad raamatud püsida sajandeid ja paljud kodeekid on tänapäeva suurtes raamatukogudes. Esimest korda kirjeldas koodeksit 1. sajandil pKr Rooma luuletaja Martial, kes kiitis seda. Umbes aastaks 300 pKr oli koodeks sama levinud kui kirjarullid. Kreeka-Rooma maailmas oli see 6. sajandiks täielikult asendanud kirjarullid.

Määratlus ja põhijooned

Koodeks on kogu või kogumik lehtedest, mis on õmmeldud või muul viisil köidetud seljapoolselt ja varustatud kaanega, võimaldades lugemist ja transportimist nagu tänapäevane raamat. Koodeksi peamised eripärad on:

• lehekülgede olemasolu ja järjestus (ei ole üksikku pikendatud rulli);
• võimalus kirjutada mõlemale poolele lehte (recto ja verso);
• lehtede kokkuköitmine (gatherings/quaterniones) ning kaaned, mis kaitsevad sisu;
• võimalus nummerdada, lisada sisukord, pealkirju ja kommentaare — see muudab teksti otsimise ja kasutamise lihtsamaks.

Ajalugu ja levik

Koodeksi kujunemine oli pikk protsess. Kuigi roomlased ja teised antiiksed kultuurid kasutasid peamiselt kirjarulle (papüürusest vms), hakati koodeksi eeliseid järjest rohkem hindama. Nagu mainitud, kirjeldas koodeksit esimesena tuntud allikas 1. sajandil pKr Martial. Koodeks muutus laialt levinuks 3.–4. sajandil ning 6. sajandiks oli see Kreeka-Rooma maailmas enamiku rullide aseaine.

Koodeksi levikut soodustasid mitmed tegurid:

• praktilisus ja väiksem ruumivajadus võrreldes rulliga;
• võimalus kiireks ligipääsuks konkreetsele tekstikohale (indeksid, sisukorrad, lehekülje numbrid);
• kultuurimuutused, näiteks kristliku kiriku vajadus suuremateks piiblitekstide koonditeks ja liturgiliseks kasutamiseks;
• tehnilised uuendused kirjutusmaterjalides (pergamendi laiem kasutuselevõtt) ja köitmisviisides.

Materjalid ja valmistus

Koodeksid on valmistatud mitmesugustest materjalidest, sõltuvalt ajast ja piirkonnast:

• Pärgamend (pergame nt pergamendile või pärgamendile kirjutatud): vastupidav ja võimaldas kirjutada mõlemale poolele; keskaegsetes käsikirjades kõige levinum;
• Papüürus: levis Vana-Egiptuses ja antiikmaailmas, kuid vähem vastupidav kui pergament;
• Paber: kasutusele alates keskajast (Idast Euroopasse jõudnuna) ja hiljem laialt levinud, eriti pärast trükikunsti arengut.

Koodeksi valmistamise etapid hõlmasid lehtede lõikamist ja voltimist, rühmade (quire) kokku õmblemist, selja tugevdamist ja kaante valmistamist (puidust plaadid, nahk, kuld- ja lilledetailid keskajal). Paljudes keskaja kloostrites ja hiljem professionaalsetes töökojades (skriptooriumides) töötati koos kirjutajate, dekorööride ja köitjate tiimidel.

Kultuuriline ja tehniline tähtsus

Koodeksil oli suur mõju teadmiste säilitamisele, levitamisele ja kasutamisele:

• see võimaldas suuremate tekstide (nt piiblitekstid, seadustekogud, filosoofilised ja teaduslikud käsitlused) mugavamat haldamist;
• koodeks soodustas marginaalsete kommentaaride ja selgituste lisamist, mis aitasid tekste õppida ja tõlgendada;
• kõige varasemaid tähtsaid piibli käsikirju (näiteks 4. sajandi kodexid) nimetatakse sageli lihtsalt "koodeksiteks" ning need olid olulised tekstikriitika ja usulise praktika kujunemisel;
• õpi- ja administratiivdokumentide puhul võimaldas koodeks püsiva kirjaliku pärandi tekkimist — hilisemad seadustekogud kannavadki tihti nimetust "koodeks" (nt ladinakeelne "codex" tähistamas seadustekogu).

Näited ja säilimine

Paljud antiik- ja keskaja koodeksid on säilinud ning asuvad tänapäeval suuremates raamatukogudes ja arheoloogilistes kogudes. Tuntud näited (ilma linkideta viideteta) on näiteks Codex Sinaiticus ja Codex Vaticanus — mõlemad kirjalikud piibelõmmikud, mis annavad väärtuslikku teavet teksti varasemate redaktsioonide kohta. Koodeksite säilimisele aitasid kaasa ka kuiv kliima, kliostrite arhiivid ja hilisem teaduslik huvi neid koguda ja säilitada.

Üleminek trükile ja tänapäev

Koodeksi formaat jäi aluseks trükitud raamatu loomisele: 15. sajandi lõpus, kui Gutenberg ja teised leiutasid raamatu trükkimise mehhaaniliste meetoditega, kasutati endiselt koodeksi põhimõtteid — lehed, järjepidev köide, kaaned. Seega on tänapäeva raamatud otsene järeltulija koodeksist. Tänapäeval huvitavad ajaloolased ja konservaatorid koodekseid sest need annavad teavet nii teksti sisust kui ka käsikirja valmistustehnikatest, kunstist ja igapäevaelust.

Kokkuvõte

Koodeks tähistas olulist muutust kirjaliku kultuuri ajaloos, pakkudes praktilisemat, vastupidavamat ja otsitavamat vormi tekstide talletamiseks kui senine kirjarull. Koodekside areng soodustas teadmiste levikut, teksti talletamist ja kommentaarikultuuri ning sillutas teed kaasaegsele trükiraamatule ja raamatukultuurile.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kodeiin?

K: Mille poolest erineb koodeks rullist?

K: Milliseid materjale kasutati koodeksite kirjutamiseks?

K: Kui kaua võivad raamatud püsida?

K: Kes kirjeldas esimesena koodeksit?

K: Millal muutus koodeks sama levinuks kui kirjarullid?

K: Millal asendas koodeks kreeka-rooma maailmas täielikult kirjarullid?

Otsing