Rahvaste rikkus (The Wealth of Nations, 1776) — Adam Smith ja nähtamatu käsi

An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations on paremini tuntud lihtsalt kui The Wealth of Nations. Selle kirjutas Adam Smith 1776. aastal, kes oli šotlane. Selles käsitletakse tööjaotust, omakasu järgimist ja kaubandusvabadust.

See raamat ei olnud klassikalise majandusteaduse ja turumajanduse algus. Smith ütles, et kui igaüks teeb seda, mis on tema jaoks parim, on tulemus ühiskonna jaoks parim. Enne seda oli majandus seotud kuninga isiklike huvidega ja rahva rikkust mõõdeti kuninga riigikassas või riigis oleva kulla ja hõbeda järgi.

Smith ütles, et oluline on see, mis on parim kogu rahvale, ja et rikkust tuleks mõõta rahva aastase sissetuleku järgi. Ta tahtis avastada, kuidas rikkus võib kasvada ja kuidas inimesed saaksid teha asju, mis seda kasvu toetavad. Smithi raamatus öeldi, et maa, tööjõud ja kapital on kolm "tootmistegurit" ja peamised tegurid, mis panustavad rahva rikkusse.

Hinnad kohanevad loomulikult sellega, et midagi on rohkem või vähem: pakkumine ja nõudlus. Kui midagi on liiga palju (suurem pakkumine), langevad hinnad, nii et inimestel on rohkem põhjust seda osta. Kui paljud inimesed tahavad midagi (suur nõudlus), ei pruugi seda piisavalt olla (nappus); ostuhuvilised konkureerivad omavahel ja mõned inimesed on nõus maksma rohkem, et saada seda, mida nad tahavad, ning hinnad tõusevad.

Smith ütles, et turud peaksid olema vabad. Sel ajal kontrollis valitsus mõningaid suuri ettevõtteid (näiteks Ida-India kompaniid). Mõnikord tegid valitsejad seadusi, mis olid kasulikud neile endile, kuid mitte töötajatele või klientidele. Näiteks Ameerika kolooniates võisid kolonistid puuvilla kasvatada, kuid ei tohtinud sellest riideid valmistada. Nad pidid selle Inglismaale riieteks valmistamiseks saatma ja pärast valmistamist tagasi ostma. Smithi sõnul oli see halb nii üksikisikutele kui ka ühiskonnale. Tema arvates oli parem, kui raha voolaks vabalt ja loomulikult ostjate ja müüjate vahel ilma välise sekkumiseta. Raha läheks loomulikult müüjatele, kes valmistasid parimat toodet parima hinnaga. Kui inimesed teeksid seda, mis oli nende jaoks parim, oleks see lõpuks parim ka ühiskonnale tervikuna, peaaegu nagu "nähtamatu käsi" suunaks kõike.

Peamised ideed lühidalt

• Tööjaotus ja spetsialiseerumine: tööjaotus suurendab tootlikkust ja oskuste taset, sest iga töötaja keskendub kitsamale ülesandele.
• Omakasu ja turujuhtimine: üksikisiku omakasulised tegevused võivad turusüsteemis viia selleni, et ühiskond saab kasu — see on Smithi tuntud nähtamatu käsi-mõte.
• Vabad turud ja konkurents: vabadel turgudel kohanevad hinnad pakkumise ja nõudluse kaudu, mis soodustab efektiivsust ja kvaliteeti.
• Tootmistegurid: maa, tööjõud ja kapital on rikkuse tekkimise põhikomponendid.
• Kriitika mercantilismile: Smith kritiseeris tolli- ja ekspordikeskset poliitikat, mille eesmärk oli koguda riigikassat, ning nägi rohkem kasu vabakaubanduses.

Tööjaotus — näide ja tähtsus

Smith toob raamatus kuulsaks saanud näite tihvti- (pin) tehase kohta: kui ühe inimese asemel tegeleb iga töötaja ainult ühe etapiga (näiteks tihvti otsa teritamine, kellegihoidmine jne), suureneb toodetud tihvtide arv kordades. See selgitab, kuidas spetsialiseerumine tõstab tootlikkust ja võimaldab kasutada masinaid, protsesse ja innovatsiooni efektiivsemalt.

Nähtamatu käsi — mida Smith tegelikult mõtles

Fraas "nähtamatu käsi" kujutab ette turu protsessi, kus inimeste isiklikud huvid viivad kogukonna kokkutoimimisel ka ühishüve suunas. Smithi tekstis ei ole see dogmaatiline maagiline seadus — ta tunnistab, et turgude toimimine sõltub mitmest tingimusest (näiteks konkurents, õiguslik raamistik, moraalne käitumine). Kuid mõiste jääb võimsaks kujutluseks sellest, kuidas vabaturu mehhanismid võivad organiseerida majandustegevust ilma kõike reguleeriva keskse plaanita.

Majanduspoliitika ja ajalooline taust

Smith kirjutas ajal, mil eurooplased järgisid mercantilismi — poliitikat, mis pidas riigi rikkust peamiselt kullavarudeks ja progressi eesmärgiks kaubandusbilansi positiivsust. Ta vastandus sellele, rõhutades tootmise, tööjaotuse ja vabakaubanduse tähtsust. Tema kriitika hõlmas ka monopole ja privileege, mida valitsused jagasid sõpradele või korporatsioonidele.

Pärand, mõju ja kriitika

Smithi The Wealth of Nations on üks klassikalise majandusteaduse alusmärke: see mõjutas hilisemaid majandusteadlasi nagu David Ricardo ja John Stuart Mill ning aitas kujundada ideid vaba turu ja piiratud valitsuse rolli kohta. Tema mõtted aitasid kujundada tööstusrevolutsiooni poliitikat ja modernseid majandusteooriaid.

Samal ajal on Smithi ideed saanud ka kriitikat ja täiendusi. Peamised põhjused on:

• Turud ei ole alati perfektsed: esineb monopole, monopsonid, välismõjud (nt keskkonnakahjud) ja avalikke kaupu, mida turg üksi ei halda hästi.
• Ebavõrdsus: vabaturu toimimine ei pruugi tagada õiget või õiglast tulujaotust ilma sotsiaalsete poliitikate ja maksustamiseta.
• Informatsiooniprobleemid ja käitumuslikud moonutused: ostjad ja müüjad ei ole alati ratsionaalsed ega oma täiuslikku informatsiooni.

Seetõttu on tänapäeval maailmas laialt levinud vaade, et turul on tugevid argumendid efektiivsuse kohta, kuid valitsusel on samuti rolli kaitstud õigluse, konkurentsi ja avaliku hüve tagamisel.

Kokkuvõte

Rahvaste rikkus (1776) on murranguline teos, mis nihutas majanduse käsitlemise keskmesse tootmist, tööjaotust ja vabakaubandust ning tõi päevavalgele ideed, mis on muutunud tänapäeva majanduspoliitika ja -teooria nurgakivideks. Smithi nägemus, et indiviidi omakasu ja vabad turud võivad ühiskonda rikastada, on jätkuvalt mõjukas, ent samaaegselt on selged piirangud ja vajadus riikliku reguleerimise ning sotsiaalpoliitika järele.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kes kirjutas "Rahvaste rikkuse"?

K: Mida Smith enne oma raamatut majandusteaduse kohta ütles?

K: Mille järgi peaks Smithi arvates riigi rikkust mõõtma?

K: Millised on kolm "tootmistegurit" Smithi järgi?

K: Kuidas mõjutab pakkumine ja nõudlus hindu?

K: Mida arvas Smith valitsuse sekkumisest turgudele?

Otsing