David Hume — šoti filosoof ja ajaloolane: skepsis, induktsioon, Hume'i kahvel

David Hume — šoti filosoof ja ajaloolane: skepsis, induktsioon ja Hume'i kahvel — mõtisklused usu, teaduse ja moraali piiridest.

David Hume (7. mai 1711 – 25. august 1776) oli šotlasest filosoof ja ajaloolane. Tema eluajal peeti teda peamiselt ajaloolaseks: ta kirjutas suure raamatusarja "Inglismaa ajalugu". Tänapäeval tuntakse Hume'i eelkõige kui olulist filosoofi, kelle tööd on mõjutanud kaasaegset epistemoloogiat, moraalifilosoofiat ja religioonikriitikat.

Peamised ideed

Hume rõhutas, et palju meie uskumusi ja teadmisi ei põhine puhtalt loogilisel mõtlemisel, vaid pigem kogemusel ja tundel. Ta tegi olulise eristuse "muljet" (impressions) ja "ideede" (ideas) vahel: muljed on eredad ja elavad tunded, mida me kogeme otse (nähtused, aistingud, emotsioonid), ideed on nende muljete nõrgemad mälestused või mõttesisendid.

Hume selgitas, et põhjuslikkuse mõiste — väide, et üks asi põhjustab teist — ei ole puhtalt loogiliselt tuletatav. Me ei näe põhjust ja tagajärge mõistusega; me näeme ainult sündmuste järjestust ja tunneme nende vahel korduvat seost. Sellest harjumusest või tavast tekib meis uskumus, et üks sündmus põhjustab teise. Seda vaadet nimetatakse sageli Hume'i selgituseks põhjuslikkusest: põhjuslikkus kui harjumus või ootuspärasus, mitte otsene loogiline vajalikkus.

Hume tõi esile ka niinimetatud "induktsiooniprobleemi" ehk "induktsioonipettuse". Induktsioon tähendab järeldamist üksikjuhtumitest üldisele seaduspärasusele (näiteks: seni on nähtud ainult valgeid luiki, seega kõik luiged on valged). Hume näitas, et selline järeldus ei ole ratsionaalselt põhjendatav kindlalt — alati on võimalik, et tulevikus ilmneb erand (näiteks must luik). Seega ei saa me loogiliselt või loogilise printsiibina kindlalt põhjendada uskumust, et minevikust järeldub tulevik.

Hume oli ka skeptiline traditsioonilise metafüüsika ja religiooni suhtes. Ta kritiseeris imetunnistusi ja jumalate olemasolu tõestusi ning oli üldiselt kriitiline spekulatiivsete, kogemusevastaste väidete suhtes. Samas ei olnud Hume filosoofiliselt lihtne ateistlik propagandist: ta ei kinnitanud avalikult kõiges kategoorilisel viisil, kas usub Jumalasse või mitte, ning tema arutelud olid peamiselt argumenteerivad ja meetodilised.

Hume käsitles ka moraali: ta arvas, et moraalsed hinnangud ei tulene ainult ratsionaalsest arutlusest, vaid suuresti inimese tundest ja emotsioonist. Näiteks väide, et keegi on hea inimene, baseerub meie tajust tema tegude lahkuse ja empaatilisest tundest, mitte üksnes loogilisest järeldusest. See seisukoht on teinud Hume'ist olulise figuuri moraalitunde ja emotsioonipõhise eetika aruteludes.

Hume'i jagunemine mõistete ja faktide vahel — mis tänapäeval tuntakse termininimega "Hume'i kahvel" — eristab kaks teadmiste liiki: ideede või matemaatiliste seoste (asjad, mis peavad olema tõesed loogiliselt või tähenduslikult) ja faktide või asjaolude (mille kohta peame vaatama maailma ja kogemust, et otsustada, kas need on tõesed). Selle eristuse tõttu tõusid hiljem arutelud selle üle, kuidas loogilisest või faktipõhisest rääkest saab (või ei saa saada) moraalseid "peaks"-väiteid.

Hume mõjutas tugevalt järgmisi mõtlejaid. Kuulus näide on Immanuel Kant: Immanuel Kant luges mõningaid Hume'i töid ja tunnistas, et Hume "äratas ta magavast dogmatismist" traditsioonilisest metafüüsikast. Sellele vaatamata erines Kant Hume'ist paljudes olulistes küsimustes ja püüdis leida viise, kuidas ühendada kogemuslik teadmine ja vajalikud tingimused teadmise jaoks.

Iseloom ja elu

Hume oli tuntud oma selge, elegantse kirjutamisstiili ja vaoshoitud elulaadi poolest. Ta ei kuulunud tugevasti usklike hulka ning tema loogiline ja kriitiline lähenemine religioonile tekitas tema kaasaegsete seas palju vastuseisu. Ta ei uskunud imedesse ning olevat öelnud, et enesetapp ei ole alati vale, kuigi ta ei väljendanud avalikult lõplikku seisukohta oma isikliku usu kohta. Kui ta 1776. aastal suri, ütlesid tema sõbrad, et ta oli surma suhtes rahulik, isegi kui ta ei uskunud surmajärgsesse ellu.

Oluline mõju ja pärand

Hume'i ideed on mõjutanud teadusfilosoofiat (eriti arutlusi induktsiooni ja teadusliku meetodi kohta), epistemoloogiat (mõistete päritolu ja piiride küsimused), moraalifilosoofiat ja religioonikriitikat. Tema rõhuasetus kogemusel ja vaatlusel viis teda ajalooliste tööde poole, aga ka sügavamate filosoofiliste küsimusteni inimese mõtlemise ja tunnetuse kohta.

Siin on Hume'i kõige olulisemad raamatud:

• A Treatise of Human Nature (1739–1740) – Hume'i suur essee inimese mõttelise tegevuse ja tundmise kohta. Selles käsitletakse muljete ja ideede eristust, põhjuslikkuse olemust, induktsiooni probleemi ning inimese mõtlemise psühholoogiat. Eesti keeles sageli tuntud kui "Inimese mõistuse uurimus" (tõlkenimed võivad erineda).
• An Enquiry Concerning Human Understanding (1748) – lihtsustatud ja selgem versioon Treatise'i ideedest, kus Hume arendab edasi induktsiooni kriitikat, imetunnistuste hindamist ja teaduse filosoofilisi aluseid.
• An Enquiry Concerning the Principles of Morals (1751) – Hume'i peamine moraalifilosoofia tekst, kus ta rõhutab moraali emotsionaalset alust ja uurib vooruste väärtust inimestevaheliste suhete ja kasu seisukohalt.
• Dialogues Concerning Natural Religion (ilmunud postuumselt 1779) – dialoogiline teos, kus käsitletakse Jumala olemust, kosmoloogilist ja teleoloogilist argumenti ning religiooni kriitikat. Tekst on oluline religioonifilosoofia alal.
• The History of England (seeria, 1754–1762) – ulatuslik ajalooline töö Inglismaa ajaloost, mis oli oma ajas populaarne ja tõstis Hume'i mainet ajaloolasena.

Kuigi Hume oli oma ajas vastuoluline, jääb tema töö tänapäeval oluliseks lähtepunktiks neile, kes uurivad, kuidas me teadmist saame, mida tähendab põhjuslikkus, millest sõltub moraali aluseks olev tunnetus ning kuidas kriitiline tähelepanu aitab selgitada võltsitud või alusetuid väiteid. Tema filosoofia kutsub mõtlema, millal me usume ja miks me usume — ning meenutab, et iga uskumuse taga võib olla kas põhjuslik harjumus, emotsioon või tajuline kogemus.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli David Hume?

K: Mida arvasid inimesed temast, kui ta veel elas?

K: Mida Hume kirjutas?

K: Kuidas suhtutakse Hume'i tänapäeval?

Otsing