Metafüüsika: eksistentsi, ontoloogia ning realismi ja idealismi ülevaade

Metafüüsika: põhjalik ülevaade eksistentsist, ontoloogiast ning realismi ja idealismi põhimõtetest — selge ja sügav filosoofiline juhend nii algajale kui edasijõudnule.

Metafüüsika on filosoofia üks peamisi harusid. See käsitleb eksistentsi ja eksisteerivate asjade olemust. Kokkuvõttes on see reaalsuse teooria.

Ontoloogia on metafüüsika osa, mis käsitleb seda, mis on olemas: olemise kategooriaid. Peale ontoloogia käsitleb metafüüsika eksisteerivate asjade olemust ja nende vahelisi suhteid.

Metafüüsilist ideed, et reaalsus eksisteerib mõistusest sõltumatult ja on siiski teada, nimetatakse realismiks. Metafüüsilist ideed, et mõistusest sõltumatu reaalsus ei eksisteeri ega ole teada, nimetatakse idealismiks. Need on metafüüsika kaks peamist lahinguvälja.

Mis küsimused on metafüüsikas kesksel kohal?

• Olemise liigid: mis on substantsid (nt asjad), mis on omadused, mis on relatsioonid?
• Universaalid ja partikulaarsed üksused: kas omadused (nt punane) eksisteerivad iseseisvalt või ainult konkreetsete esemete juures?
• Identiteet ja muutus: kuidas võib üks ja seesama objekt aja jooksul muutuda ning olla ikka sama objekt?
• Põhjus ja vaba tahe: mis on põhjuslikkus ja kas inimene on vabatahtlikult vastutav?
• Aeg ja ruum: kas aeg ja ruum on sõltumatud taustad või suhtelised ja suhtelised struktuurid?
• Modaalne reaalsus: mis tähendab võimatus, võimalikkus ja vajalikkus; kas olemas on võimalikud maailmad?

Peamised positsioonid ja eristused

Metafüüsikas eristatakse mitmeid suundi ja täpsemaid positsioone:

• Metafüüsiline realism: arvestab, et maailm on mõistusest sõltumatu ja teadus või loogika võib sellest saada tõsiseid teadmisi. Realism võib olla kahtlemata nüansirikas: näiteks teadusrealism usub teaduse teooriate edu peegeldavat reaalseid struktuure.
• Idealism: rõhutab, et reaalsus sõltub mingil moel mõistusest või vaimsusest — alates Berkeley’st (esse est percipi) kuni rohkem süsteemse vaimse idealismini. On ka pehmeid ja tugevamaid vorme; Kant näiteks pakkus transcendentaalset idealismi, eristades nähtuste maailma ja maailma “asi-endas”.
• Materialism vs dualism: käsitleb meele ja keha suhet — kas kõik on füüsiline või eksisteerivad mittefüüsilised vaimsed ained?
• Nominalism vs realism universaalide kohta: kas universaalid on reaalsed entiteedid või lihtsalt nimetused/abstraktsioonid?

Ontoloogia ja olemasolu mõõtmine

Ontoloogia seab kahtluse alla, mida tähendab "olemasolemine". Filosoofid kasutavad sageli formaalseid tööriistu (nt predikaatloogikat), et väljendada ontoloogilist pühendumust: milliseid entiteete peab meie teooria sisaldama? Quine'i tuntud ütlus "olemasolemise osas räägi pühendumuse kaudu" rõhutab, et lõplikuks kriteeriumiks on need üksused, mida meie parimad seletused (eriti teaduslikud) nõuavad.

Mõned klassikalised argumendid

• Realismi toetuseks: edukuse argument — teaduse edukus (ennustused, tehnoloogia) viitab sellele, et teooriad peegeldavad tõepärast struktuuri maailmas.
• Idealismi toetuseks: tajukogemuse argument — kõik, mida me otse kogeme, on vaimne/tajuline; seega on raske õigustada mõistest sõltumatu materiaalse maailma olemasolu.
• Kantsed vaated: kriitiline kompromiss, kus meie tuntud maailm on tingitud tunnetusvõimetest, ent noumenaalne (asi-endas) jääb küsimuseks.

Ajaloost ja mõtlejatest

Metafüüsika ajalugu hõlmab suurt spektrit: antiikfilosoofidest (nt Platon ja Aristoteles, kes arendasid ideid universaalidest ja substantsist) läbi keskaja (nt Ockhami nuga, metafüüsilised jumalaargumendid), varamodernse ajastu (Descartes, Spinoza, Leibniz) kuni empiristideni (Hume) ja idealistideni (Berkeley, Kant). 19.–20. sajandil tõusid uued suunad: analüütiline traditsioon (Russell, Quine) uuris loogikat ja keele rolli ontoloogias; fenomenoloogia ja eksistentsialism (Husserl, Heidegger, Sartre) pöörasid tähelepanu olemisele kogemuse tasandilt.

Meetodid ja tänapäevased suunad

Metafüüsiline uurimine kasutab mitmeid meetodeid:

• konseptuaalne analüüs ja mõttekatsed;
• loogilised ja formaalsed vahendid (nt modal logic, teooriate formalisatsioon);
• koostoime teaduse ja empiirilise informatsiooni kaudu — eriti teadusmetafüüsika, mis uurib teaduslike teooriate ontoloogilisi järeldusi;
• süstemaatiline konstrueerimine, kus filosoofid esitlevad suuremaid ontoloogilisi süsteeme ja võrdlevad neid kriteeriumide (selgus, lihtsus, seletusjõud) alusel.

Miks metafüüsika on oluline?

Metafüüsilised arutelud mõjutavad meie arusaama teaduse piiridest, väärtustest, teadmistest ja igapäevasest maailmakäsitlusest. Küsimused "mis on olemas?" ja "milline on maailma struktuur?" juhivad nii abstraktseid filosoofilisi süsteeme kui ka praktilisi otsuseid teaduse ja moraali alal. Kuigi mõned filosoofid on ajalooliselt olnud metafüüsikast skeptilised, on tänapäeval taas tugevat huvi selgete, argumenditundlike ja tihti interdistsiplinaarsete metafüüsiliste uurimuste vastu.

See ülevaade pakub lühikest sissevaadet metafüüsikasse, ontoloogiasse ning realismi ja idealismi põhilistesse vaidlustesse. Edasine uurimine võib suunata konkreetsemate teemade juurde nagu meele–keha probleem, aja metafüüsika või teadusmetafüüsika spetsiifika.

Küsimused ja vastused

K: Mis on metafüüsika?

K: Mida käsitleb ontoloogia?

K: Milliseid teisi teemasid arutatakse metafüüsikas?

K: Kuidas on metafüüsika seotud tegelikkusega?

K: Kas ontoloogia hõlmab kõiki metafüüsika aspekte?

K: Kas ontoloogia ja teised filosoofiaharud kattuvad?

Otsing