Alkeemia: ajalugu, eesmärgid ja üleminek kaasaegsele keemiale

Alkeemia: ajalugu, eesmärgid ja üleminek kaasaegsele keemiale — salapärased pärimused, katsemeetodid ja teaduslik läbimurre, mis muutis maagia tõeks mõõdetavaks teaduseks.

Alkeemia on iidne uurimisvaldkond ja filosoofia, mis püüdis mõista ja kontrollida ainete muutusi — eriti metallide teisendumist. Alkeemikud uurisid, kuidas ühest ainest saada teine, ning sidusid selle teadmise sageli maagia ja astroloogiaga. Alkeemiat praktiseerinud inimesi nimetati alkeemikuteks. Tüüpilised eesmärgid olid näiteks plii või elavhõbeda muutmine kullaks, nii‑öelda tarkade kivi leidmine ning universaalse tervendava „eliksiiri” loomine, mis pidi nende arvates ravima haigusi ja taastama nooruse.

Ajalooline taust ja erinevad traditsioonid

Alkeemia tekkis eri kultuurides iseseisvalt või ristuvate mõjude tulemusena. Selle juuri võib otsida antiiksest Egiptusest ja Hellenistlikust Alexandria linnast, kus tekkisid varased teooriad kuulusest Hermes Trismegistusest. Samuti arenesid alkeemilised ideed Hiinas (kus rõhk oli sageli elujõu ja surematuse otsingul), Indias (rasaśāstra, metallurgia ja meditsiin) ning islami maailmas — näiteks kuulsad alkeemikud nagu Jabir ibn Hayyan (Geber) panid alkeemia teoreetilise ja praktilise aluse.

Euroopas arenes alkeemia keskaegsel ja varauusaegsel perioodil kokku filosoofiliste, religioossete ja praktiliste eesmärkidega; tuntud tegelaste hulka kuuluvad näiteks Paracelsus ja mitmed renessansiajastu mõtlejad. Alkeemia seostas sageli füüsilist ja vaimset maailmat, kasutades metalle ja protsesse kui sümboleid vaimsetest või okultsetest tõdedest — näiteks kuld ja hõbe kujutasid vaimseid või okultseid seisundeid.

Meetodid ja panus teadusele

Alkeemikud arendasid ja kasutasid palju keemilisi seadmeid ning protseduure, mis hiljem kujunesid kaasaegse keemia aluseks: destilleerimine, sublimatsioon, lahustamine, kuumutamine, kaltsineerimine ja eri tüüpi eraldusmeetodid. Nad pidasid kirjalikke katseid, hoidsid retsepte ja sümboleid ning sagedasti kombineerisid teoreetilist mõtlemist praktilise eksperimentiga.

Tähtis on rõhutada, et kuigi paljud alkeemilised eesmärgid (näiteks kuldsete sarnaste ainete loomine) olid eksperimentaalsed ja sageli müstilise varjundiga, panustasid alkeemikud praktiliselt metallurgia, ravimtaimede töötlemise, laboritehnika ja katsemeetodite arengusse. Nende töö aitas luua süsteemi, mis suunas hilisemat, teaduslikku lähenemist.

Üleminek alkeemiast kaasaegseks keemiaks

17. ja 18. sajandil hakkasid mõned teadlased keskenduma ainete omaduste ja mõõdetavate käitumiste uurimisele ilma salajaste või religioossete seletusteta. Nad tegid katseid, kirjeldasid tulemusi täpsemalt ja rõhutasid korduvust — nii sai alguse tänapäevane teaduslik meetod. Üks tähtsamaid selle suuna esindajaid oli Robert Boyle, kelle tööd aitasid eristada keemiat ja alkeemiat ning rõhutasid empiirilist kontrolli ja teatavate loogikareeglite järgimist. Selle protsessi käigus hakati uut uurimisvaldkonda nimetama keemiaks.

Kaasaegne transmutatsioon ja tuumareaktsioonid

Tänapäeval teatakse, et elemente saab muuta teisteks elementide tuumareaktsioonide kaudu — see pole enam ainult filosoofiline idee, vaid füüsikaline reaalsus. Teadlased on suutnud laboritingimustes väikestes kogustes muuta ühe elementi teiseks. Näiteks 20. sajandi lõpus ja 1980. aastatel tehti katseid, kus radioaktiivse paiskumise, neutronite pommitamise või osakestega kokkupõrgete abil muudetud tuumade tulemusena eraldus väga väike kogus raskemaid või kergemaid elemente.

Konkreetselt on tuntud näited, kus Ameerika teadlane Glenn Seaborg ning tema kolleegid ja järglased uurisid tuumareaktsioonide abil elementide transmutatsiooni ja said laboritingimustes väga väikeses koguses teisi elemente. Üks populaarne näide on katsed muundada vismutit (vismut) või teisi aineid teisteks elementideks tuumareaktori abil. Selline „kulutootmine” on aga tehniliselt äärmiselt keeruline ja kiiresti kallis: isegi kui väikseid kuldiosakesi on võimalik laboritingimustes tekitada, on need palju kallimad kui loodusliku kulla kaevandamine või olemasoleva kulla taaskasutamine.

Kokkuvõte

Alkeemia oli segu katsetest, filosoofiast, sümbolitest ja mõnikord maagilisest mõttest. Kuigi alkeemia eesmärgid — nagu kuldse muutmine või igavese nooruse leidmine — ei realiseerunud traditsioonilisel viisil, oli alkeemial suur kultuuriline ja tehniline mõju: see aitas arendada laboritööd, keemilisi protseduure ja ideid, mis viisid lõpuks kaasaegse keemia ja tuumafüüsika arenguni. Tänapäeval teevad teadlased elementide transmutatsiooni tuumatehnika abil, kuid selle majanduslik ja praktiline otstarbekus metallide tootmisel on piiratud.

Küsimused ja vastused

K: Mis on alkeemia?

K: Kes õppisid alkeemiat?

K: Mida üritasid alkeemikud teha?

K: Kuidas käsitlesid alkeemikud erinevaid teemasid?

K: Kuidas arenes keemia välja alkeemiast?

K: Kuidas saab elemente muuta teise elemendi vastu?

Otsing