Mõistus (meel) – mõtlemise, teadvuse ja emotsioonide mõiste
Mõistus on üldmõiste inimese kognitiivsete võimete — näiteks mõtlemise, põhjendamise, tajumise, tahte ja tunnete — kohta. Teaduse seisukohalt on see, mida sageli nimetatakse meeleks, täielikult seotud ja tingitud aju struktuurist ja toimimisest: mõtlemine, taju ja emotsioonid põhinevad närvivõrgustiku aktiivsusel. Filosoof Gilbert Ryle kritiseeris ideed, et meel on ajust eraldiseisev, nimetades seda ekslikuks "ametlikuks doktriiniks" ning kutsus meelt hüperboliseeritult "vaimuks masinas". Samas on ajalooliselt ja tänapäevalgi levinud vaade, mille järgi mõistus või teadvus on mingil moel kehast eraldi ehk see, mida mõnikord nimetatakse hingeks (vt dualism).
Filosoofilises ja teaduslikus diskussioonis arutletakse laialdaselt selle üle, millest täpselt mõistus koosneb. Üks vaatenurk seab rõhu teadlikule kogemusele: alles see, mis on teadvuses — nagu mõtlemine ja mälu —, moodustab meele. Selle järgi oleksid emotsioonid (näiteks armastus, viha, hirm ja rõõm) eraldi nähtused või pärit teisest allikast; mõni kultuuriline või metafooriline käsitlus liigitas need isegi südamest tulenevaks. Teine oluline perspektiiv rõhutab, et ratsionaalne ja emotsionaalne ei ole lõplikult eraldatavad: emotsioonid mõjutavad otsuseid, tähelepanu ja mälestuste valikut ning seega kuuluvad need lahutamatult mõistuse toimimisse.
Igapäevases kõnes kasutame tihti sõnu "mõistus" ja "mõte" ligikaudu samas tähenduses — näiteks räägime sellest, kuidas me suhtleme iseendaga oma peas, ütlemaks, et "mõtleme", "muudame meelt" või tunneme "kahest mõttest". Üks selle tähenduse oluline aspekt on privaatne kogemus: igaühel on oma vahetu, sisemine teadlikkus ja kellegi teise meeled ei ole meile otseselt ligipääsetavad — keegi teine ei saa otse "teada meie meelt". Samas tekitab see küsimuse, kuidas me teame või oletame teiste inimeste meelt: seda teeme järelduste, käitumise ja suhtluse kaudu ning uurides sarnaseid neurobioloogilisi protsesse.
Filosoofilised lähenemised
Filosoofias on mõistuse küsimus keskne. Dualism eristab meelt ja keha; materialism (või physicalism) väidab, et kõik vaimsed nähtused saab seletada füüsiliste protsessidega ajus; funktsionalism rõhutab, et meele sisu määravad funktsioonid ja rollid süsteemis, mitte selle aine ise. Käitumisfilosoofilised vaated keskenduvad nähtavale käitumisele ja küsivad, kas meele sisemine olemus on teaduslikult uuritav.
Psühholoogia ja neuroteadus
Psühholoogia ja neuroteadus uurivad mõistust mitmetahuliselt: kuidas töötavad tähelepanu, taju, mälu, otsustusvõime, keeleoskus ja emotsioonid; millised ajupiirkonnad ja närvivõrgustikud neid protsesse toetavad; kuidas need muutuvad õppe, stressi, haiguste või vananemise käigus. Tänapäevased meetodid — nt ajupildistamine, käitumuslikud eksperimendid ja arvutimudelid — aitavad siduda subjektiivse kogemuse objektiivsete mehhanismidega.
Peamised komponendid
- Taju — kuidas me vastu võtame ja tõlgendame sensoorset informatsiooni.
- Tähelepanu — protsessid, mis valivad ja suunavad piiratud ressursse olulisele infole.
- Mälu — informatsiooni salvestamine, säilitamine ja meenutamine (mälu).
- Emotsioonid — afektiivsed seisundid, mis mõjutavad motivatsiooni ja otsuseid (emotsioonid, nt armastus, viha, hirm, rõõm).
- Keel ja kommunikatsioon — mõistuse kaudu väljenduvad mõtted ja sotsiaalne jagamine.
- Eneseteadvus ja mina tunne — teadlik enese tunnetus ja identiteet.
- Tahteaktid ja otsustamine — eesmärgipärane käitumine ja valikute tegemine.
Privaatsus ja sotsiaalne aspekt
Kuigi meie subjektiivne kogemus on privaatne, on inimestevaheline suhtlus ja sotsiaalne käitumine viise, kuidas me oma meelt teistele nähtavaks teeme. Teooriad teise meelega suhestumisest (theory of mind) uurivad, kuidas me oletame teiste kavatsusi, uskumusi ja tundeid. See on oluline empaatia, koostöö ja ühiskondliku toimimise jaoks.
Kliiniline tähendus ja kahjustused
Mõistuse toimimise häired võivad avalduda paljudes vormides: mälukaotus, motoorsed või keelelised raskused, emotsionaalsed düsregulatsioonid või teadvushäired. Neuropsühholoogia ja kliiniline psühholoogia aitavad mõista, kuidas aju kahjustused või psüühikahäired mõjutavad mõistust ning millised ravimeetodid ja teraapiad võivad aidata funktsioneerimist taastada või toetada.
Kokkuvõtvalt on mõistus mitmetasandiline nähtus, mida saab käsitleda filosoofiliste küsimuste, psühholoogiliste protsesside ja neurobioloogiliste mehhanismide kaudu. Arusaam sellest, mis moodustab mõistuse, mõjutab meie arusaamu isiksusest, moraalist, teadusest ja tehnoloogiast ning ka seda, kuidas me läheneme psüühilistele häiretele ja kunstliku intelligentsi arendamisele.
Sõna ajalugu
Vanainglise gemynd algne tähendus oli mälu. See seletab ütlused call to mind, come to mind, keep in mind, to have mind of jne. Vanainglise keeles oli ka teisi sõnu, mis väljendasid seda, mida me tänapäeval nimetame "meel", näiteks hyge, mis tähendab "meel, vaim". Sõna mind kasvas 14. ja 15. sajandil järk-järgult kogu teadliku mõtlemise tähenduseks.
Mõtete uurimine
Vaimu aspektid
Mõtlemine on see, kui me võtame enda ümber toimuva omaks, et saaksime sellega tõhusalt tegeleda vastavalt oma plaanidele ja soovidele. Mõtlemine on teabe kasutamine, näiteks mõistete moodustamine, probleemide lahendamine, arutlemine ja valikute tegemine.
Mälu on see, kui me salvestame teavet oma mällu ja suudame seda hiljem meelde tuletada.
Kujutlusvõime on võime leiutada meeltes maailmu, täielikke või mitte. Meel teeb neid, tuginedes jagatud maailmas saadud kogemustele.
Teadvus on teadmine, et me oleme olemas ja maailm on olemas, ning võime mõista seda, mis meie ümber toimub.
Vaimne tervis
Nii nagu keha, võib ka meel olla terve. Selle mõõdupuuks on vaimne tervis. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) sõnul ei ole olemas ühte viisi, kuidas mõõta kõigi inimeste vaimset tervist, sest meie keskkonnas on palju asju, mis võivad muuta selle, mis on vaimselt terve, inimeseti erinevaks. Üldiselt on enamik eksperte nõus, et "vaimne tervis" ja "vaimne haigus" ei ole vastandid. Teisisõnu ei tähenda vaimse haiguse puudumine, et teil on hea vaimne tervis.
Üks viis vaimse tervise uurimiseks on vaadata, kui hästi inimene elab. Vaimse tervise tunnused on järgmised: võimekus ja õnnelik olemine, võime tulla toime normaalse stressiga, sõprade leidmine ja hoidmine, iseseisev elu ning võime rasketest olukordadest taastuda.
Filosoofia
Meeleteadus on filosoofia haru, mis uurib meele olemust ja selle seotust kehaga. Põhiprobleem on, kuidas meel on seotud kehaga, kuid on ka küsimusi meele olemuse kohta, mis ei räägi selle seosest füüsilise kehaga.
Dualism ja monism on kaks peamist viisi, kuidas inimesed püüavad lahendada keha ja vaimu probleemi. Dualism on see, kui inimesed usuvad, et vaim ja keha on kuidagi üksteisest eraldatud. Seda võib jälgida Platoni, Aristotelese ja hinduistliku filosoofia samkhya ja jooga koolkondade juurde, kuid kõige täpsemalt sõnastas selle René Descartes 17. sajandil.
Monism on uskumus, et vaim ja keha ei ole füsioloogiliselt ja ontoloogiliselt erinevad entiteedid. Seda seisukohta nägi lääne filosoofias esimest korda Parmenides 5. sajandil eKr ja hiljem 17. sajandi ratsionalist Baruch Spinoza. Spinoza arvates on vaim ja keha kaks osa suuremast olendist.
Idealistid arvavad, et mõistus on kõik, mis eksisteerib, ja et välismaailm on tegelikult mõistusest loodud. Füüsikalistid arvavad, et kõike saab väljendada sellega, mis on füüsiline. Neutraalsed monistid usuvad, et kõik võib olla kas mentaalne või füüsiline, sõltuvalt sellest, kuidas seda vaadelda. Näiteks punane laik seinal on füüsiline, sest see on tegelik asi, mis sõltub füüsilisest seinast, kuid see on mentaalne, sest meie aju reageerib sellele värvile. Kõige levinumad monismid 20. ja 21. sajandil on kõik olnud erinevad füüsikalismi liigid, sealhulgas behaviorism.
Psühholoogia
Psühholoogia on meie mõtlemise, tunnete ja käitumise uurimine. See hõlmab selliste protsesside teaduslikku uurimist nagu taju, tunnetus, tunded, isiksus, aga ka meid ümbritsevad asjad, mis võivad mõjutada meie mõtlemist. Selle uuringu põhjal püüavad psühholoogid kujundada reegleid selle kohta, miks me käitume nii, nagu me käitume. Psühholoogia hõlmab ka nende teadmiste kasutamist, et aidata lahendada igapäevaelu probleeme ja ravida vaimse tervise probleeme.
Sotsiaalpsühholoogia ja rühmakäitumine
Sotsiaalpsühholoogia uurib, kuidas me mõtleme, tunneme ja käitume teiste inimeste rühmades. Enamik sotsiaalpsühholoogiat uurivaid inimesi on kas psühholoogid või sotsioloogid.
Mõistuse silm
Väljend "Meelesilm" viitab võimele näha asju meelega.
Seotud leheküljed
- Trance
- Tunnetus
Küsimused ja vastused
K: Mis on mõistus?
V: Meel on üldmõiste selle kohta, kuidas inimene mõtleb, arutleb, tajub, tahab, omab ideid ja tunneb.
K: Mida ütleb teadus meele kohta?
V: Teadus usub, et see, mida teised nimetavad meeleks, on täielikult tingitud aju toimimisest.
K: Mida ütles Gilbert Ryle meele kohta?
V: Gilbert Ryle nimetas meelt "vaimuks masinas". Ta ütles, et idee, et see on ajust eraldi, on ekslik "ametlik doktriin".
K: Mida usuvad mõned inimesed meele ja keha kohta?
V: Mõned inimesed usuvad, et mõistus on kehast eraldi ja seda nimetatakse hingeks (vt dualism).
K: Millest mõned inimesed väidavad, et vaim koosneb?
V: Mõned inimesed väidavad, et meie ratsionaalset ja emotsionaalset seisundit ei saa eraldada ja need peaksid kõik olema osa sellest, mida me nimetame meeleks.
K: Kas mõistus on privaatne?
V: Jah, üks oluline asi meele puhul on see, et see on privaatne. Keegi teine ei saa "teada meie meelt".
K: Mida tähendab meel selles mõttes, et me räägime endaga "oma peas"?
V: Inimesed kasutavad mõistuse all sageli sama, mis mõtte all: seda, kuidas me "oma peas" iseendaga räägime. Siit pärinevad ütlused "mõtleme", "muudame meelt" ja "kahest mõistusest".
