Mõtlemine
Mõtlemine on aju toimimine teadlikus tegevuses. See võib olla või mitte olla eesmärgistatud, suunatud konkreetsete probleemide lahendamisele. See ei ole ainus viis, kuidas aju töötab. Käitumine võib toimuda instinktide tulemusena ja adaptiivne alateadvus võib lahendada probleeme ilma inimese teadvustamata.
Teised loomad võivad kasutada oma aju probleemide lahendamiseks, kuid ei ole võimalik öelda, kas nad teevad seda teadlikult. Mõtlemist uurib neli või viis akadeemilist teadusharu, igaüks omal moel. Nende distsipliinide hulka kuuluvad psühholoogia, filosoofia, bioloogia, füsioloogia, psühhoanalüüs ja sotsioloogia.
Filosoofia
Mõttefilosoofia on filosoofia haru, mis uurib meele olemust, vaimseid sündmusi, funktsioone, omadusi ja teadvust. Meele ja keha probleem, st meele ja keha, eriti aju suhe, on vaimufilosoofia keskne küsimus.
Keha ja vaimu probleem
Keha ja vaimu probleem on seotud mõistuse ehk vaimsete protsesside ja kehaliste seisundite või protsesside vaheliste suhete selgitamisega. Selles valdkonnas töötavate filosoofide peamine eesmärk on määrata kindlaks meele ja vaimsete seisundite/protsesside olemus ning see, kuidas - või kas - keha mõjutab ja võib mõjutada meelt.
Meie tajukogemused sõltuvad stiimulitest, mis jõuavad meie erinevatesse meeleorganitesse välismaailmast ja need stiimulid põhjustavad muutusi meie psüühilises seisundis, põhjustades lõpuks tunnet, mis võib olla meeldiv või ebameeldiv. Näiteks kellegi soov mütsi järele kipub panema seda inimest liikuma oma keha teatud viisil ja kindlas suunas, et saada seda, mida ta soovib. Küsimus on siis selles, kuidas on võimalik, et teadvustatud kogemused võivad tekkida halli aine tükist, millel ei ole muud kui elektrokeemilised omadused. Sellega seotud probleem on selgitada, kuidas kellegi uskumused ja soovid võivad panna selle inimese neuronid põlema ja lihased täpselt õigel viisil kokku tõmbuma. Need on mõned mõistatused, mis on epistemoloogidele ja vaimufilosoofidele vähemalt René Descartes'i ajast alates olnud probleemiks.
