Mõtlemishäired: mis need on, sümptomid ja võimalikud põhjused

Mõtlemishäired: selgitame sümptomid, tüüpilised kõne- ja kirjutushäired, võimalikud põhjused ning ravi- ja toetusevõimalused — arusaadav ja põhjalik ülevaade.

Psühhiaatrias tähistab termin mõtlemishäire või formaalne mõtlemishäire seisundit, mille puhul inimestel on probleeme järjepideva ja sirgjoonelise mõtlemisega, mis põhjustab kõrvalekaldeid näiteks kõnes ja kirjakeeles. Inimesed, kellel on selline seisund, kasutavad korrastamata või mõnikord raskesti jälgitavat keelt. Psühhiaatrite sõnul on keel mõtteprotsesside peegeldus. Seetõttu on inimestel, kellel on raskusi kõnelemisega, sageli ka mõtlemisraskused.

Mõttehäireid peetakse psühhootilise vaimuhaiguse sümptomiks, kuid neil võivad olla ka muud põhjused.

Selles kirjeldatud seisund on püsiv. See mõjutab kõnet ja kirjutamist. Kannatanud võivad rääkida kogu aeg või näidata selliseid mustreid nagu mõtete vahetamine lause sees. Samuti võivad nad kasutada erinevaid sõnu, mis ei sobi üldse kokku; seda nimetatakse sõnasalatiks.

Eugen Bleuler, kes andis skisofreeniale nime, leidis, et selle iseloomulikuks tunnuseks on mõtlemisprotsessi häire. Kuigi psühhoosiga kaasnevaid meelepettusi ja hallutsinatsioone võib pidada ka mõttehäireteks, kehtib termin formaalne mõttehäire konkreetselt teadliku verbaalse mõtte voolu eeldatava häire kohta, mis tuleneb kõnekeelest. Sellele viidatakse tavaliselt, kui kasutatakse rangelt ebatäpsemat, sagedamini kasutatavat, kuid lühendatud terminit "mõttehäire".

Sümptomid ja näited

Mõttehäireid võib väljenduda väga erinevalt. Levinumad nähud on:

• Seosetuse või kildkondlikus: jutt hüppab ühest teemast teise ilma selge loogika või sihtpunktita.
• Häired järeldustes: kõne sisaldab sobimatuid või ebatäpseid sõnu ja väljendeid (näiteks neologismid või sõnasalat).
• Tangentsiaalsus: küsimusele ei vastata, vaid minnakse kõrvale ja ei naase põhiteemale.
• Kõnevaegus (alogia): vastused on väga lühikesed või minimaalne verbaalne väljendus.
• Mõtteblokk: jutu või mõtte äkiline katkemine, mille järel inimene ei suuda juttu jätkata.
• Perseveratsioon: sama mõtte, sõna või fraasi kordamine.
• Clang‑assotsiatsioonid: sõnade valik rütmi või riimi järgi, mitte tähenduse järgi.

Võimalikud põhjused

Mõttehäired ei tulene alati samast haigusest. Peamised põhjused on:

• Psühhiaatrilised haigused: eriti skisofreenia, šizoafektiivne häire, raske maniakaalne episood ja harvemini raske depressioon.
• Neuroloogilised põhjused: ajukahjustused (insult, traumaatiline ajukahjustus), dementsus, entsefaliit jt nakkuslikud või põletikulised protsessid.
• Delirium ja äge segasus: palavik, ravimite või mürgiste ainete mõju võib viia ajutise mõtlemishäire tekkeni.
• Aineid ja ravimeid: alkoholi või narkootikumide tarvitamine ning nende ärajätmine või teatud ravimid (nt mõned psühhotroopikumid) võivad põhjustada mõttehäireid.
• Arenguhäired ja keelelised raskused: näiteks mõnel autismispektri häirega inimesel esineb kommunikatiivseid ja mõtlemisega seotud kõrvalekaldeid.

Diagnoos ja hindamine

Mõttehäire diagnoos põhineb esmalt kliinilisel hindamisel: psühhiaatri või muu vaimse tervise spetsialisti vestlusel ja vaatlusel. Tavaliselt kasutatakse ka:

• struktureeritud vaimse seisundi (mental state) eksamit;
• keele- ja kõneuuringuid (logopeed);
• neuropsühholoogilist testimist;
• vajadusel neurokuvajate (CT, MRT) uuringuid ja vereproove, et välistada meditsiinilised põhjused;
• toxicology teste ainevastuste uurimiseks.

Ravi ja toetamine

Ravi sõltub põhjusest. Oluline on selgitada välja ja suunata ravi algpõhjusele.

• Psühhotroopne ravi: kui mõttehäire on osa psühootilisest haigusest, võib arst määrata antipsühhootikume; meeleoluhäirete korral kasutatakse vastavaid antidepressante või meelemuutjaid.
• Meditsiiniline ravi: neuroloogiliste või ainevahetuslike põhjuste korral ravitakse esmalt neid seisundeid.
• Psühhoteraapia ja kognitiivne rehabilitatsioon: kognitiivne rehabilitatsioon, vestlusteraapia ja sotsiaalsed oskustestid aitavad parandada suhtlemist ja igapäevast toimetulekut.
• Logopeediline tugi: kui kõne ja keelekasutus on oluliselt häiritud, on abi logopeedist.
• Turvalisus ja tugi: vajadusel haiglaravi, lähedaste ja sotsiaalteenuste kaasamine, et tagada patsiendi ja teiste ohutus.

Prognosis ja ennetus

Prognoos sõltub häire põhjusest ja ravile reageerimisest. Mõned mõttehäired on ajutised (näiteks delirium või aineallergilised reaktsioonid) ja taanduvad koos põhipõhjuse raviga. Teised, nagu skisofreenia korral esinevad formaalsed mõttehäired, võivad olla püsivamad, kuid varajane sekkumine ja õige ravi parandavad sageli funktsioneerimist ja elukvaliteeti.

Millal pöörduda abi saamiseks?

Pöörduge arsti või psühhiaatri poole, kui inimene:

• hakkab ootamatult segaselt või arusaamatult rääkima;
• ei suuda enam igapäevatoimetustega hakkama saada;
• esinevad ka ohu- või enesevigastuse tundemärgid, tõsine erutatus või isoleerumine;
• on ka teisi sümptomeid nagu hallutsinatsioonid, meelepettused, teadvusehäired või tugev meeleolu kõikumine.

Oluline: mõttehäire ei ole iseenesest alati psühhiaatriline "iseloom", vaid sümptom, mille põhjuseid saab uurida ja sageli ravida. Varajane abi ja korrektne diagnoos aitavad leida sobiva ravi ja toetuse.

Küsimused ja vastused

K: Mis on mõiste mõttehäire?

K: Kuidas peegeldab keel mõtlemisprotsesse?

K: Millised on mõned mõtlemishäire sümptomid?

K: Kes andis skisofreeniale nime?

K: Mida pidas Bleuler skisofreenia iseloomulikuks tunnuseks?

K: Kas mõtlemishäire on püsiv?

K: Kas "mõttehäire" on selle seisundi täpne nimetus?

Otsing