Psühhoos on nimetus, mida kasutatakse psühhiaatrias mitmete seisundite kohta. Psühhoosi all kannatavaid inimesi nimetatakse psühhootilisteks. Tavaliselt kaotavad psühhootilised inimesed kontakti tegelikkusega – neil on raskusi eristamaks, mis on reaalne ja mis mitte. Tegemist on äärmusliku teadvuse muutliku seisundiga, mis võib olla ajutine või pikaajaline.

Sümptomid

Psühhoos võib väljenduda mitmel viisil. Kõigil ei esine kõiki sümptomeid, kuid sagedasemad on:

  • Hallutsinatsioonid – tajukogemused ilma välise stiimulita (näha, kuulda või tunda asju, mida teised ei koge).
  • Meelepetted – kinnised, valeusulised veendumused (nt sellega, et keegi jälitab või valitseb mõtteid).
  • Mõtlemise häired – segased või katkendlikud mõtted, raskus selgelt väljendada mõtteid (ei suutnud selgelt mõelda).
  • Käitumise ja emotsioonide desorganisatsioon – ebasobiv või ootamatu käitumine, tugev ärevus või emotsioonide tuhmumine.
    • Paranoilised mõtted või uskumused, isiksuse muutused (isiksus võib muutuda) ja sotsiaalse funktsioneerimise langus.

Põhjused ja riskitegurid

Psühhoosil võib olla palju erinevaid põhjuseid. Sageli on tegemist mitme teguri koosmõjuga:

Mõned inimesed kasutavad psühhoosi kirjeldamiseks pilti kesknärvisüsteemi palavikust – see tähendab, et aju „on häiritud” mitmetel võimalikul põhjustel.

Diagnoos

Diagnoos põhineb põhjalikul psühhiaatrilisel intervjuul, kliinilisel vaatlusel ja vajalikel uuringutel, et välistada meditsiinilised põhjused. Tavaliselt tehakse:

  • füüsiline läbivaatus ja laboriuuringud (sh ravimi- ja mürgistusanalüüs),
  • pildiuuringud (nt MRI või CT) vajaduse korral,
  • neuropsühholoogilised testid ja pereajaloo kaardistamine.

Ravi

Psühhoosi ravi on mitmetahuline ja sõltub põhjusest ning sümptomite raskusastmest. Peamised ravivõtted:

  • Antipsühhootikumid – ravimitega saab sageli kiiresti vähendada hallutsinatsioone ja meelepetteid. Ravimite valik ning annustamine peab toimuma arsti järelvalve all ning kaasnema kõrvaltoimete jälgimisega.
  • Psühhoteraapia – kognitiivkäitumuslikud lähenemised (CBT) psühhoosile, psühhoedukatsioon, perekonnateraapia ja rehabilitatsioonitoetused aitavad taastada igapäevaeluoskusi.
  • Haiglaravi ja krisiabid – intensiivne sekkumine on vajalik, kui inimene kujutab ohtu iseendale või teistele või ei suuda enda eest hoolitseda.
  • Mõnel raskel ja ravile mittealluval juhul võib arsti otsusega kasutada ka ECT‑d (elektrokonvulsiivset teraapiat).

Oluline on ka sotsiaalne tugi, rehabilitatsioon, töö- ja koolitoetused ning vältida psühhoosi vallandavaid aineid.

Elu ja prognoos

Prognoos sõltub põhjusest, ravile reageerimisest ja varajasest sekkumisest. Paljud inimesed taastuvad täielikult või elavad hästi toetava raviga. Teistel võib esineda korduvaid episoodi või püsivaid funktsiooni langusi. Varajane diagnostika ja järjepidev ravi vähendavad tüsistuste riski.

Umbes 1 protsent inimestest kannatab elu jooksul psühhoosi all.

Stigma ja meedia kujutamine

Filmides ja meedias kujutatakse psühhoosi tihti valesti – mõnikord nimetatakse psühhootiliseks vägivaldset või antisotsiaalset isikut. See pilt on eksitav: sageli on sellistes kirjeldustes tegelased pigem psühhopaadid või sotsiopaadid, kellel tavaliselt ei ole hallutsinatsioone ega meelepetteid.

Nõuanded lähedastele

  • Püüdke jääda rahulikuks ja turvaliseks – vältige vaidlustamist meelepettude üle.
  • Kuulake, kinnitage tunnetust (nt „näen, et oled väga hirmul”) ja suunake inimene vajaliku abi poole.
  • Kui olukord on ohtlik või inimene ei suuda enda eest hoolitseda, pöörduge kiiresti erakorralise meditsiini või vaimse tervise krisiabi poole.
  • Õppige haigusest ja ravivõimalustest; peretugi ja psychoedukatsioon aitavad taastumisprotsessi.

Millal pöörduda arsti poole

Pöörduge arsti või vaimse tervise spetsialisti poole, kui ilmnevad uued või kiirenevad kahtlased tajud või veendumused, käitumise äkiline muutus, enesevigastamise või vägivalla risk või kui inimene ei suuda enda eest hoolitseda. Kiire sekkumine võib oluliselt parandada tulemust.

Psühhoosi seostatakse kõige enam skisofreenia, bipolaarse häire, depressiooni, narkomaania ja ajukahjustusega, kuid seda võivad põhjustada paljud erinevad seisundid. Täpsema diagnoosi ja sobiva ravi saab määrata ainult tervishoiutöötaja põhjaliku hindamise järel.