Malaaria on parasiidi põhjustatud nakkushaigus, mida levitavad nakatunud sääskede hammustused. Inimesed nakatuvad malaariasse siis, kui parasiit satub verre. Parasiit võib põhjustada kergemaid sümptomeid, aga ka surmavat haiguslähet — malaaria põhjustab igal aastal palju haigestumisi ja surmajuhtumeid, eriti väikelaste ja rasedate seas.

Malaariat põhjustav parasiit on algloom nimega Plasmodium. Algloomad on organismid, millel on ainult üks rakk, kuid nad ei ole bakterid. Bakterid on üldjuhul väiksemad ja lihtsamad kui algloomad. Inimeste malaariat võivad põhjustada mitmed Plasmodium liigid, millest tuntuimad on P. falciparum, P. vivax, P. ovale, P. malariae ja loomadel esinev P. knowlesi, mis võib harva inimesi nakatada.

Põhiviisid, kuidas malaaria levib

Inimesed saavad malaariat tavaliselt Anopheles- või Culex-moskiitodelt: need on haiguse vektorid. Plasmodium satub inimestesse sääskede hammustuste kaudu. Parasiit elab sääskede süljes ja nii jõuab see inimese vereringesse. Sääskede sülg sisaldab ka aineid, mis takistavad vere hüübimist ning seetõttu satub koos sellega ka parasiit. See põhjustab inimesele haigust, mida nimetatakse malaariaks.

Ainult naissuguhammased sääsed annavad inimestele malaariat, sest ainult emased sääsed imevad verd. Isased sääsed toituvad peamiselt lillede nektarist. Emane sääsk kasutab verd oma munade arendamiseks.

Muud nakatumise viisid

Malaariat ei saa ainult sääskedelt.

  • Mahalugulised juhtumid: emalt-sündinule ülekandumine — laps võib nakatuda emalt raseduse või sünnituse ajal.
  • Vereülekanne — nakatunud verega tehtud vereülekanne võib viia nakkuseni.
  • Saastunud nõelad — näiteks kui samasid nõelu kasutavad narkosüstijad või kui meditsiiniline süstimisvahend pole korralikult steriliseeritud.

Elutsükkel lühidalt

Lihtsustatult läheb nakkuse protsess nii: nakatunud sääsk süstib inimesse parasiidi vormi, mis esmalt liigub maksa ja paljuneb seal (mõned liigid tekitavad latentseid vorme ehk hüpnozoite, mis võivad hiljem uuesti aktiivseks muutuda). Seejärel tungib parasiit punastesse vererakkudesse, kus ta paljuneb ja lõhub rakke — see lõhkemine põhjustab tüüpilisi malaariasümptomeid nagu palavik ja külmavärinad.

Sümptomid

Malaaria sümptomid võivad ilmneda paarist päevast kuni mitme nädalani pärast nakatumist. Tavalisemad sümptomid:

  • kõrge palavik ja külmavärinad
  • higistamine
  • peavalu
  • väsimus ja lihasevalu
    • i>iiveldus, oksendamine ja kõhuvalu
  • aneemia (punaliblede vähenemine)
  • ikterus ehk kollasus raskemate juhtude puhul

Raske malaaria (sageli P. falciparum) võib põhjustada teadvusekaotust, krampe, hingamisraskusi, neerupuudulikkust, tugev veritsus ja kiiresti arengut — see on eluohtlik ning vajab viivitamatut arstiabi.

Diagnoos ja ravi

Malaaria diagnoositakse tavaliselt vere mikroskoopia abil või kiirtestidega (rapid diagnostic tests), mis tuvastavad parasiidi antigeene. Õigeaegne diagnoos on oluline.

Ravi sõltub parasiidiliigist, haiguse raskusastmest ja kohalikust ravitundlikkusest. Levinumad ravimid:

  • Artemisiinipõhised kombineeritud terapid (ACT) on tänapäeval esmavalik P. falciparum ravi paljudes regioonides.
  • Mõningaid juhtumeid ravitakse kloorokiiniga, kuid paljud piirkonnad on sellele ravimile resistentsed.
  • Primaquin on vajalik mõne liigi (P. vivax ja P. ovale) puhul, et hävitada maksas peituvaid latentseid vorme ja takistada uuestihaigestumisi.
  • Rasket malaariat ravitakse haiglas, sageli intravenoossete (IV) ravimitega nagu artesunaat, ning vajadusel intensiivravi toetusega.

Ennetamine

Malaaria ennetamine hõlmab mitut tasandit:

  • Ligonetõrje ja vektorikontroll: putukavõrgud (eriti insektitsiidsed magamisvõrgud), toasisest insektitsiidide pihustamist (indoor residual spraying) ja sääseparasiitide kontrolli programmid vähendavad sääskede hulka ja hammustuste arvu.
  • Isiklik kaitse: sääsevõrkude kasutamine, sääsevastased pihustid (repellendid) nahal, sobiv riietus (pikkade varrukatega riided) varahommikul ja õhtul.
  • Meditsiiniline profülaktika: reisijatele antakse mõnikord ennetusravi (sõltuvalt sihtkohast) — sobiva ravimi valiku teeb arst vastavalt kohalikele resistentsusmustritele.
  • Ohutu vere- ja ravimipraktika: verekontroll enne ülekandeid ja steriilsete nõelte kasutamine vähendavad mitte-sääse kaudu levivaid infektsioone.
  • Vaktsineerimine: olemas on RTS,S-vaktsiini programm lastel teatud Aafrika piirkondades ja jätkuvad uuringud teiste vaktsiinide arendamiseks. Vaktsiin ei anna täielikku kaitset, kuid vähendab haiguste ja surmajuhtumite riski.

Kellel on suurem risk

Suurim risk raske malaaria tekkeks on väikelastel, rasedatel, immuunpuudulikkusega inimestel ja neil, kes elavad või reisivad piirkondadesse, kus haigus on laialt levinud (eriti Sub-Sahara Aafrikas). Samuti on ohtlik hilinenud diagnoos või puudulik ravi.

Levik maailmas

Malaaria esineb peamiselt soojades kliimavöötmetes. Kõige suurem koormus on Sub-Sahara Aafrikal, aga haigust esineb ka Aasias, Ladina-Ameerikas ja osades Vaikse ookeani piirkondades. Leviku ja surmajuhtumite hulk sõltub lokaalsest tervishoiusüsteemist, vektorikontrollist ja ravisisestusest.

Täiendavad märkused

  • Mõned inimesed võivad olla asümptomaatilised kandjad — nad ei tunne end haigena, kuid võivad toimida nakkusallikana, kui neid hammustab sääsk.
  • Kuna parasiidid kohanevad ja võivad arendada ravimiresistentsust, on oluline järgida kohalikke ravisoovitusi ning tarbida ravi täies pikkuses arsti juhiste järgi.
  • Rasedatel on malaaria eriti ohtlik — rasedussoodustab raskema haiguse teket ning ema nakatumine võib kahjustada loodet.

Kui kahtlustate malaariat (näiteks peale reisi lõunapoolsetesse piirkondadesse või pärast sääsehammustust, eriti kui teil on palavik), pöörduge koheselt arsti poole. Varajane diagnoos ja õige ravi vähendavad tüsistuste ja surma riski.