Vererõhk on vere surumine arterite seintele — füüsikaline rõhk, mida jälgitakse ja mõõdetakse meditsiinis, et hinnata südame ja veresoonte tööd. See nähtus mainitakse sageli koos sõnaga meditsiinis ning selle kirjeldamiseks kasutatakse ka mõisteid nagu mõõtühik (näiteks mmHg). Kehas kannavad arterid verd südamest ära; kui veri liigub läbi arterite, surub see vastu arterite seinu — seda survet nimetakse vererõhuks.

Kuidas vererõhku mõõdetakse?

Tavaliselt mõõdetakse vererõhku suuremates arterites, mis toimetavad verd muudesse kehaosadesse kui kopsud. Sageli pannakse mõõtmisel mansett õlavarrele — näiteks käe arteriarterisse. Tavapärane mõõtühik on millimeeter elavhõbedas (mmHg), mis on laialt kasutusel kliinilises praktikas.

Vererõhu mõõtmiseks kasutavad arstid ja teised tervishoiutöötajad seadet, mida nimetatakse sfügmomanomeetriks. Seal on olemas:

  • ambulatoorne käsimansett ja stetoskoop (auskultatoorne meetod),
  • automaatne elektriline seade, mis täidab manseti ja loeb rõhu ise,
  • 24-tunnine ambulatoorne vererõhu monitor (ABPM), mis mõõdab rõhku korduvalt ööpäeva jooksul.

Süstoolne ja diastoolne rõhk

Vererõhul on kaks numbrit: süstoolne ja diastoolne. Esimene number — süstoolne rõhk — näitab, kui tugevalt veri surub arterite seinu siis, kui süstitakse (süda tõmbub kokku ja pumpab verd välja). Teine number — diastoolne rõhk — mõõdab survet siis, kui süda on diastoolias (puhke- või lõdvestusetapp löökide vahel).

Näiteks pildil näidatud väärtus 122/65 mmHg tähendab, et arteritele mõjub 122 mmHg survet süstoli ajal ja 65 mmHg diastoli ajal. Seda loetakse tavaliselt kui "122 üle 65".

Pulsirõhk ja keskmine arteriaalne rõhk

Keskmine arteriaalne rõhk (MAP — mean arterial pressure) on keskmine vererõhk südame löögi tsükli jooksul ja see on oluline organite verevarustuse hindamisel. Selle ligikaudseks arvutamiseks kasutatakse sageli valemit:

  • MAP ≈ diastoolne rõhk + 1/3 (süstoolne − diastoolne)

Pulsirõhk on süstoolse ja diastoolse rõhu vahe (näiteks 122 − 65 = 57 mmHg). Suur pulsirõhk võib viidata veresoonte jäikusele või muudele südame-veresoonkonna probleemidele.

Mida peetakse normaalseks ja mis on kõrge/vererõhu probleemid?

Rõhuihinnangud võivad veidi erineda sõltuvalt juhenditest, kuid üldised kategooriad (täiskasvanutel) on ligikaudu järgmised:

  • Normaalne: alla 120/80 mmHg
  • Elevatsioon: 120–129 / < 80 mmHg
  • 1. astme hüpertensioon: 130–139 / 80–89 mmHg
  • 2. astme hüpertensioon: ≥140 / ≥90 mmHg
  • Madala vererõhu (hüpotensiooni) piirid sõltuvad subjektist; sümptomeid võivad põhjustada oluliselt madalamad väärtused.

Pikaajaline kõrge vererõhk (hüpertensioon) suurendab südameinfarkti, insuldi, neerukahjustuse ja teiste tüsistuste riski. Madal vererõhk võib põhjustada pearinglust, minestamist ja verevarustuse puudust organites.

Mõõtmise õige tehnika ja nõuanded

  • Enne mõõtmist puhake vähemalt 5 minutit rahulikult.
  • Mõõtke istudes toestatud seljaga ja jalad lahti, õlavars mugavalt toetatud südame tasemel.
  • Vältige kohvi, suitsetamist ja pingutust 30 minutit enne mõõtmist.
  • Mansett peab olema sobiva suurusega — liiga kitsas või liiga lai mansett annab vale tulemuse.
  • Kui saad ühekordse kõrge või madala väärtuse, mõõtke veel kaks korda mõne minuti pärast ja vaadake keskmist.
  • Home-monitoringu puhul pidage päevikut ja näidake tulemusi arstile; automaatsed seadmed võivad mõnikord erineda meditsiinilise seadme näitudest.

Mõjutegurid ja ennetamine

Vererõhku mõjutavad mitmed tegurid: vanus, kaal, soolatarbimine, alkohol, suitsetamine, füüsiline aktiivsus, stress, une kvaliteet ja kaasuvad haigused (nt diabeet, neeruhaigus). Elustiili muutused, mis aitavad vererõhku kontrolli all hoida, on:

  • soolatarbimise vähendamine,
  • terviklik ja tasakaalustatud toitumine (nt DASH-dieet),
  • regulaarne füüsiline aktiivsus,
  • kaalu kontroll ja kaalulangus vajadusel,
  • alkoholi piiramine ja suitsetamisest loobumine,
  • stressi juhtimine ja piisav uni.

Ravi ja millal pöörduda arsti poole

Kui vererõhk jääb püsivalt kõrgeks, võib arst soovitada elustiili muutusi ja vajadusel ravimeid (ühe või rohkem ravimite kombinatsioon). Oluline on regulaarne jälgimine ja arstiga kokkulepitud raviplaan.

Kiire meditsiiniline abi on vajalik, kui vererõhk on väga kõrge (näiteks süstoolne ≥180 mmHg või diastoolne ≥120 mmHg) ja sellega kaasnevad tugev peavalu, nägemishäired, rindkerevalu, hingamisraskused, nõrkus või segasus — need võivad olla eluohtlike tüsistuste märgid.

Lõpetuseks: vererõhk on üks lihtsasti mõõdetav, kuid äärmiselt oluline näitaja, mida jälgides saab ennetada ja hallata mitmeid terviseprobleeme. Regulaarne mõõtmine ja arsti järelevalve on olulised, eriti kui on riskitegureid või varasem haiguslugu.