Süüfilis on sugulisel teel leviv nakkus, mida põhjustab bakter nimega Treponema pallidum. See bakter levib peamiselt suguelundite, suu või päraku limaskestade ning kahjustatud naha otsese kontakti kaudu. Kuigi süüfilis levib tavaliselt seksuaalsel teel, võib loode nakatuda oma emalt raseduse või sünnituse ajal — seda nimetatakse kaasasündinud süüfiliseks. Kaasasündinud süüfilis võib põhjustada tõsiseid väärarenguid, raseduse katkemist või vastsündinu hukkumist.
Haiguse staadiumid ja tüüpilised sümptomid
Süüfilis kulgeb tavaliselt neljas staadiumis: primaarne, sekundaarne, latentne ja tertsiaarne. Igas staadiumis on haigus eriilmeliste tunnuste ja riskidega.
Primaarne süüfilis
- Esimene märk on tavaliselt üksik või harvem mitu haava nahal või limaskestal, mida nimetatakse šankraks. Haav on sageli kindla servaga, valutum ja puhastel pohjustel.
- Šanker tekib tavaliselt 3–4 nädala jooksul pärast kokkupuudet, kuid inkubatsiooniperiood võib olla 10–90 päeva.
- Samal ajal võib esineda lähedal asuvate lümfisõlmede suurenemine.
Sekundaarne süüfilis
- Sekundaarne staadium algab nädalaid kuni mõni kuu pärast esmast haava. Iseloomulik on laialdane lööve, mis võib hõlmata ka peopesasid ja jalataldu.
- Muud sümptomid: palavik, väsimus, peavalu, lihase- ja liigesevalud, limaskesta kahjustused (moolid, valged plaastrid), üldine lümfisõlmede tursumine ja kondüloomid (laialehine, niiske lööve suguelunditel).
Latentne süüfilis
- Latentses staadiumis puuduvad kliinilised sümptomid või need on väga tagasihoidlikud, kuid infektsioon püsib organismis ja vereanalüüsid on sageli positiivsed.
- Latentne süüfilis jaguneb varajaseks (sündmusest kuni aasta jooksul) ja hiliseks latentseks (üle aasta kestnud infektsioon), mis on oluline raviotsuseid tehes.
Tertsiaarne (hiline) süüfilis
- Tertsiaarne süüfilis võib tekkida aastaid kuni aastakümneid pärast esmast nakkust, kui haigust ei ravitud.
- See avaldub süvade koekahjustustena, sealhulgas närvisüsteemi haaratus (neurosüüfilis — aju, närvid), südame ja veresoonte probleemid (näiteks aordi põletik, aneurüsm) ning granuloomid ehk gummad erinevates organites.
- Ilma ravita võivad tertsiaarse staadiumi tõsised haigusseisundid lõppeda puuetega või surmaga.
Kaasasündinud süüfilis
Emalt lapsele edastatud infektsioon võib põhjustada raseduse katkemist, surnultsünnitust või vastsündinu tõsiseid probleeme: nahalööbed, luu- ja liigesehäired, hepatosplenomegaalia, nägemis- ja kuulmisprobleemid, hambaarenguhäired (Hutchinsoni hambad) ja arengupeetus. Raseduse varajasel avastamisel ja ravil saab enamikul juhtudest nakatumine ära hoida.
Diagnoos
Süüfilis diagnoositakse peamiselt vereanalüüside abil. Tavapärased testid hõlmavad:
- Non-treponemaalsed testid (näiteks VDRL, RPR) — neid kasutatakse sageli sõeltestina ja ravivastuse jälgimiseks.
- Treponemaalsed testid (TPPA, FTA-ABS jne) — kinnitavad nakkust ja jäävad sageli positiivseks ka pärast ravi.
Ravi
Enamasti ravitakse süüfilist antibiootikumidega ja ravi on efektiivne, eriti varajastes staadiumites.
- Penitsilliin (benzatiinpenitsilliin G intramuskulaarselt) on ravivalik varajase süüfilise korral: tavaliselt üks süst (2,4 miljonit ühikut) varajase (primaarse/sekundaarse) süüfilise puhul. Latentses või hilises süüfilises kasutatakse tihti korduvaid manuseid mitme nädala jooksul.
- Neurosüüfilise puhul on ravi intravenoosne penitsilliin vastavalt arsti juhistele.
- Penitsilliiniallergia korral on täiskasvanutele alternatiiviks tavaliselt doksütsükliin või atsitromütsiin/ceftriaksoon sõltuvalt olukorrast, kuid rasedatele tuleb penitsilliini suhtes tundlikkuse korral läbi viia desensibilisatsioon, sest penitsilliin on raseduse ajal ainuõige ravivõimalus.
- Vastsündinud, kellel on kahtlus või kinnitatud kaasasündinud süüfilis, ravitakse penitsilliiniga vastavalt pediaatrilistele juhistele.
Pärast ravi on oluline jälgida vereanalüüside muutusi (nt VDRL/RPR-põhja testi langus) ning kontrollida ja ravida ka seksuaalpartnereid. Ravi alustamisel võib mõnel patsiendil tekkida Jarisch–Herxheimeri reaktsioon — lühiajaline palavik, külmavärinad ja ärritus, mis tekib bakterite lagunemisel.
Ennetus
- Kondoomide ja muude barjäärimeetmete kasutamine vähendab edasikandmise riski, kuid ei kata täielikult kõiki limaskesta pinnal olevaid piirkondi.
- Nõuetekohane seksuaalpartnerite teavitamine ja ravi on olulised leviku pidurdamiseks.
- Rasedate sõeltestimine (esimesel rasedusevisiidil ja vajadusel hiljem) vähendab kaasasündinud süüfilise riski.
- Haridus, regulaarne testimine riskirühmadele ja juurdepääs ravile on tõhusad rahvatervise meetmed.
Tüsistused ja prognoos
Süüfilis võib olla väga ohtlik, kui seda ei ravita. Ilma ravita on suremus ja raskete tüsistuste risk suur: tekivad neuroloogilised, kardiovaskulaarsed ja muud strukturaalsed kahjustused. Samuti suurendab süüfilis oluliselt HIV-i nakatumise riski — vastavalt allikale on süüfilisega inimestel kaks kuni viis korda suurem tõenäosus haigestuda HIV‑i.
Epideemioloogia
1999. aastaks hinnati, et maailmas oli üle 12 miljoni inimese nakatunud süüfilisse; enam kui 90% neist (10,8 miljonit) elas arengumaades. Penitsilliini laialdane kasutuselevõtt 1940. aastatel vähendas juhtude arvu märkimisväärselt, kuid alates 2000. aastast on paljudes piirkondades, eriti teatud riskirühmade ja linnapiirkondade hulgas, esinenud uuesti tõusu. Süüfilise aktiivne jälgimine, varajane diagnoos ja ravile ligipääs on jätkuvalt olulised globaalsetes tervishoiupüüdlustes.
Oluline meeles pidada
- Kui kahtlustad, et võid olla nakatunud (näiteks leiad limaskestal haava või oled kokku puutunud nakatunud inimesega), pöördu tervishoiuteenuse osutaja poole ja tee testi.
- Ravi on sageli lihtne ja efektiivne, eriti varajases staadiumis, kuid hilinenud ravi ei pruugi täielikult taastada juba tekkinud kahjustusi.
- Rasedad naised peaksid ennast testima ja lasta ravida hea tulemuse tagamiseks ning kaasasündinud süüfilise ärahoidmiseks.
Süüfilise diagnoosimise, ravi ja jälgimise kohta täpsemaid juhiseid ja raviskeeme annab ravivõimaluste ja individuaalse olukorra põhjal arst või kohaliku tervishoiuasutuse juhised.
