Süüfilis

Süüfilise staadiumid

Esmane etapp

Pärast seda, kui inimene saab süüfilise, algab haiguse esmane staadium. Inimene saab süüfilise, kui ta seksib süüfilist põdeva inimesega. Tavaliselt on süüfilist põdeval inimesel süüfilise põhjustatud haavad suguelunditel. Nende haavade puudutamine seksi ajal (sealhulgas suuseksi või anaalseksi) võib inimesele süüfilise anda.

Hiljem ilmub tavaliselt šankre (nahavähki) sellesse kehakohta, mida nakatunud haavad puudutasid. Šankre võib olla valulik. Kõige tavalisem šankri tüüp suureneb ja suureneb, kuni muutub haavandiks.

Kakra võib ilmneda ka mujal kui suguelunditel. Naistel ilmnevad šanekriidid kõige sagedamini emakakaelal - emaka põhjas. Mõnel inimesel ei teki šanekriitilisi haigusi üldse. Paljud inimesed, kellel on sekundaarne süüfilis (40-85% naistest ja 20-65% meestest), väidavad, et neil ei ole kunagi esmane staadiumis šanekreem olnud.

Lümfisõlmed suurenevad tavaliselt umbes 7-10 päeva pärast kõhunäärme tekkimist selle koha ümbruses, kus süüfilis organismi sattus. Kui inimene ei saa ravi, võib tema haav(id) püsida kolm kuni kuus nädalat.

Teisene etapp

Kui inimene ei saa ravi, süfilis süveneb. Süüfilise sekundaarne staadium algab umbes neli kuni kümme nädalat pärast seda, kui inimene on esimest korda nakatunud. Sekundaarne süüfilis võib põhjustada palju erinevaid sümptomeid. Kõige sagedasemad kolm sümptomit on siiski järgmised:

• Haavandid limaskestadel (nt nina, kurgu, suguelundid või pärak).
• Lööve rinnal, seljal, kätel ja/või jalgadel.
• Tursked lümfisõlmed

Kõik haavad, mida inimesed selles etapis saavad, võivad levitada süüfilist. Bakterid elavad haavade sees.

Sekundaarse süüfilise sümptomid paranevad tavaliselt kolme kuni kuue nädala pärast. Siiski võivad need sümptomid umbes 25% juhtudest (1 juhul 4-st) taastuda.

Latentne etapp

Süüfilise latentses staadiumis ei ole inimesel mingeid sümptomeid, kuid vereanalüüsid näitavad, et tal on süüfilis. Latentset süüfilist kirjeldatakse kas varase või hilisema staadiumina.

• Varane latentne staadium: Ameerika Ühendriikides nimetatakse latentset süüfilist "varaseks", kui sekundaarse süüfilise tekkest on möödunud vähem kui üks aasta. Ühendkuningriigis nimetatakse latentset süüfilist "varaseks", kui sellest on möödunud vähem kui kaks aastat.
• Selles staadiumis võivad sekundaarse süüfilise sümptomid veel tagasi tulla.
• Hiline latentne staadium: Inimesed satuvad sellesse staadiumisse, kui sekundaarse süüfilise tekkest on möödunud üle ühe aasta (USAs) või üle kahe aasta (Suurbritannias).
• Selles staadiumis olevatel inimestel puuduvad sümptomid ja nad ei levita süüfilist nii kergesti kui varases latentses staadiumis olevad inimesed.

Tertsiaarses etapis

Kui süüfilist põdev inimene ei saa ravi, võib haigus jõuda kõige hullemasse staadiumisse - tertsiaarsesse süüfilisse. Tavaliselt juhtub see umbes kolm kuni 15 aastat pärast seda, kui inimene on esimest korda nakatunud. Ilma ravita haigestub kolmandik süüfilist põdevatest inimestest tertsiaarsesse haigusseisundisse. Tertsiaarset süüfilist põdevad inimesed ei saa teisi süüfilist põdevaid inimesi nakatada.

Tertsiaarset süüfilist on kolm erinevat vormi.

Gummatoosne süüfilis (hiline healoomuline süüfilis)

Gummatoosne süüfilis võib tekkida üks kuni 46 aastat pärast seda, kui inimene on esmakordselt süüfilise saanud. Keskmiselt juhtub see 15 aasta pärast. See põhjustab pehmeid, kasvajakujulisi põletikupalle (turset), mis on erineva suurusega. Tavaliselt ilmnevad need nahal, luudel ja maksas, kuid need võivad tekkida ükskõik kus.

Umbes 15% inimestest, kes ei saa süüfilise vastu ravi, haigestuvad igemepõletikku.

Neurosyphilis

Neurosüüfilise puhul nakatab süüfilis kesknärvisüsteemi (aju ja seljaaju). Mõnel inimesel tekib neurosüüfilis varsti pärast süüfilisesse haigestumist. (Seda nimetatakse varajaseks neurosüüfiliseks.) Mõnedel neist inimestest ei ole neurosüüfilise sümptomeid. Teised saavad süüfilise meningiidi, mis on ohtlik ajukesta (aju ja seljaaju kaitsekihid) infektsioon.

Neurosüüfilis võib ilmneda ka hiljem, tavaliselt neli kuni 25 aastat pärast seda, kui inimene esmakordselt süüfilisesse haigestus. (Seda nimetatakse hiliseks neurosüüfiliseks.) Hilisem neurosüüfilis võib põhjustada palju tõsiseid probleeme. Näiteks:

• Meningovaskulaarne süüfilis, mis põhjustab krambid
• Üldine parees: Selle ajuhaiguse puhul põhjustab süüfilis kroonilist meningoentsefaliiti - nii ajukesta kui ka aju infektsiooni, mis ei kao. Selle tagajärjel surevad aju osad ära.
• Selle tõttu saab inimene dementsuse (mis põhjustab probleeme sellega, kuidas inimene mõtleb, mäletab, käitub ja käitub teiste inimeste suhtes).
• Inimene saab ka tabes dorsalis (mis põhjustab probleeme tasakaaluga ning valu jalgades ja jalgades).

Umbes 6,5% inimestest, kes ei saa süüfilise vastu ravi, saavad hilisema neurosüüfilise.

Kardiovaskulaarne süüfilis

Seda tüüpi tertsiaarne süüfilis põhjustab probleeme südame- ja veresoonkonnaga (süda ja veresooned). See juhtub tavaliselt 10 kuni 30 aastat pärast seda, kui inimene on esmakordselt süüfilisesse nakatunud.

Kõige tavalisem probleem, mida see põhjustab, on süüfilise aortiit, mis kahjustab aortiiti. Aortat on südame kõige olulisem arteria; see aitab verd kogu kehasse transportida. Süüfilise aortiidi tõttu võib aortat muutuda liiga suureks. Kui aortat on liiga suur, ei saa see korralikult töötada.

Umbes 10% inimestest, kes ei saa süüfilise vastu ravi, saavad südame-veresoonkonna süüfilise.

Sündinud süüfilis

Sünnitusjärgne süüfilis levib emalt lootele raseduse või sünnituse ajal.

Kahel kolmest süüfilisega sündinud imikust ei ole sümptomeid. Ülejäänud imikutel võivad sümptomid ilmneda, kui laps saab vanemaks. Kõige sagedasemad sümptomid on:

• Hepatosplenomegaalia (kui kaks olulist organit, maks ja põrn, on tavapärasest suuremad).
• Lööve
• Palavik
• Neurosyphilis
• Kopsude turse

Kui süüfilist põdevad lapsed ei saa ravi, võivad nad haigestuda hilisesse kaasasündinud süüfilisse, millel on palju tõsisemad sümptomid. Näiteks võivad lapsel tekkida krambid ning tema keha ja aju ei pruugi normaalselt kasvada.

Keelekakkus (haavand) keelel, mille põhjuseks on esmane süüfilis.


Punakad paabulid ja kühmud suurel osal kehast, mis on tingitud sekundaarsest süüfilisest.


Tertsiaarset süüfilist põdeva inimese kuju Musée de l'Homme'is Pariisis.


Inimese kolju osa, mis on kahjustatud hilise neurosüüfilise tõttu.

Põhjus

Bakterid

Süüfilist põhjustab Treponema pallidum bakter. Treponema pallidum on bakteriliik, mis on spiraalikujuline: spirochaete. Treponema pallidum'i baktereid on erinevaid liike, mida nimetatakse alamliikideks.

Teadlased arvavad, et Treponema pallidum võib elada ainult inimese sees. Bakter ei suuda väljaspool inimest üle elada kauem kui paar päeva.

Transmissioon: kuidas süüfilis levib

Süüfilis levib enamasti seksuaalsel teel või raseduse ajal emalt lootele. Süüfilis võib levida kahjustamata limaskestade või kahjustatud naha kaudu. Seetõttu võib süüfilis levida suuseksi, tupe- ja anaalseksi kaudu. Samuti võib see levida suudlemise teel, kui süüfilisega inimesel on suus haavand.

Ainult väga väike kogus Treponema pallidum'i bakterit peab sattuma inimese organismi, et põhjustada süüfilis. Siiski ei haigestu kõik, kes puutuvad kokku esmase või sekundaarse süüfilisega.

Inimene võib saada süüfilise, kui ta saab vereülekande sellelt inimeselt, kellel on see haigus. Paljudes riikides testitakse siiski vereloovutusi süüfilise suhtes. Riikides, kus seda ei tehta, on süüfilise saamine vereülekandest palju tõenäolisem.

Teadlased arvavad, et süüfilis ei levi tavaliselt süstlanõelte jagamise teel (samade nõelte kasutamine narkootikumide süstimiseks).

Inimene ei saa süüfilist saada WC-istmel istudes, kümblustünni või basseini kasutades, taldrikuid, tasside või söögiriistade jagamisel, riiete jagamisel või muude tavaliste igapäevaste tegevuste tegemisel.

Treponema pallidum bakterid

Diagnoos

Arstidel on raske diagnoosida süüfilist ainult varakult esinevate tunnuste ja sümptomite põhjal, sest paljud haigused võivad põhjustada nahahaavu ja lööbeid. Selle asemel saavad nad süüfilise diagnoosida vereproovi tehes või vaadates verd mikroskoobi all. Vereproove kasutatakse sagedamini, sest neid on lihtsam teha. Siiski ei saa vereanalüüsid öelda, millises staadiumis süüfilis on.

Kiirete tulemustega süüfilise test

Ennetamine

2010. aasta seisuga^[uuendus] ei ole olemas süüfilist ennetavat vaktsiini.

Turvalisem seks

Süüfilist põdeva inimesega seksuaalsest kontaktist hoidumine on üks parimaid viise süüfilise vältimiseks.

Kui inimene ei tea, kas tema seksuaalpartneril on süüfilis, võib ohutum seks aidata teda kaitsta. Näiteks lateksist kondoomi õige kasutamine vähendab riski haigestuda sugulisel teel levivasse haigusse nagu süüfilis. Kuid isegi kui inimene kasutab kondoomi, on tal siiski võimalik süüfilisesse haigestuda.

Seetõttu ütleb Ameerika Ühendriikide haiguste kontrolli ja ennetamise keskus (CDC), et parimad viisid süüfilise ennetamiseks on:

• Olla pikaajalises suhtes partneriga, kellel ei ole süüfilist;
• Et mõlemad partnerid oleksid oma suhtes lojaalsed ja ei oleks seksuaalset kontakti kellegi teisega; ja
• Vältida alkoholi või muude narkootikumide kasutamist, sest need suurendavad tõenäosust riskantseks, ebaturvaliseks seksiks, mis võib levitada süüfilist.

Sündinud süüfilise ennetamine

Vastsündinute kaasasündinud süüfilist saab ennetada, kui emasid varase raseduse ajal süüfilise suhtes testida ja nakatunud naisi ravida. Neid samme järgides sai Kuuba 2015. aastal esimeseks riigiks maailmas, kes likvideeris süüfilise leviku Kuuba emadelt nende imikutele.

Ameerika Ühendriikide ennetavate teenuste töörühm (USPSTF) ja Maailma Terviseorganisatsioon ütlevad, et kõiki rasedaid naisi tuleks süüfilise suhtes testida. Kui naise test on positiivne, tuleks ravida ka tema seksuaalpartnereid (inimesi, kellega ta on olnud seksuaalvahekorras).

Enamikus arenenud riikides ei ole kaasasündinud süüfilis levinud. Seda juhtub siiski aeg-ajalt, kui naised ei saa raseduse ajal mingit tervishoiuteenust. Kuid arengumaades on kaasasündinud süüfilis palju levinum. Paljud naised nendes riikides ei saa raseduse ajal tervishoiuteenuseid ja teised saavad tervishoiuteenuseid, mis ei hõlma süüfilise testimist. Kui on olemas programmid, mis muudavad süüfilise testimise lihtsamaks, haigestub nendes riikides vähem lapsi kaasasündinud süüfilisse.

Süüfilise leviku takistamine

Kui inimesed teevad teatavaid asju, on neil suurem tõenäosus süüfilisesse haigestuda. Meditsiinitöötajad ütlevad, et need inimesed peaksid end regulaarselt testima. Näiteks CDC ütleb, et meestega seksivaid mehi tuleks vähemalt kord aastas testida. Regulaarne testimine aitab vältida süüfilise levikut. Kui inimene on testitud ja saab teada, et tal on süüfilis, saab ta suurema tõenäosusega ravi ja ei levita süüfilist kogemata teistele inimestele.

Süüfilis on mitmel pool, sealhulgas Kanadas, Euroopa Liidu riikides ja Ameerika Ühendriikides teatamiskohustuslik haigus. See tähendab, et kui tervishoiuteenuse osutaja (näiteks arst või meditsiiniõde) teab, et patsiendil on süüfilis, peab ta teavitama tervishoiuasutusi sellest, et patsient on nakatunud. Seejärel räägivad tervishoiutöötajad kõigi patsiendi seksuaalpartneritega. Nad ütlevad neile, et keegi võis neid süüfilisesse nakatada, ütlemata neile, kes see inimene on. Arstid võivad ka proovida panna süüfilist põdevaid patsiente oma seksuaalpartneritele rääkima, et nad saaksid ravi.

Treatment

Varajased infektsioonid

Süüfilist, mis ei ole keeruline, saab tavaliselt ravida ja ravida antibiootiliste ravimitega.

Tavaliselt vajavad inimesed vaid ühte annust penitsilliin G või asitromütsiini. Kui inimene ei saa kumbagi neist ravimitest võtta (näiteks sellepärast, et ta on nende suhtes allergiline), toimivad ka mõned muud ravimid. Näiteks doksütsükliin ja tetratsükliin on kaks muud võimalikku varianti; neid ei tohi siiski kasutada rasedatel naistel.

Treponema pallidum'i bakter on muutunud resistentseks paljude erinevate antibiootikumide, sealhulgas makroliidide, klindamütsiini ja rifampiini suhtes. See tähendab, et need antibiootikumid ei tapa bakterit enam.

Hilinenud infektsioonid

Kui inimene on jõudnud süüfilise hilisemasse staadiumisse, on haigust raskem ravida.

Näiteks kui inimesel on neurosüüfilis, vajab ta antibiootikume, mis tapavad infektsiooni tema kesknärvisüsteemis (ajus ja peamistes närvides). Penitsilliin G on aga raske kesknärvisüsteemi saada. Seetõttu ei piisa neurosüliisi ravimiseks ühest penitsilliini süstist - mis tavaliselt ravib varajast süüfilist -. Selle asemel tuleb neurosüüfilisega inimestele tavaliselt anda suuri annuseid penitsilliini vähemalt 10 päeva jooksul. Tavaliselt peavad nad saama ravimit ka intravenoosselt (veeni asetatud nõela kaudu), et see jõuaks otsemini kesknärvisüsteemi. Kui inimene on penitsilliini suhtes allergiline, võib kasutada teisi antibiootikume, nagu tseftriaksoon, doksütsükliin või tetratsükliin, kuid neid tuleb manustada pikema aja jooksul.

Kui inimesel on hilisema staadiumi süüfilis, hoiab ravi tema süüfilise süvenemise ära. Kui aga süüfilis on inimese keha juba kahjustanud, ei kaota ravi seda kahjustust. Parimal juhul võib ravi avaldada juba tekkinud kahjustustele vaid väga väikest mõju.

Jarisch-Herxheimeri reaktsioon

Mõnikord võib süüfilise ravi põhjustada kõrvaltoime, mida nimetatakse Jarisch-Herxheimeri reaktsiooniks. See reaktsioon algab tavaliselt ühe tunni jooksul pärast ravi algust ja kestab 24 tundi. Selle sümptomiteks on palavik, lihasvalu, peavalu ja kiire südame löögisagedus.

Antibiootilised ravimid avavad süüfilise bakterid, et neid tappa. Kui bakterid avanevad, tulevad neist välja valgud. Need valgud põhjustavad Jarisch-Herxheimeri reaktsiooni.

Süüfilis on ravitav plakat Works Progress Administration umbes 1930-1940ndatel aastatel, kui penitsilliini kasutati esmakordselt süüfilise ravimiseks.

Epidemioloogia

1999. aastaks oli süüfilisesse nakatunud umbes 12 miljonit inimest. Rohkem kui 90% neist inimestest elas arengumaades.

Süüfilis põhjustab igal aastal probleeme 700 000 kuni 1,6 miljonil rasedusel. Süüfilis võib põhjustada rasedale naisele raseduse katkemise, surnultsünnituse, enneaegse lapse, kaasasündinud süüfilisega lapse või lapse, kes sureb enne ühe kuu vanuseks saamist. Sahara-taguses Aafrikas põhjustab süüfilis kuni 20% perinataalsetest surmajuhtumitest (surmajuhtumid, mis toimuvad varsti pärast lapse sündi).

Varem oli süüfilis väga levinud ning põhjustas haigusi ja surma kogu maailmas. Eriti levinud oli see Euroopas 18. ja 19. sajandil. 20. sajandi alguses muutus süüfilis arenenud maailmas kiiresti vähemlevinuks, sest antibiootikume hakati üha enam kasutama. Süüfilis muutus üha vähem levinumaks kuni 1980. ja 1990. aastateni. Alates 2000. aastast on süüfilis taas hakanud levima Ameerika Ühendriikides, Ühendkuningriigis, Austraalias ja Euroopas, peamiselt meestega seksuaalvahekorras olevate meeste seas.

Hiinas ja Venemaal on süüfilis alates 1990. aastatest muutunud heteroseksuaalsete ("heteroseksuaalsete") inimeste seas sagedasemaks. Uuringute kohaselt on selle põhjuseks ebaturvalised seksuaaltegevused, nagu seksimine paljude erinevate inimestega, prostitutsioon (seksi eest tasu saamine) ja seksuaalsel teel levivate haiguste eest kaitsva turvalise seksi puudumine.

19. ja 20. sajandi jooksul on süüfilise sümptomid muutunud leebemaks (mitte päris nii raskeks). See on osaliselt tingitud sellest, et on olemas rohkem hästi toimivaid ravimeetodeid ja kui neid varakult manustada, ei lähe süüfilis nii halvaks. Samuti on süüfilist põhjustavad bakterid muutunud nõrgemaks.

Kui süüfilist põdevad inimesed saavad varakult ravi, on neid tavaliselt võimalik ravida, ilma et haigus tekitaks parandamatuid kahjustusi. Siiski on süüfilis endiselt väga ohtlik. See põhjustab endiselt tõsiseid probleeme ja mõnikord ka surma, kui seda ei ravita.

Süüfilis muudab HIV-i nakatumise tõenäosuse kaks kuni viis korda tõenäolisemaks. Konfektsioon (nii süüfilis kui ka HIV) on tavaline. Mõnes suurlinnas esineb seda 30-60%-l süüfilist põdevatest inimestest.

Gerard de Lairesse'i portree, autor Rembrandt van Rijn, umbes 1665-67. Maalikunstnik de Lairesse'il oli kaasasündinud süüfilis, mis deformeeris tugevalt tema nägu ja muutis ta lõpuks pimedaks.

Ajalugu

Keegi ei tea täpselt, kust ja kuidas süüfilis algas. On kaks peamist ideed selle kohta, kust haigus pärineb.

Esimest ideed nimetatakse "Kolumbuse hüpoteesiks". (Hüpotees on haritud oletus selle kohta, kuidas midagi juhtus). See hüpotees ütleb, et kui Christoph Kolumbuse meeskond tuli pärast "Uue Maailma" avastamist Euroopasse tagasi, tõid nad süüfilise Euroopasse ja levitasid seda haigust seal.

Teist ideed nimetatakse "Kolumbuse-eelseks hüpoteesiks". ("Pre-Columbian" tähendab "enne Kolumbust".) See hüpotees ütleb, et süüfilis oli Euroopas juba enne Kolumbust ja inimesed lihtsalt ei teadnud, et see haigus on olemas.

Kuigi on tõendeid, mille põhjal võib väita, et kumbki neist ideedest on õige, on rohkem tõendeid Kolumbuse hüpoteesi kasuks.

Esimesed kirjalikud andmed, mis räägivad süüfilise puhangust Euroopas, pärinevad aastatest 1494-1495. See puhang toimus Itaalias Napolis, kui Prantsusmaa tungis sisse (püüdis Itaaliat vallutada). Kuna süüfilist levitasid Itaaliast naasnud prantsuse sõdurid, nimetati seda esialgu "prantsuse haiguseks".

Nimetust "süüfilis" kasutas esmakordselt 1530. aastal Itaalia arst ja luuletaja Girolamo Fracastoreo. Ta kasutas sõna "süüfilis" ladinakeelse luuletuse pealkirjana, mis rääkis haiguse Itaalias tekitatud kahjustustest. Teistel aegadel ajaloos nimetati süüfilist ka "suureks rõugeks".

1905. aastal avastasid kaks meest nimega Fritz Schaudinn ja Erich Hoffmann, et süüfilist põhjustab Treponema pallidum'i bakter. Viis aastat hiljem lõi Paul Ehrlich esimese ravi, mis aitas ravida süüfilist (nimega Salvarsan). Pärast seda hakkasid teadlased uurima penitsilliini. Aastal 1943 otsustati ametlikult, et penitsilliin toimib süüfilise puhul.

See oli suur edu süüfilise ravis. Enne penitsilliini kasutamist oli süüfilise ravi sageli isegi hullem kui haigus ise. Näiteks raviti inimesi elavhõbedaga (mis on mürgine ja põhjustab tõsiseid terviseprobleeme) või hoiti inimesi lihtsalt kõigist teistest eemal.

Aastatel 1932-1972 viis Ameerika Ühendriikide rahvatervise teenistus Alabamas läbi süüfilise uuringu. Nad tahtsid näha, kuidas süfilis süvenes, kui seda ei ravitud. Teadlased valisid välja rühma vaeseid afroameeriklastest aktsionäre, kuid ei öelnud neile kunagi, et neil oli süüfilis. Isegi pärast 1940. aastat, kui teadlased teadsid, et penitsilliin võib neid inimesi ravida, keeldusid nad neid ravile laskmast või isegi ütlemast neile, et penitsilliin võib neid aidata. See uuring, mida nüüd nimetatakse Tuskegee'i süüfilise eksperimendiks, oli väga oluline meditsiinieetika loomisel.

Paljudel kuulsatel inimestel ajaloos võis olla süüfilis. Näiteks arvavad mõned inimesed, et Franz Schubert, Arthur Schopenhauer, Édouard Manet ja Adolf Hitler põdesid seda haigust.

Varaseim teadaolev meditsiiniline joonis süüfilisega inimestest, Viinist (1498).

Seotud leheküljed

• Sugulisel teel levivad haigused
• Treponema pallidum bakter
• Turvalisem seks
• Tuskegee'i süüfilise eksperiment