Tuskegee süüfiliseuuring

Taust

1930. aastatel, kui uuring algas, oli süüfilis Ameerika Ühendriikides väga tõsine terviseprobleem. Tegelikult oli süüfilis olnud tõsine terviseprobleem kogu ajaloo vältel. Süüfilis süveneb aja jooksul. See võib olla väga valulik. Kui seda ei ravita, põhjustab see ajukahjustusi ja surma. 1930ndatel aastatel ei olnud süüfilise vastu mingit ravi. Kasutatud ravimeetodid ei toiminud hästi ja mõned neist olid mürgised. Arstid ei mõistnud süüfilist. Seetõttu ei olnud neil mingit võimalust, kuidas haigusega inimesi aidata.

Väga vähe oli tehtud uuringuid selle kohta, kuidas süüfilis inimesi mõjutab. Üks uuring tehti Norras 1928. aastal, kuid selles uuriti ainult valgeid mehi. 1930. aastatel uskusid inimesed, et süüfilis mõjutab eri rassidest inimesi erinevalt. Arstid arvasid, et afroameeriklaste südame-veresoonkonda mõjutab süüfilis rohkem kui kesknärvisüsteemi. Tuskegee uurimisrühm otsustas uurida, kuidas süüfilis afroameeriklasi mõjutab. Nad arutlesid, et nad ei saa niikuinii süüfilist põdevaid inimesi ravida ega ravida ning et nad saavad teada asju, mis aitaksid arstidel süüfilist paremini mõista.

Eksperiment

Algus

Rahvaterviseamet alustas Tuskegee'i süüfilisekatset 1932. aastal Suure majanduslanguse ajal. Tuskegee ülikool Alabamas, mis oli avatud afroameerika üliõpilastele, aitas samuti uuringus kaasa. Nad aitasid, sest nad arvasid, et uuring parandab piirkonna vaeste inimeste rahvatervist.

Uuringu jaoks registreerisid teadlased kokku 600 afroameerika meest Maconi maakonnast, Alabama osariigist. Neist 399 mehel oli enne uuringu algust süüfilis. Ülejäänud 201 mehel ei olnud süüfilist. (Uuringus nimetatakse seda tervet rühma "kontrollrühmaks"). Teadlased soovisid võrrelda erinevust süüfilisega ja süüfiliseta inimeste vahel. Mehed said uuringus osalemise eest tasuta tervishoiuteenust, sööki ja tasuta matusekindlustust.

Teadlaste esialgne eesmärk oli uurida süüfilise mõju vaid kuue kuu jooksul. Esialgu uurisid nad eksperimendis osalenud mehi kuus kuni kaheksa kuud. Seejärel anti neile ainukest sel ajal teadaolevat ravi. Nende hulka kuulusid arsfenamiin (mida praegu kasutatakse keemiaravina), elavhõbedast ja vismutist valmistatud salvid. Need ravimeetodid olid kõik väga mürgised. Mõned ravimeetodid aitasid veidi, teised aga halvendasid olukorda.

Raha raviks

Tuskegee'i uuringus osalenud meeste raviks saadi raha Rosenwaldi fondist. See oli suur organisatsioon Chicagos, mille eesmärk oli filantroopia. Konkreetselt toetasid nad mustanahaliste hariduse parandamist ja kogukondade arendamist lõunas.

1928. aastal töötas Rosenwaldi fond koos rahvatervise talitustega üle 2000 mustanahalise tööjõu uuringus Mississippi Delta Pine and Land Company's. Uuringu eesmärk oli näha, kui levinud oli selles rühmas süüfilis. Rosenwaldi fond aitas pakkuda ravi 25% töötajatele, kelle süüfilise test oli positiivne. Kuid 1929. aastal toimus börsikrahh. Algas ka Suur Depressioon. Rosenwaldi fond teatas, et nad ei saa enam Tuskegee'i meeste ravimiseks mõeldud ravimite eest maksta.

Uuring jätkub ilma ravita

Pärast ravi rahastamise (raha) kaotamist jätkati uuringut. Uuringu subjektidele ei öeldud kunagi, et nad ei saa kunagi ravi. Tegelikult öeldi meestele, et neid ravitakse "halva vere" tõttu. "Halb veri" oli kohalik sõna, mida inimesed kasutasid erinevate haiguste, sealhulgas süüfilise, aneemia ja väsimuse kirjeldamiseks.

Teadlased hakkasid kasutama trikke ja valetama uuringus osalevatele meestele, hoolimata meditsiinieetikast või meeste õigustest. Näiteks tahtsid teadlased teha meestele nimmepunkteerimisi ("seljaaju punkteerimine"), et mõõta süüfilise mõju. Need lülisamba punkteerimised olid ohtlikud ja väga valusad. Selleks, et tagada, et mehed tulevad seljaaju punkteerima, saatsid teadlased kõigile 400 katsealusele kirja pealkirjaga "Viimane võimalus tasuta erihoolduseks". See oli vale; seljaaju püstikud ei olnud ravi.

Kõik uuringus osalejad pidid ka pärast surma läbima autopsia, et saada matusetoetust (raha, mis anti nende peredele matuste eest tasumiseks).

Pärast penitsilliini kui ravimi avastamist 1940. aastatel ei andnud teadlased ühelegi uuringus osalejale penitsilliini. Samuti ei rääkinud nad ühelegi osalejale penitsilliinist. Paljudele patsientidele valetati ja anti platseeboravi, et teadlased saaksid jätkuvalt uurida, kuidas süüfilis meestele mõjus. Teadlased tegid seda, kuigi nad teadsid, et ilma ravita tapab süüfilis lõpuks mehed.

Teadlased hoiavad patsiente ravi saamast

Teise maailmasõja ajal registreerus 250 Tuskegee'i meest ajateenistusse. Need mehed läbisid sõjaväe poolt arstliku läbivaatuse ja neil diagnoositi süüfilis. Neile anti korraldus saada süüfilise vastu ravi, enne kui nad võidi sõjaväe teenistusse võtta. Kuid Tuskegee'i uuringu teadlased püüdsid neid mehi ravi saamisest eemal hoida. Toona tsiteeriti rahvaterviseameti töötajat, kes ütles: "Seni hoiame teadaolevalt positiivseid patsiente [süüfilisega mehi] ravi saamisest eemal."

1947. aastaks oli penitsilliinist saanud tavaline süüfilise ravi. See ei olnud mitte lihtsalt ravi, vaid ravi. Ameerika Ühendriikide valitsus lõi mitu rahvatervise programmi, et aidata inimestel saada ravi. Valitsus moodustas "kiirravikeskused", kuhu inimesed võisid minna penitsilliini saamiseks. Valitsuse eesmärk oli likvideerida süüfilis (et seda enam ei eksisteeriks). Kuid kui need programmid jõudsid Maconi maakonda, hoidsid uuringu uurijad Tuskegee'i mehi osalemast.

Uuringu lõpp

Uuring jätkus kuni 1972. aastani, mil Peter Buxton, kes töötas samuti rahvaterviseametis, andis ajakirjanikule teavet eksperimendi kohta. See põhjustas uuringu lõpetamise 16. novembril 1972. aastal. Selleks ajaks ei olnud kõik Tuskegee'i süüfilist põdevad mehed 40 aasta jooksul mingit tegelikku ravi saanud.

Uuringu lõpuks 1972. aastal oli katsealustest elus vaid 74. Esialgsetest 399 mehest oli 28 surnud süüfilisse. Veel 100 olid surnud sellega seotud tüsistustesse. Kokku 40 nende naistest olid nakatunud ja 19 nende lastest olid sündinud kaasasündinud süüfilisega.

Arst annab uuringus osalejale platseebot (võltsitud ravimit).

Seotud leheküljed

• Süüfilis
• Meditsiinieetika
• Penitsilliin