Mis on ajateenistus? Määratlus, ajalugu ja rahvusvahelised erinevused

Avasta ajateenistuse määratlus, ajalugu ja rahvusvahelised erinevused — miks see tekkis, kuidas mõjutas suuri sõdu ning kes ja kuidas teenivad eri riikides.

Ajateenistus, mida nimetatakse ka ajateenistuseks, on riigi poolt kehtestatud kohustuslik teenistus relvajõududes: noori (tavaliselt mehi) kutsutakse ajateenistusse, et nad läbiksid sõjalise väljaõppe ja teeniksid määratud aja riigi kaitsejõududes. Mõiste kirjeldamiseks kasutatakse ka terminit kohustuslik ajateenistus. Tavaliselt kutsutakse ajateenistusse ainult mehed, kuid Iisraelis ka naised. Kui inimene teenib selle kohustuse tõttu, nimetatakse teda ajateenijaks. Ajateenistus on üks vanimaid viise armeede moodustamiseks, kuid tihti ebapopulaarne, sest enamik inimesi ei soovi relvastatud konflikti ega teiste inimeste tapmisega seotud ülesandeid täita. Ajalooliselt on seda nimetatud ka sissemaksuks, ning mõnes olukorras kasutati seda vaid siis, kui riik oli tõsises sõjalises ohus.

Ajalooline areng

Ajateenistusel on pikk ajalugu. 18. sajandi Preisimaal oli ajateenistusarmee juba levinud, kuid tõeliselt suur muutus toimus Prantsuse revolutsiooni ajal: revolutsioonilised juhid rakendasid massilist mobilisatsiooni, kutsudes sõjaväkke suurt arvu tavakodanikke. See praktiliselt lõi esimesed kaasaegsed suurvormis ajateenistusarmeed. Prantsuse revolutsiooni ajastu armee oli sageli arvukam kui naaberriikide väed, mis andis sellele sageli eelise ka siis, kui varustus ja väljaõpe olid nõrgemad.

Pärast revolutsiooni muutus ajateenistus paljudes riikides sõjaväe komplekteerimise üldiseks meetodiks. Peaaegu kõik suuremad ajaloolised väevarud, välja arvatud Ühendkuningriik, rakendasid mingil perioodil kohustuslikku teenistust. Ilma massilise mobilisatsioonita oleks olnud äärmiselt keeruline kokku panna suuremaid armeesid Esimese ja Teise maailmasõja ajaks: just seetõttu mängis ajateenistus otsustavat rolli 20. sajandi suurtes sõdades — näiteks Esimese ja Teise maailmasõja ajal.

Kuidas ajateenistus tänapäeval toimib

Tänapäeval varieerub ajateenistus riigiti: mõnes riigis on endiselt kohustuslik sõjaline teenistus (näiteks mõned Euroopa, Aasia ja Lähis-Ida riigid), teistes on üle mindud professionaalsele, vabatahtlikule armeele. Teenistuse pikkus, vanusepiirid ja tingimused sõltuvad riigi seadusandlusest. Tavaliselt hõlmab see:

• saabumise ja registreerimise protsessi,
• põhikoolitust (sõjaline väljaõpe, distsipliin, relvakäsitlus),
• edaspidist teenistust või reservi kantimist pärast baasõpet,
• mõnes riigis alternatiivi vormi, näiteks siviilteenistus neile, kes on veendumuste tõttu relvastatud teenistusest loobunud.

Paljud riigid lubavad teatud erandeid ja vabastusi: tervislikel põhjustel, üliõpilastele, perekondlikel põhjustel või teatud ametialastel rollidel. Lisaks on olemas teekond õigusalasele nõudlusele (nõustamine, kohtupidamine) ning võimalused ajutiseks edasilükkamiseks. Mõned riigid rakendavad ka reservkohustust: pärast ajateenistuse lõppu kutsutakse endised teenistujad korduvaid kordi välja sõjaliste õppuste või ajutise mobilisatsiooni tarbeks.

Alternatiivid ja südametunnistuse alusel loobumine

Paljud riigid pakuvad alternatiivset siviilteenistust neile, kes keeldunud relvastatud teenistusest moraalsetel, religioossetel või filosoofilistel põhjustel (sõjaväelistest tegevustest keeldumine). Alternatiivne teenistus võib hõlmata tööd sotsiaalse heaolu, tervishoiu või kogukonna projektide juures. Rahvusvahelised inimõiguse raamistikud tunnustavad põhimõtteliselt õigust südametunnistusest tulenevale keeldumisele, kuid reeglid ja praktika erinevad riigiti.

Argumendid poolt ja vastu

Toetajad väidavad, et ajateenistus:

• suurendab riiklikku kaitsevõimet ja võimaldab kiiret mobilisatsiooni kriisi korral,
• soodustab ühiskondlikku sidusust ja kodanikuoskusi,
• annab noortele distsipliini, väljaõppe ja eluks vajalikke oskusi.

Kriitikud osutavad, et:

• kohustuslik teenistus piirab indiviidi vabadust ja isiklikke valikuid,
• see võib olla kulukas ja ebaefektiivne võrreldes professionaalse väe palkamisega,
• ajateenistus võib kaasneda inimõiguste ja töökaitseprobleemidega, eriti kui tingimused on kehvad.

Rahvusvahelised erinevused ja tänased trendid

Riikide lähenemine ajateenistusele on erinev. Mõned hoiduvad kohustuslikust teenistusest ja eelistavad professionaalset armeehoidmist, teised aga säilitavad kohustusliku süsteemi kas julgeolekuolukorra, geograafilise asukoha või traditsiooni tõttu. Näiteks mitmed Põhja- ja Ida-Euroopa riigid, samuti Lõuna-Korea ja Türgi, hoiavad jätkuvalt kohustuslikku teenistust, samas kui Ühendkuningriik ja USA tuginevad peamiselt palgasõduritele. Mõned riigid laiendavad võimalusi naistele, teised hoiavad naistel ja meestel erinevat staatust; Iisraelis ka on naised kohustusliku teenistuse objektiks.

Uued lähenemised hõlmavad hübriidsüsteeme: lühem ajateenistus ühendatuna suurema rolliga reservis, kohustuslik tsiviil- või noorte teenistus, või vabatahtliku-põhist lähenemist, kus osaline riiklik teenistus (nt kodaniku- või sotsiaalteenistus) on alternatiiviks sõjaväeteenistusele. Samuti on kasvamas debatt soolise võrdsuse ja teenistuse ühtlustamise teemal.

Kokkuvõte

Ajateenistus on ajalooliselt olnud oluline vahend riikide kaitse tagamisel ja vägede kiireks mobiliseerimiseks. Tänapäeval on selle roll ja vorm väga erinev: mõnes riigis on see endiselt kohustuslik ja keskne osa kaitsepoliitikast, teistes on selle asemel professionaalsed armeed või alternatiivsed teenistuse vormid. Debatid ajateenistuse vajalikkuse, eetika ja tuleviku üle jätkuvad — küsimuseks jääb, kuidas ühitada riiklik julgeolek, individuaalsed vabadused ja ühiskondlikud ootused.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ajateenistus?

K: Kas ajateenistusse võetakse ainult mehi?

K: Mis on ajateenistusse astuja?

K: Kas ajateenistus on alati kohustuslik?

K: Kas ajateenistusse võtmisel on lubatud erandid?

K: Milline oli esimene suur, kaasaegne ajateenistusarmee?

K: Kas Briti armee oli I ja II maailmasõja ajal ajateenistusarmee?

Otsing