Sõjaväest keeldumine (südametunnistuslik): definitsioon, põhjused ja õigus
Sõjaväest keeldumine (südametunnistuslik): definitsioon, põhjused, seaduslikud õigused ja alternatiivid. Loe ajalugu, Euroopa praktikad ja kohtulahendite mõju.
Sõjaväest keeldumine ehk südametunnistuslik keeldumine on isiku teadlik otsus mitte osaleda relvastatud sõjaväeteenistuses või kanda relvi, tavaliselt moraalsete, eetiliste või usuliste veendumuste tõttu. Sellise otsuse tegijaid nimetatakse sageli südametunnistuse teavitajateks või vastuolijateks.
Põhjused
Sõjaväest keeldumise põhjused on mitmekesised. Levinumad motiivid on:
- Vägivallatus ja soov mitte osaleda vägivallas;
- Religioossed veendumused, mis keelavad relvade kandmise või inimeste tapmise;
- Eetilised ja moraalsed kaalutlused (näiteks veendumus, et elu on puutumatu);
- Patsifism ehk üldine sõjavastasus;
- Isiklikud ja psühholoogilised põhjused, sh sõjahirm või traumakogemus.
Ajalooline ja rahvusvaheline kontekst
Ajalooliselt on riigid suhtunud südametunnistuslikesse keeldumisse väga erinevalt. Mõnes ajalooperioodis ja mõnes riigis on keeldumise eest karistatud vangistuse, trahvi või isegi surmanuhtlusega. Pärast Teist maailmasõda kehtestasid paljud lääneriigid alternatiivse mittesõjalise teenistuse kui kompromissi, mille kaudu saavad patsifistid ja teised veendumusepõhised keeldujad täita ühiskondlikku kohustust ilma relvi kandmata (tsiviilteenistus).
Õiguslik kohtlemine ja protseduurid
Erinevates riikides on kehtestatud eri protseduurid, mis hindavad, kas isiku keeldumine on tõepoolest südametunnistusepõhine ja siiras. Sageli tegutsevad spetsiaalsed komisjonid või kohtud, mis uurivad taotluse sisu, intervjuusid ning mõnikord nõuavad tõendeid või tunnistajaid. Hindamisel pööratakse tähelepanu, kas veendumused on alaline, sügavad ja mitte lihtsalt teenistuse vältimiseks esitatud vabandused.
Rahvusvaheline inimõiguslik tunnustus
Rahvusvahelised inimõiguse institutsioonid on rõhutanud südametunnistusliku keeldumise kaitset. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, et südametunnistuslik keeldumine võib kuuluda usu- ja mõttevabaduse kaitse alla — tuntud juhtumite hulgas on otsus, mille kohaselt selline keeldumine on kaitstud usuvabaduse aspektina (vt nt Bayatyan v. Armenia). Samuti on Euroopa riikidevahelised organisatsioonid ja ÜRO organid korduvalt kutsunud liikmesriike üles tunnustama südametunnistuslikku õigust ja pakkuma alternatiive relvastatud teenistusele.
Praktilised tagajärjed ja alternatiivid
Kui riik tunnistab keeldumise, pakutakse tavaliselt alternatiivset teenistust — sotsiaaltöö, tervishoiu, päästeteenistuse või muude ühiskondlike ülesannete näol. Kui taotlust ei tunnistata või kui riigil puudub regulatsioon, võivad inimesed silmitsi seista karistustega, sealhulgas arestiga või trahviga. Mõnes riigis on jätkuvalt kasutusel ranged sanktsioonid, kuigi rahvusvaheline surve on neid vähendanud.
Kelle poole pöörduda ja kuidas taotleda
Kui inimene kaalub südametunnistuslikku keeldumist, on soovitatav:
- Uurida oma riigi seadusandlust ja ametlikke juhiseid seoses sõjaväeteenistusega;
- Koostada selge ja aus kirjalik avaldus, milles kirjeldatakse veendumuste sisu ja algust (kuidas ja millal need kujunesid);
- Kui võimalik, koguda tunnistusi, kirjalikke tõendeid või soovitusi (nt usulised juhid, psühholoogid, tööandjad);
- Pöörduda juriidilise nõustamise poole või inimõiguste organisatsioonide poole, kes tegelevad südametunnistuslike keeldumistega.
Kokkuvõte
Sõjaväest keeldumine on inimõiguste ja eetika piirialal paiknev küsimus, mille põhjused on mitmekesised ning mille kohtlemine riigiti erineb. Rahvusvaheline õigus ja kohtupraktika on viimastel aastakümnetel liikunud sellise keeldumise kaitse poole ning paljudes riikides on loodud alternatiivsed teenistusvõimalused. Samas sõltub konkreetne õiguslik kaitse ja protseduur sinu asukohariigist ning on oluline saada kohalikku juriidilist nõu.
"Mul ei ole mingit tüli nende Vietkongidega ... Nad ei ole mind kunagi neegriks kutsunud." - Muhammad Ali, 1966
Küsimused ja vastused
K: Mis on sõjaväelase kohusetäitja?
V: Sõjaväljendaja on isik, kes otsustab mitte olla sõjaväkke astuda ajateenistuses, kuna ta on vägivallatseja või usuliste veendumuste, eetiliste ja moraalsete veendumuste tõttu inimeste tapmise vastu või on patsifist.
K: Miks mõned inimesed hakkavad sõjaväeteenistusest keelduma?
V: Mõned inimesed saavad sõjaväeteenistusest keeldujateks oma vägivallast loobumise või usuliste veendumuste, eetiliste ja moraalsete veendumuste tõttu, mis on vastu inimeste tapmisele, või patsifismi tõttu.
K: Kuidas on riigid läbi ajaloo kohelnud sõjaväljapandud sõjaväljapidajaid?
V: Riigid on ajaloo jooksul kohelnud sõdurivastaseid erinevalt, mõnda on arreteeritud või trahvitud, teisi on karistatud surmaga.
K: Milliseid alternatiivseid mittesõjalisi teenistusi loodi pärast Teist maailmasõda patsifistidele?
V: Pärast Teist maailmasõda lõid paljud lääneriikid alternatiivseid mittesõjalisi teenistusi (tsiviilteenistus) alternatiivse vormina patsifistidele.
K: Kas mõnes riigis olid komisjonid, mis otsustasid sõjaväeteenistusest keeldujate üle?
V: Jah, mõnes riigis olid komisjonid, mis otsustasid, kas keegi tõesti keeldus relvastatud teenistusest oma veendumuste või sõjahirmu tõttu.
K: Kas sõjaväeteenistusest keeldumist tunnistati usu- ja mõttevabaduse rikkumisena?
V: Jah, Euroopa Inimõiguste Kohus on 2013. aastal tunnistanud ajateenistusest keeldumist usu- ja mõttevabaduse rikkumisena ning Euroopa Liit on tunnistanud ajateenistusest keeldumise õigust üheks põhiõiguseks.
K: Kas on konkreetseid põhjusi, miks inimesed hakkavad sõjaväeteenistusest keelduma?
V: Jah, inimesed võivad saada ajateenistusest keeldujaiks vägivallast loobumise või usuliste veendumuste, inimeste tapmise vastaste eetiliste ja moraalsete veendumuste või patsifismi tõttu.
Otsige