1929. aasta Wall Streeti krahh (Must teisipäev) ja Suur depressioon — ülevaade

1929. aasta Wall Streeti krahh oli suurim börsikrahh Ameerika Ühendriikide ajaloos. Sellel oli kiire ja laiaulatuslik mõju nii Ameerikas kui ka mujal maailmas: aktsiate väärtus langes radikaalselt, investorid kaotasid suuri summasid ja usaldus finantssüsteemi nõrgenes. Krahhi järel tekkis pankade likviidsuskriis ja laiem majanduslangus, mis kauem kui kümnendi jooksul muutis miljoneid inimeste elu.

See juhtus New Yorgi börsil teisipäeval, 29. oktoobril 1929, mis on nüüd tuntud kui must teisipäev. Sellele eelnesid juba 24. oktoobri „must neljapäev“ ja 28. oktoobri „must esmaspäev“, kui aktsiaturg juba tugevalt langes. Järgnesid pankade pankrotid, mille tagajärjel ettevõtted suleti ja krediiditingimused halvenesid. See põhjustas ülemaailmse paanika, mis pani aluse suurele majanduslangusele. Aktsiakursid ei jõudnud samale tasemele enne 1954. aasta lõppu ning majandusnäitajad, nagu tööstustoodang ja sisemajanduse kogutoodang (SKT), kogenud märgatavat langust.

See krahh andis märku 10-aastase suure majanduslanguse algusest, mis mõjutas kõiki lääne tööstusriike. Riigid kehtestasid kõrged tollimaksud ja piirasid muul viisil importi. Rahvusvaheline kaubandus vähenes märkimisväärselt. Paljude inimeste jaoks olid supiköögid koht, kuhu toidu saamiseks pöörduda. Depressioon lõppes Ameerika Ühendriikides koos Ameerika Ühendriikide mobilisatsiooni algusega Teise maailmasõja jaoks 1941. aasta lõpus.

Põhjused

Suure majanduslanguse põhjused olid mitmekesised ja omavahel seotud. Peamised tegurid olid:

• Aktsiaturu ülekuumenemine 1920. aastate lõpus — paljud inimesed ja ettevõtted spekuleerisid laenuraha abil (võimendus), mis suurendas turu haavatavust.
• Pangandussüsteemi nõrkused — paljud väikesed pangad olid alakapitaliseeritud ja haavatavad deposiitorite jooksude suhtes.
• Tootmise ja investeeringute tasakaalutus — tööstuse tootmisvõimsus ületas nõudlust, mis tekitas varude kuhjumist.
• Rahapoliitika ja deflatsioon — aastatel 1929–1933 oli rahapakkumine ja krediitkokkukuivamine, mis hakkas majandust veelgi kokku tõmbama.
• Rahvusvahelised faktorid — esimene maailmasõda järgsete võlgade ja makseteprobleemide, samuti protektsionistlike tollide (näiteks Smoot–Hawley tolliseadus) tõttu langes rahvusvaheline kaubandus.

Krahhi kulg ja pankade kriis

Suure krahhi järel tekitasid kiirelt levivad pankrotiuudised ja deposiitorite mure laialdasi pankade jooksusid. Paljud pangad ei suutnud oma kohustusi täita ning tuhandeid väiksemaid panku läksid pankrotti 1930. aasta algusest kuni 1933. aastani. Selline finantskriis vähendas laenamist, mis omakorda vähendas ettevõtete investeeringuid ja tarbijate kulutusi.

Mõjud ühiskonnale ja majandusele

Suurel depressioonil olid laiaulatuslikud sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed:

• Tööpuudus tõusis järsult — Ameerika Ühendriikides jõudis ametlik tööpuudus tipul umbes 25% juurde (umbes 1933. aastal).
• Palkade ja hinnataset langesid — paljudel töölistel oli raskusi igapäevaste kulutuste katmisega.
• Sotsiaalne kannatus ja kodutuse kasv — paljud leibkonnad kaotasid kodud, tekkisid laagrid ja supiköögid.
• Väga suur langeda rahvusvaheline kaubandus ja investeeringud, mis süvendasid majanduslangust ka väljaspool USA-d.
• Poliitiline järjepidevus muutus — majanduslik segadus soodustas radikaalsemate poliitiliste jõudude tõusu mitmes riigis.

Valitsuse ja poliitika reageerimine

Vastuseks kriisile tegid USA valitsus ja hiljem Franklin D. Roosevelti juhtimisel uued programmid ja reformid katseid majanduse stabiliseerimiseks:

• Algsed meetmed Herbert Hooveri ametiajal osutusid sageli ebapiisavaks või liiga väheambitsioonikaks, mistõttu kriis süvenes.
• Franklin D. Roosevelti New Deal (alates 1933) hõlmas avalikke tööprogramme (nt CCC, WPA), tööhõivealgatusi, maaabipakette ja sotsiaalkindlustuse algatusi.
• Finantssektori reformid — 1933. aastal loodud Federal Deposit Insurance Corporation (FDIC) tagas hoiused, Securities Act (1933) ja Securities Exchange Act (1934) reguleerisid väärtpaberiteemilisi tegevusi ning loodi Securities and Exchange Commission (SEC). Glass–Steagalli seadus eraldas kommerts- ja investeerimispangandust.
• Rahapoliitika ja rahaühikud — lõpuks loobuti osaliselt kullaühikutega seotud piiratustest ning rahapoliitika muutused aitasid taastada likviidsust.

Pärand ja õppetunnid

1929. aasta krahh ja sellele järgnenud depressioon jätsid püsiva jälje majanduspoliitikasse ja ühiskonda:

• Kasvas arusaam, et riiklik regulatsioon ja sotsiaalne turvavõrk on vajalikud, et vältida sarnaseid tagajärgi tulevikus (nt hoiuste kindlustus, tööpuuduse abiprogrammid).
• Finantsregulatsioonid, mis loodi 1930. aastatel, kujundasid Ameerika ja paljude teiste riikide panganduskorda mitu aastakümmet.
• Majandusanalüüs ja makropoliitika arendati edasi — deflatsiooni ja nõudluse rolli mõistmine aitas hilisemale aktiivsemale fiskaal- ja rahapoliitikale.
• Kuigi majandus hakkas teatud määral taastuma 1930. aastate lõpus, lõppes kriis täielikult alles Teise maailmasõja mobilisatsiooni ja sõjakulutustega, mis suurendas tööhõivet ja tootmist.

Kokkuvõtvalt oli 1929. aasta Wall Streeti krahh katalüsaatoriks suurele majanduslangusele, mis näitas, kuidas finantskrahh võib kiiresti levida reaalse majanduse kõikidesse sektoritesse. Selle kogemuse põhjal kujunes välja mitmeid reforme ja poliitikaid, mille eesmärk oli tugevdada finantssüsteemi ja kaitsta kodanikke tulevaste šokkide eest.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli 1929. aasta Wall Street'i krahh?

K: Millised olid selle krahhi tagajärjed?

Küsimus: Kui kaua võttis aega, et aktsiahinnad sellest krahhist taastuksid?

K: Keda süüdistati selle kriisi põhjustamises?

K: Millal algas Teine maailmasõda ja kuidas see lõpetas Suure majanduslanguse?

K: Kuidas levis Suur Depressioon Euroopas ja mujal maailmas?

Otsing