Ameerika Ühendriikide ajalugu

Kolumbuse-eelne Ameerika

Vt ka: Põhja-Ameerika ajalugu

Kolumbuse-eelne ajastu on aeg enne seda, kui Christoph Kolumbus läks 1492. aastal Ameerikasse. Sel ajal elasid indiaanlased maal, mida praegu kontrollivad Ameerika Ühendriigid. Neil olid erinevad kultuurid: Idapoolsete metsaalade põlisameeriklased küttisid ulukit ja hirve; Loode-Ameerika põlisameeriklased püüdsid kala; Edela-Ameerika põlisameeriklased kasvatasid maisi ja ehitasid maju, mida nimetatakse pueblosideks; ning Suurte tasandike põlisameeriklased küttisid piisonit. Umbes 1000. aasta paiku külastasid viikingid Uusfoundlandi. Kuid nad ei asunud seal elama.

Young Omahaw, War Eagle, Little Missouri ja Pawnees

Koloniaal-Ameerika

Inglased püüdsid 1585. aastal Roanoke'i saarele asuda. Asula ei kestnud kaua ja keegi ei tea, mis inimestega juhtus. 1607. aastal rajasid John Smith, John Rolfe ja teised kulla ja seikluste vastu huvi tundvad inglased Virginias asuvas Jamestownis esimese püsiva inglaste asula. Esimestel aastatel surid paljud Virginia elanikud haigustesse ja nälga. Virginia koloonia püsis, sest see teenis raha tubaka istutamisega.

1621. aastal asus Massachusettsis Plymouthis elama rühm inglasi, keda kutsuti palveränduriteks. Suurema koloonia rajasid puritaanid 1630. aastal Massachusettsi lahte. Palverändurid ja puritaanid olid huvitatud parema ühiskonna loomisest, mitte kulla otsimisest. Nad nimetasid seda ideaalset ühiskonda "linnaks mäel". Mees nimega Roger Williams lahkus Massachusettsist pärast seda, kui ta ei olnud puritaanidega nõus, ja asutas 1636. aastal Rhode Islandi koloonia.

Suurbritannia ei olnud ainus riik, kes asustas selle, millest hiljem said Ameerika Ühendriigid. 1500. aastatel ehitas Hispaania Floridas Saint Augustine'isse kindluse. Prantsusmaa asustas Louisiana ja Suurte järvede ümbruse. Hollandlased asustasid New Yorgi, mida nad nimetasid Uus-Madalmaaks. Teisi piirkondi asustasid šoti-iirlased, sakslased ja rootslased. Ajapikku kontrollis siiski Suurbritannia kõiki kolooniaid ja enamik Ameerika koloniste võttis omaks Briti eluviisi. Kolooniate kasv ei olnud indiaanlaste jaoks hea. Paljud neist surid rõugetesse, mis oli eurooplaste poolt Ameerikasse toodud haigus. Need, kes ellu jäid, kaotasid oma maad kolonistidele.

1700. aastate alguses toimus kolooniates religioosne liikumine, mida nimetati Suureks ärkamiseks. Sellised jutlustajad nagu Jonathan Edwards pidasid jutlusi. Üks neist kandis pealkirja "Patused vihase Jumala käes". Suur ärkamine võis viia Ameerika revolutsioonis kasutatud mõtteviisini.

Aastaks 1733 oli kolmteist kolooniat. New York, Philadelphia, Boston ja Charleston olid sel ajal suurimad linnad ja peamised sadamad.

Aastatel 1756-1763 pidasid Inglismaa ja Prantsusmaa sõda oma maade pärast Ameerikas, mida nimetati seitsmeaastaseks sõjaks ehk Prantsuse ja India sõjaks ja mille võitsid britid. Pärast sõda sätestas 1763. aasta kuninglik proklamatsioon, et kolonistid ei tohi elada Appalache'i mägedest lääne pool. Paljudele kolonistidele, kes tahtsid piirile kolida, ei meeldinud see proklamatsioon.

Kolmeteistkümne koloonia (punane) enne Ameerika revolutsiooni

Ameerika revolutsioon

Pärast Prantsuse ja India sõda hakkasid kolonistid arvama, et nad ei saa oma "vabasündinud inglaste õigusi". See tähendas, et nad soovisid, et inglise valitsus kohtleks neid õiglaselt. Selle põhjustasid peamiselt uued maksud, mida inglased panid kolooniad sõja eest tasumiseks maksma. Ameeriklased nimetasid seda "No taxation without representation", mis tähendas, et kolonistid ei peaks maksma makse, kui neil ei ole hääli Briti parlamendis. Iga maks ei meeldinud ja asendati teise maksuga, mis viis kolooniate vahel suurema ühtsuse saavutamiseni. 1770. aastal sattusid kolonistid Bostonis, keda tunti Vabaduse poegade nime all, Briti sõduritega võitlusse. See sai tuntuks Bostoni veresauna nime all. Pärast teeseaduse vastuvõtmist viskasid Vabaduse pojad sadu kastitäie teed merre. See sai tuntuks kui Bostoni teepidu (1773). See viis selleni, et Briti armee vallutas Bostoni. Pärast seda moodustasid 13 koloonia juhid rühma, mida kutsuti kontinentaal-kongressiks. Kontinentaalse kongressi liikmeteks olid paljud inimesed, kuid mõned tähtsamad neist olid Benjamin Franklin, John Adams, Thomas Jefferson, John Hancock, Roger Sherman ja John Jay.

1776. aastal kirjutas Thomas Paine pamfleti "Common Sense". Selles väideti, et kolooniad peaksid olema vabad inglise võimu alt. See põhines John Locke'i ja teiste esitatud inglise ideedel loomulikest õigustest ja ühiskondlikust lepingust. juulil 1776 leppisid 13 koloonia elanikud kokku Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonis. Selles öeldi, et nad on vabad ja iseseisvad riigid ning ei ole enam osa Inglismaast. Kolonistid võitlesid sel ajal juba revolutsioonisõjas Suurbritannia vastu. Vabadussõda algas 1775. aastal Lexingtonis ja Concordis. Kuigi Ameerika sõdurid George Washingtoni juhtimisel kaotasid brittidele palju lahinguid, saavutasid nad 1777. aastal Saratogas suure võidu. See viis selleni, et Prantsusmaa ja Hispaania liitusid sõjaga ameeriklaste poolel. Ameerika võit Yorktownis 1781. aastal sundis prantslaste abiga Suurbritanniat otsustama, et ta lõpetab sõja ja loobub kolooniatest. Ameerika oli võitnud sõja ja oma iseseisvuse.

Iseseisvusdeklaratsiooni esitlemine. Kolm seisvat meest on John Adams, Benjamin Franklin ja Thomas Jefferson.

Föderaalne periood (1781-1815)

Vt ka: Ameerika Ühendriikide põhiseadus ja 1812. aasta sõda

1781. aastal moodustasid kolooniad Konföderatsiooni artiklite alusel riikide konföderatsiooni, kuid see kestis vaid kuus aastat. See andis peaaegu kogu võimu osariikidele ja väga vähe keskvalitsusele. Konföderatsioonil ei olnud presidenti. Ta ei suutnud eemaldada põlisameeriklasi ega brittide vägesid piirilt ega peatada rahvamässud, nagu Shays' mäss. Pärast Shays' mässu arvasid paljud inimesed, et konföderatsiooni artiklid ei toimi.

1787. aastal kirjutati põhiseadus. Paljud inimesed, kes aitasid põhiseaduse kirjutamisele kaasa, nagu Washington, James Madison, Alexander Hamilton ja Gouverneur Morris, kuulusid tolleaegse Ameerika suurimate mõtlejate hulka. Mõned neist meestest pidid hiljem uues valitsuses tähtsaid ametikohti täitma. Põhiseadusega loodi tugevam riiklik valitsus, millel oli kolm haru: täidesaatev (president ja tema personal), seadusandlik (esindajatekoda ja senat) ja kohtuvõim (föderaalsed kohtud).

Mõned riigid nõustusid põhiseadusega väga kiiresti. Teistes osariikides ei meeldinud põhiseadus paljudele inimestele, sest see andis keskvalitsusele rohkem võimu ja selles puudusid põhiõigused. Selleks, et püüda põhiseadust vastu võtta, kirjutasid Madison, Hamilton ja Jay ajalehtede artiklite sarja, mida nimetatakse "Federalist Papers" (föderalistlikud dokumendid). Väga varsti pärast seda lisati Bill of Rights. See oli 10 muudatusettepaneku (muudatuste) kogum, mis piiras valitsuse võimu ja tagas kodanikele õigused. Nagu iseseisvusdeklaratsioon, on ka põhiseadus ühiskondlik leping rahva ja valitsuse vahel. Põhiseaduse põhiidee on, et valitsus on vabariik (esindusdemokraatia), mille valib rahvas, kellel kõigil on samad õigused. Alguses see siiski ei olnud tõsi, kui hääletada said ainult valged mehed, kes omasid vara. Tänu osariikide seadustele ning 14., 15., 19., 24. ja 26. muudatusele võivad tänapäeval hääletada peaaegu kõik Ameerika kodanikud, kes on vähemalt 18-aastased.

1789. aastal valiti Washington esimeseks presidendiks. Ta määratles, kuidas inimene peaks presidendina tegutsema, ja läks pärast kahte ametiaega pensionile. Washingtoni ametiajal toimus viskimäss, kus maapiirkondade talunikud püüdsid takistada valitsusel viskimaksude kogumist. 1795. aastal võttis kongress vastu Jay lepingu, mis võimaldas suurendada kaubavahetust Suurbritanniaga, kui britid loobusid vastutasuks oma kindlusest Suurte järvede ääres. Siiski tegi Suurbritannia endiselt asju, mis kahjustasid USAd, näiteks impressmentatsioon (Ameerika meremeeste sundimine Briti kuningliku mereväega liituma).

John Adams võitis 1796. aasta valimistel Thomas Jeffersoni ja sai Ameerika Ühendriikide teiseks presidendiks. Need olid esimesed Ameerika valimised, mis toimusid kahe erakonna vahel. Presidendina suurendas Adams armeed ja mereväge. Samuti võttis ta vastu välismaalaste ja mässuaktid, mis olid väga ebameeldivad.

1800. aasta valimistel võitis Jefferson Adamsit. Üks tähtsamaid asju, mida ta presidendina tegi, oli Louisiana ostmine Prantsusmaalt, mis tegi Ameerika Ühendriigid kaks korda suuremaks. Jefferson saatis Lewise ja Clarki Louisiana ostu kaardistama. Jefferson püüdis peatada ka kaubavahetust Inglismaa ja Prantsusmaaga, et Ameerika Ühendriigid ei oleks kaasatud kahe riigi vahelises sõjas. Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa vahel puhkes sõda 1812. aastal, kui James Madison oli president. Seda nimetati 1812. aasta sõjaks.

Ameerika Ühendriikide põhiseadus

Ekspansioon, industrialiseerimine ja orjapidamine (1815-1861)

Üks selle perioodi probleemidest oli orjapidamine. Aastaks 1861 oli Lõuna-Ameerikas üle kolme miljoni afroameeriklase orjad. See tähendab, et nad töötasid teiste inimeste heaks, kuid neil ei olnud vabadust ja nad ei saanud oma töö eest raha. Enamik neist töötas puuvilla korjamisega suurtel istandikel. Puuvillast sai lõunaosas peamine põllukultuur pärast seda, kui Eli Whitney leiutas 1793. aastal puuvillakiu. Orjapidamise vastu toimusid mõned orjapõlvemässud, sealhulgas üks, mida juhtis Nat Turner. Kõik need mässud ebaõnnestusid. Lõuna tahtis orjapidamist säilitada, kuid kodusõja ajaks tahtsid paljud inimesed põhjas selle lõpetada. Teine vaidlus põhja ja lõuna vahel puudutas valitsuse rolli. Lõuna soovis tugevamaid osariikide valitsusi, kuid põhja soovis tugevamat keskvalitsust.

Pärast 1812. aasta sõda hääbus föderalistlik partei, jättes alles "heade tunnete ajastu", kus ainult üks partei oli oluline, presidentide James Madisoni ja James Monroe'i ajal. Monroe'i ajal oli Ameerika Ühendriikide poliitika Põhja-Ameerikas Monroe'i doktriin, mis soovitas Euroopal lõpetada katsed kontrollida Ameerika Ühendriike ja teisi iseseisvaid riike Ameerikas. Umbes sel ajal kutsus kongress midagi, mida nimetati "Ameerika süsteemiks". Ameerika süsteem tähendas raha kulutamist pangandusele, transpordile ja kommunikatsioonile. Tänu Ameerika süsteemile ehitati suuremaid linnu ja rohkem tehaseid. Üks selle aja suuri transpordiprojekte oli Erie kanal, mis asus New Yorgi osariigis. 1840. aastateks ehitati lisaks kanalitele ka raudteed. Aastaks 1860 oli Ameerika Ühendriikides ehitatud tuhandeid miile raudteed ja telegraafiliinid, peamiselt Kirde- ja Kesk-Lääne piirkonnas.

19. sajandi alguses jõudis Ameerikasse tööstusrevolutsioon. Paljud tehased ehitati põhjapoolsetesse linnadesse, nagu Lowell, Massachusetts. Enamik neist valmistas riideid. Paljud tehasetöölised olid naised ja mõned olid lapsed või Iirimaalt või Saksamaalt pärit inimesed. Vaatamata sellele industrialiseerimisele oli Ameerika endiselt põllumeeste rahvas.

1800. aastate alguses ja keskel toimus religioosne liikumine, mida nimetati Teiseks suureks ärkamiseks. Tuhanded inimesed kogunesid suurtele religioossetele koosolekutele, mida nimetati ärkamisteks. Nad arvasid, et suudavad religiooni kaudu tuua Ameerikas kuldse ajastu. Tekkisid uued usulised liikumised, nagu pühadusliikumine ja mormoonid, ning kasvasid sellised rühmitused nagu metodisti kirik. Teine suur ärkamisaeg viis kahe reformiliikumiseni, st seaduste ja käitumise muutmiseni, et muuta ühiskonda paremaks. Üks neist oli Temperance Movement, mis uskus, et alkoholi joomine on paha. Teine oli abolitsionism, mis püüdis lõpetada orjapidamise. Sellised inimesed nagu Harriet Beecher Stowe ja William Lloyd Garrison kirjutasid raamatuid ja ajalehti, milles nad väitsid, et orjapidamine tuleb lõpetada. Nad moodustasid ka poliitilisi liikumisi, mille hulka kuulusid Vabaduspartei, Vaba Maapinna Partei ja Vabariiklik Partei. Mõned abolitsionistid, nagu Frederick Douglass, olid endised orjad. 1820. aastaks oli orjapidamine põhjas väga haruldane, kuid jätkus lõunas.

19. sajandil oli paljude Ameerika naiste jaoks olemas midagi, mida nimetati "kodukultuseks". See tähendas, et enamik abielunaisi pidi jääma koju ja kasvatama lapsi. Nagu ka teistes riikides, olid Ameerika naised suuresti oma abikaasa kontrolli all ja neil ei olnud peaaegu mingeid õigusi. Abieluvälistel naistel oli võimalik teha vaid üksikuid töid, näiteks töötada rõivafabrikutes ja teenida teenijatüdrukuna. 19. sajandil arvasid sellised naised nagu Lucretia Mott ja Elizabeth Cady Stanton, et naistel peaks olema rohkem õigusi. 1848. aastal kohtusid paljud neist naistest ja leppisid kokku, et võitlevad naiste suuremate õiguste, sealhulgas valimisõiguse eest. Paljud naiste õiguste eest võitlevatest naistest osalesid ka orjapidamise lõpetamise liikumises.

1828. aastal valiti Andrew Jackson presidendiks. Ta oli esimene demokraatliku partei poolt valitud president. Ta muutis valitsust mitmel viisil. Kuna paljud tema toetajad olid vaesed inimesed, kes ei olnud varem hääletanud, premeeris ta neid valitsuse ametikohtadega, mida nimetatakse "saagiks" või "patronaažiks". Jacksoni tõttu moodustati tema vastu uus partei, mida kutsuti Whigideks. Seda nimetati "teise partei süsteemiks". Jackson oli väga tugevalt Rahvuspanga vastu. Ta pidas seda whigide ja võimsate Ameerika ärimeeste sümboliks. Jackson nõudis ka kõrget impordimaksu, mis ei meeldinud lõunamaadele. Nad nimetasid seda "koleduste tariifiks". Jacksoni asepresident John C. Calhoun oli lõunamaalt. Ta kirjutas, et lõuna peaks tariifi peatama ja võib-olla liidust lahkuma (lahkulöömine). Neid sõnu kasutati veel kord kodusõja ajal.

Sel ajal hakkasid inimesed Mississippi jõest ja Kaljumägedest lääne poole liikuma. Esimesed inimesed, kes kolisid läände, olid inimesed, kes püüdsid ja müüsid loomanahku, nagu John Colter ja Jim Bridger. 1840. aastateks liikusid paljud inimesed vankritega Oregoni ja veel rohkem inimesi läksid läände pärast 1849. aasta California kullajooksu. Esimestele kolmeteistkümnele lisandusid paljud uued osariigid, peamiselt Kesk-Lääne ja Lõunaosas enne kodusõda ja läänes pärast kodusõda. Selle aja jooksul kaotasid põlisameeriklased suure osa oma maast. Nad olid kaotanud sõjalisi lahinguid ameeriklastele Tippecanoe's ja Seminole'i sõjas. 1830. aastatel tõrjuti indiaanlased Kesk-Lääne ja Lõunast välja selliste sündmuste tõttu nagu Trail of Tears ja Black Hawk War (Mustade haukade sõda). 1840. aastateks oli enamik indiaanlasi viidud Mississippi jõest lääne poole.

Mehhiko-Ameerika sõda

1845. aastal liitus Texas, mis oli pärast Mehhikost lahkumist riik, Ameerika Ühendriikidega. Mehhikole see ei meeldinud ja ameeriklased tahtsid Mehhiko maad läänerannikul ("Manifest Destiny"). See tõi kaasa USA ja Mehhiko vahelise sõja, mida nimetati Mehhiko-Ameerika sõjaks. Sõja ajal vallutasid USA San Francisco, Los Angeles, Monterrey, Veracruzi ja Mexico City. Sõja tulemusena said USA maad Californias ja suure osa Ameerika edelaosast. Paljudele põhjapoolsetele inimestele see sõda ei meeldinud, sest nad arvasid, et see oli ainult hea lõunapoolsetele orjariikidele.

James Monroe pani ameeriklased tundma, et see oli "heade tunnete ajastu"


Erie kanal


Francis Preston Blair asutas Vabariikliku Partei, et aidata orjade vabastamist


Jackson oli esimene demokraatlik president


Alamos toimus 1836. aastal lahing teksaslaste ja mehhiklaste vahel.

Civil

1889. ja 1850. aastatel ei olnud põhjapoolsete osariikide ja lõunapoolsete osariikide elanikud ühel meelel, kas orjapidamine oli õige või vale territooriumidel - Ameerika Ühendriikide osades, mis ei olnud veel osariigid. Valitsuse inimesed püüdsid sõlmida kokkuleppeid, et sõda peatada. Mõned kokkulepped olid 1850. aasta kompromiss ja Kansas-Nebraska seadus, kuid need ei aidanud tegelikult liitu koos hoida. Lõunamaa inimesed olid vihased selliste raamatute peale nagu "Onu Tomi kabinet", milles öeldi, et orjapidamine on vale. Põhjas ei meeldinud inimestele ülemkohtu otsus nimega Dred Scott, millega Scott jäi orjaks. Lõuna- ja põhjapoolsed inimesed hakkasid Kansases üksteist orjuse pärast tapma. Seda nimetati "veritsevaks Kansasiks". Üks Bleeding Kansase inimestest, John Brown, vallutas 1859. aastal Virginia linna, et rõhutada, et orjapidamine on vale, ja püüda panna orjad oma omanike vastu võitlema.

1860. aasta valimistel jagunes Demokraatlik Partei ja presidendiks valiti vabariiklaste kandidaat Abraham Lincoln. Pärast seda lahkusid paljud lõunapoolsed osariigid liidust. Lõpuks lahkusid üksteist riiki. Nad püüdsid luua uut riiki, mida nimetati Ameerika Konföderatsiooniriikideks ehk "Konföderatsiooniks". Algas sõda liidu (põhja) ja konföderatsiooni (lõuna) vahel. Tehaste puudumise tõttu oli lõunapoolsete sõdurite jaoks raskem saada relvi või vormiriietust. Lõuna ei saanud varusid, sest põhjapoolsed laevad blokeerisid lõunaranniku.

Sõja alguses võitsid sellised konföderatsiooni kindralid nagu Robert E. Lee ja Stonewall Jackson lahinguid selliste liidu kindralite üle nagu George B. McClellan ja Ambrose Burnside. 1862. ja 1863. aastal püüdis liidu armee mitu korda vallutada Konföderatsiooni pealinna Richmondit, Virginia osariigis, kuid ebaõnnestus iga kord. Lee armee tungis kaks korda põhja poole, kuid Antietamis ja Gettysburgis löödi tagasi. Sõja keskel andis Lincoln välja emantsipatsiooniproklamatsiooni, millega vabastati kõik konföderatsiooni orjad, ja hakkas laskma mustanahalistel meestel võidelda liidu armees. Pärast Gettysburgi ja Vicksburgi lahinguid 1863. aastal hakkas sõda kulgema liidu kasuks. Gettysburg peatas Lee sissetungi põhja poole ja Vicksburg andis liidule kontrolli Mississippi jõe üle. 1864. aastal marssis liidu armee William T. Shermani juhtimisel läbi Georgia ja hävitas suure osa sellest. 1865. aastaks oli liidu kindral Ulysses S. Grant vallutanud Richmondi ja sundis Lee'd Appomattoxis loobuma võitlusest.

Lincoln, Grant, Sherman ja Porter arutavad kodusõja üle


Antietami lahing oli verine kodusõja lahing.

Rekonstruktsioon ja kuldajastu

Vt ka: Ameerika Ühendriikide rekonstrueerimine

1865. aasta aprillis lasti Lincoln teatrietendust vaadates maha ja tapeti. Uus president Andrew Johnson pidi läbima ülesehitusprotsessi, mis oli Ameerika Ühendriikide taastamine pärast kodusõda. Selle aja jooksul võeti vastu põhiseaduse 13., 14. ja 15. muudatus, millega vabastati orjad, tehti neist kodanikud ja anti neile hääleõigus. Kongressi juhtisid "radikaalsed vabariiklased", kes tahtsid pärast kodusõda lõunamaad karistada. Neile ei meeldinud Johnson ja nad peaaegu tagandasid ta ametist. Nad saatsid ka palju sõdureid lõunasse, kehtestasid ebapopulaarseid "skalawag"-valitsusi ja sundisid lõunamaad vastu võtma 14. ja 15. muudatuse. See ei meeldinud lõunamaalastele, mistõttu nad kehtestasid "Jim Crow" seadused, mis asetasid mustanahalised madalamatesse rollidesse. Valged lõunamaalased asutasid rühmituse nimega Ku Klux Klan, mis ründas mustanahalisi ja takistas neil hääletamist.

Selle aja jooksul kolisid Ameerika Ühendriikidesse paljud inimesed teistest riikidest, näiteks Iirimaalt, Itaaliast, Saksamaalt, Ida-Euroopast ja Hiinast. Paljud neist töötasid suurtes tehastes ja elasid suurlinnades, näiteks New Yorgis, Chicagos ja Bostonis, sageli väikestes, vaestes, lähestikku asetsevates korterites, mida nimetatakse "tenementideks" või "slummideks". Sageli kasutasid neid "poliitilised masinad", kes andsid neile tööd ja raha vastutasuks häälte eest.

Peamised poliitikud valiti poliitiliste masinate poolt ja olid korrumpeerunud. Valitsus sai teha vähe ja suurettevõtete juhtidel oli sageli rohkem võimu kui valitsusel. Sel ajal oli mitmeid väga suuri ettevõtteid, mida nimetati trustideks. Inimesed, kes juhtisid trustisid, teenisid miljoneid dollareid, makstes samal ajal oma töötajatele madalat palka. Mõned neist inimestest olid John D. Rockefeller, Andrew Carnegie ja J. P. Morgan.

Pärast kodusõda jätkasid inimesed liikumist läände, kus moodustati uusi osariike. Inimesed said nüüd läänes tasuta maad tänu 1862. aasta seadusele nimega Homestead Act. Suurem osa lääne maast kuulus valitsusele, raudteele või suurtele talunikele. 1869. aastal valminud transkontinentaalne raudtee aitas inimesi ja kaupu läänest ülejäänud riiki toimetada. Chicagost sai lääne ja ida vahelise kaubanduse keskus, sest seal kohtusid paljud raudteeliinid. Kui üha rohkem inimesi hakkas läände kolima, tekkisid probleemid valgete asunike ja põliselanike vahel. Selle tõttu tapeti palju rohkem indiaanlasi lahingutes, näiteks Wounded Knee lahingus. Peaaegu kogu indiaanlaste maa võeti ära selliste seadustega nagu Dawes'i seadus. Paljudele inimestele ei meeldinud see otsus. Nad pidid sellega ikkagi toime tulema

Paljud ameeriklased arvasid, et raudtee võttis talunikelt nii palju raha, et see tegi nad vaeseks. Töötajad korraldasid mitu streiki raudtee vastu, mille sõjavägi maha surus. Samuti asutasid talunikud rühmitusi, et võidelda raudtee vastu, näiteks Grange'i rühmitus. Nendest rühmitustest sai populistlik liikumine, mis William Jennings Bryani juhtimisel peaaegu võitis presidendi koha. Populistid soovisid reforme, näiteks tulumaksu ja senaatorite otsevalimist. Populistide partei suri pärast 1896. aastat välja. Paljud asjad, mida populistid soovisid, toimusid progressiivse ajastu ajal.

Šoti ärimees Andrew Carnegie tegi Ameerikast "teraseimpeeriumi".


Chicagos asuv Home Insurance Building oli maailma esimene pilvelõhkuja.

Progressiivne ajastu ja imperialism

Ameerika Ühendriikides on progressivism veendumus, et valitsusel peaks olema suurem roll majanduses, et tagada inimestele, eriti töötajatele, hea elatustase. Imperialism oli veendumus, et USA peaks ehitama tugevama mereväe ja vallutama maad.

Üheksateistkümnenda sajandi lõpus ja kahekümnenda sajandi alguses hakkasid Ameerika Ühendriigid välisasjades aktiivsemalt tegutsema. 1898. aastal pidasid Ameerika Ühendriigid sõda Hispaaniaga, mida nimetati Hispaania-Ameerika sõjaks. Ameerika Ühendriigid võitsid ja said Puerto Rico, Guami, Guantanamo ja Filipiinid. Koos Alaska ostmise ja Hawaii ülevõtmisega olid Ameerika Ühendriigid omandanud kõik oma tänased territooriumid, millele lisandusid mõned territooriumid, mille nad hiljem pärast Teist maailmasõda kaotasid. Umbes sel ajal avasid USA ja Euroopa riigid kaubavahetuse Hiinaga. See oli tingitud sellest, et nad olid Hiinat oopiumisõdades ja bokserite mässus võitnud. USA ja Euroopa said Hiinaga kaubelda tänu avatud uste poliitikale.

1901. aastal sai Theodore Roosevelt presidendiks. Ta oli olnud sõdur Hispaania-Ameerika sõjas. Ta nõudis välispoliitikat, mida tuntakse "suure kepi" nime all. See tähendas suure mereväe olemasolu ja kontrolli teostamist Ladina-Ameerika üle. Aastatel 1901-1930 saatis Ameerika Ühendriigid mitu korda sõdureid Ladina-Ameerikasse. Kui Roosevelt oli president, alustati tööd Panama kanaliga, mis ühendas Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani, mis muutis reisimise ümber maailma palju kiiremaks.

Sel ajal hakkasid inimesed märkama Ameerika linnade kehva seisukorda. Rühm inimesi, keda kutsuti "muckrakers", kirjutas raamatuid ja ajaleheartikleid sellistel teemadel nagu suurettevõtete võim, ebapuhtaid tavasid tehastes ja vaeste inimeste olukorda. Roosevelt ja kongress vastasid nende muredele selliste seadustega nagu "Pure Food and Drug Act". See seadus kontrollis toidu valmistamise viisi, et tagada selle ohutus. Teine vastus mustanahalistele oli midagi, mida nimetati "trust-busting", kus suurettevõtted jaotati väiksemateks ettevõteteks. Suurim sel viisil purustatud ettevõte oli 1911. aastal Standard Oil Company.

1912. aastal sai Woodrow Wilsonist president. Ta oli progressiivne, kuid mitte päris sama, mis Roosevelt. Ta võitles "privileegide kolmekordse müüri" vastu, mis seisnes suurettevõtluses, maksudes ja Ameerika Ühendriikidesse sisenevate kaupade maksustamises. Sel ajal võeti vastu USA põhiseaduse kuueteistkümnes ja seitsmeteistkümnes muudatus. Need võimaldasid kehtestada föderaalse tulumaksu ja USA senaatorite otsevalimist.

Theodore Roosevelt oli president suurema osa 1900ndatest aastatest


Manila lahe lahing Hispaania-Ameerika sõjas

Esimene maailmasõda

Ameerika Ühendriigid ei tahtnud astuda Esimesse maailmasõtta, kuid tahtsid müüa relvi mõlemale poolele. 1915. aastal uputas Saksa allveelaev ameeriklasi vedanud laeva Lusitania. See vihastas ameeriklasi ja Saksamaa lõpetas reisilaevade ründamise. Jaanuaris 1917 hakkas Saksamaa neid taas ründama ja saatis Mehhikosse Zimmermani telegrammi USA-sse tungimise kohta. 1917. aasta jaanuaris liitusid Ameerika Ühendriigid sõjaga Saksamaa vastu ja sõda lõppes aasta hiljem. Wilson töötas selle nimel, et luua rahvusvaheline organisatsioon nimega Rahvasteliit. Rahvasteliidu peamine eesmärk oli sõja vältimine. Ameerika Ühendriigid siiski ei liitunud, sest isolatsionistid lükkasid rahulepingu tagasi. Esimese maailmasõja lõpus tappis gripipandeemia miljoneid inimesi USAs ja Euroopas. Pärast sõda olid Ameerika Ühendriigid üks rikkamaid ja võimsamaid riike maailmas.

Ameeriklased I maailmasõjas

Buum ja majanduslangus (1919-1939)

"Roaring Twenties"

1920. aastad olid Ameerika Ühendriikide jaoks majanduskasvu ja jõukuse kasvu ajastu. Paljud ameeriklased hakkasid ostma tarbekaupu, näiteks Fordi T-mudelit ja kodumasinaid. Reklaam muutus Ameerika elus väga oluliseks. Sel ajal kolisid paljud mustanahalised inimesed lõunast välja ja kolisid suurtesse linnadesse, nagu New York City, Chicago, St. Louis ja Los Angeles. Nad tõid endaga kaasa džässmuusika, mistõttu 1920. aastaid nimetatakse "džässi ajastuks". 1920. aastad olid ka keeluaeg pärast kaheksateistkümnenda seadusemuudatuse vastuvõtmist. 1920. aastatel oli alkoholi joomine ebaseaduslik, kuid paljud ameeriklased jõid seda siiski. See tõi kaasa palju rummijooksu ja vägivaldseid kuritegusid.

Rassism oli 1920. aastatel tugev. Ku Klux Klan oli taas võimas ja ründas mustanahalisi, katoliiklasi, juute ja sisserändajaid. Inimesed süüdistasid sõjas ja ettevõtlusprobleemides immigrante ja tööliste juhte, keda nad pidasid enamlasteks (vene kommunistideks). Paljud inimesed arvasid ka, et Ameerika Ühendriigid olid kaotanud kontakti religiooniga. Seda käsitleti religiooni muutmisega ja mõned neist ründasid teadust.

Pärast Esimest maailmasõda oli Ameerika Ühendriikidel isolatsionistlik välispoliitika. See tähendas, et nad ei soovinud astuda veel ühte ülemaailmsesse sõda. Ta võttis vastu seadusi ja lepinguid, mis väidetavalt lõpetaksid sõja igaveseks, ning keeldus müümast relvi oma endistele liitlastele.

1921. aastal sai Warren G. Hardingist president. Ta uskus, et parim viis majanduse heaks muutmiseks on see, kui valitsus on suurettevõtete suhtes sõbralik, vähendades makse ja reguleerides vähem. Kuigi majandusel läks selle poliitika raames väga hästi, oli Ameerikas suurim erinevus selle vahel, kui palju raha oli rikastel ja kui palju raha oli vaestel. Hardingi eesistumisajal oli mitmeid probleeme. Suurim neist oli Teapot Dome seoses naftapuurimisega mereväe naftareservis. Harding suri 1923. aastal ja presidendiks sai Calvin Coolidge. Coolidge uskus, et valitsus peaks nagu Hardingki hoiduma ettevõtlusest eemale ja jätkas paljusid Hardingi poliitikaid. Coolidge otsustas 1928. aastal presidendiks mitte kandideerida ja presidendiks sai Herbert Hoover.

Suur depressioon

Vt ka: Suur Depressioon ja New Deal

1929. aastal tabas Ameerika Ühendriike suur majanduslangus. Aktsiaturg kukkus kokku (kaotas suure osa oma väärtusest). Paljudel pankadel sai raha otsa ja nad sulgesid. Aastaks 1932 oli üle veerandi rahvast ilma tööta ja suur osa rahvast oli vaene või töötu. Paljud inimesed tõrjuti taludest välja, mitte ainult depressiooni tõttu, vaid ka "Dust Bowl" nime all tuntud tormi tõttu ja seetõttu, et talupidajatel ei läinud 1920ndatel hästi.

President Hoover püüdis midagi teha depressiooni vastu, kuid see ei õnnestunud. Aastal 1932 sai ta lüüa ja Franklin D. Roosevelt sai presidendiks. Ta lõi New Deal'i. See oli rida valitsuse programme, mis pakkusid leevendust (inimestele, kes olid halva majanduse tõttu kannatanud), taastamist (majanduse parandamiseks) ja reformi (tagamaks, et majanduslangus ei korduks enam kunagi).

New Dealil oli palju programme, nagu sotsiaalkindlustus, riiklik taastamisamet (reguleeris palkasid), Works ProgressAdministration (ehitas tuhandeid teid, koole, valitsusehitisi ja kunstiteoseid), tsiviilkaitsekorpus (andis noortele tööd, et aidata keskkonda) ja Tennessee Valley Authority (ehitas tammid ja elektriliinid lõunas). Need programmid andsid tööd miljonitele ameeriklastele, kuigi sageli madala palgaga. Paljud neist programmidest käivitati Roosevelti ametiaja alguses, ajal, mida nimetati "sajaks päevaks", või 1935. aastal, ajal, mida nimetati "teiseks New Deal'iks". Sellised programmid nagu sotsiaalkindlustus kasvasid välja selliste inimeste nagu Huey Longi populistlikest liikumistest, mida kutsuti "Share Our Wealth" ja "Ham and Eggs". New Deal tõi kaasa ka töötajate ametiühingute, näiteks Tööstusorganisatsioonide Kongressi (Congress of Industrial Organizations) tekkimise.

New Deal'i nimetatakse sageli perioodiks, mis "päästis kapitalismi" ja hoidis Ameerika muutumist kommunistlikuks või fašistlikuks riigiks. Kuigi New Deal parandas majandust, ei lõpetanud see Suurt depressiooni. Suurele depressioonile tegi lõpu Teine maailmasõda.

Roosevelt käivitas New Deal'i, aidates Ameerika majandust


"Dust Bowl" Oklahomas


T-mudeli leiutas Henry Ford ja see muutis Ameerika transporti.


Coolidge: "Ameerika äri on äri.

Teine maailmasõda

Kui Teine maailmasõda oli algamas, ütlesid Ameerika Ühendriigid, et nad ei kavatse sellesse sekkuda. Enamik ameeriklasi arvas, et Ameerika Ühendriigid peaksid jääma neutraalseks, ja mõned inimesed arvasid, et Ameerika Ühendriigid peaksid astuma sõda sakslaste poolel. Lõpuks püüdsid Ameerika Ühendriigid siiski aidata liitlasriike (Nõukogude Liitu, Suurbritanniat ja Prantsusmaad) laenulepingu seadusega. See andis liitlastele palju raha ja relvi vastutasuks lennubaaside kasutamise eest kogu maailmas.

7. detsembril 1941 ründas Jaapan Pearl Harborit, USA mereväebaasi Hawaiil. USA ei olnud enam neutraalne ja kuulutas teljeriikidele (Saksamaa, Jaapan, Itaalia) sõja. USA astumine Teise maailmasõjasse lõpetas Suure majanduslanguse, sest sõda lõi palju töökohti. Kuigi mõned lahingud, milles USA osales, olid õhu- ja merelahingud Jaapaniga, sõdis USA peamiselt Euroopas ja Aafrikas. USA avas mitu rinde, sealhulgas Põhja-Aafrikas ja Itaalias. USA pommitas Saksamaad ka lennukitelt, õhku pommitades Saksa linnu ja tehaseid. 6. juunil 1944 (D-Day) vallutasid Ameerika ja Briti väed Normandia. Aasta hiljem olid liitlased vabastanud Prantsusmaa ja vallutanud Berliini. 1945. aastal suri Roosevelt ja presidendiks sai Harry Truman. USA otsustas heita Jaapanile kaks aatompommi. Jaapan andis peagi alla ja sõda lõppes.

Sõda tähendas naiste ja vähemuste jaoks erinevaid asju. Sõja ajal töötasid paljud naised relvatehastes. Neid sümboliseeris tegelane nimega "Rosie the Riveter". Paljud afroameeriklased teenisid sõjaväes, kuid sageli segregeeritud üksustes koos valgete ohvitseridega. Jaapani-ameeriklased läänerannikul olid sunnitud elama internatsioonilaagrites, kuigi mõned teenisid ka armees.

Aatompomm Nagasaki kohal, 9. august 1945

Sõjajärgne aeg (1945-1991)

Külm sõda

Vt ka: Korea sõda, Vietnami sõda, Kuuba raketikriis, kosmosevõistlus ja Reagani ajastu.

Pärast Teist maailmasõda olid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid kaks kõige võimsamat riiki maailmas. Külm sõda oli kahe riigi vaheliste pingete periood, mis olid seotud eluviisidega. Mõlemad riigid püüdsid teisi riike enda poolele saada. Nõukogude Liit püüdis panna riike kommunistlikuks muutuma ja Ameerika Ühendriigid püüdsid neid kommunistlikuks muutumist takistada. Ameerika ja Nõukogude sõdurid ei sõdinud kunagi lahingutes, kuid nad sõdisid kaudselt Korea sõjas (1950. aastatel) ja Vietnami sõjas (1950-1970. aastatel).

Korea sõda kestis vaid mõned aastad, kuid viis selleni, et ameerika sõdurid on sellest ajast alates Koreas. Vietnami sõda kestis palju kauem. See algas mõne Ameerika sõjaväelasega Vietnamis, kuid 1960. aastateks saadeti Vietnami tuhandeid ameeriklasi. Mõlemad sõjad toimusid Nõukogude Liidu ja kommunistliku Hiina poolt abistatava põhjapoolse kommunistliku valitsuse ja USA poolt abistatava lõunapoolse valitsuse vahel. Korea sõja tulemuseks oli lõhestatud Korea, kuid Vietnami sõja tulemuseks oli kommunistlik Vietnam pärast Ameerika Ühendriikide lahkumist, kuna Ameerika inimesed soovisid sõda lõpetada. Vietnamis hukkus või sai haavata üle veerand miljoni ameeriklase, mis oli väga suur sõjaline läbikukkumine. USA ja Nõukogude Liit vaidlesid selle üle, kuhu nad võiksid paigutada tuumarelvi. Üks neist vaidlustest oli Kuuba raketikriis. Kuuba raketikriisi ajal olid USA ja Nõukogude Liit väga lähedal sellele, et rünnata teineteist tuumarelvadega.

Külma sõja ajal oli Ameerika Ühendriikides "Punase hirmu" aeg, mil valitsus püüdis leida inimesi, keda ta pidas kommunistideks. Esindajatekojas tegutses sellega tegelemiseks rühm nimega House Un-American Activities Committee ja Joseph McCarthy juhtis kuulamisi senatis. Punase hirmu tõttu kaotasid inimesed oma töö, sattusid vangi ja neid isegi hukati. Paljud näitlejad ja kirjanikud kanti mustadesse nimekirjadesse, mis tähendas, et nad ei saanud tööd filmides ega krediiti oma kirjutiste eest.

Külm sõda algas Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahelise võidurelvastumisega, et näha, kellel on rohkem ja paremaid relvi. See algas pärast seda, kui Nõukogude Liit oli teine riik, kes arendas aatomipommi. Ameerika Ühendriikides algas sellega midagi, mida nimetatakse "sõjalis-tööstuslikuks kompleksiks", mis tähendas, et ettevõtted ja valitsus tegid koostööd, et kulutada palju raha suuremahulistele relvaprojektidele. Äriühingud ja valitsus aitasid üksteist, et saada rohkem raha ja võimu. Osa sellest kompleksist oli midagi, mida nimetati Marshalli plaaniks, mis taastas Euroopa, sundides neid samal ajal ostma Ameerika kaupu. Kompleks võimaldas kasvavat keskklassi, kuid hoidis ka külma sõda käimas.

Lisaks võidurelvastumisele oli külma sõja teine osa "kosmosevõistlus". See algas, kui Nõukogude Liit saatis 1957. aastal kosmosesse satelliidi nimega Sputnik. Ameeriklased hakkasid muretsema, et Ameerika Ühendriigid jäävad Nõukogude Liidust maha, ja panid oma koolides keskenduma rohkem matemaatikale ja loodusteadustele. Mõne aasta jooksul olid nii Ameerika Ühendriigid kui ka Nõukogude Liit saatnud orbiidile satelliite, loomi ja inimesi. 1969. aastal saatis Apollo 11 missioon Neil Armstrongi ja Buzz Aldrini Kuule.

Ameerika Ühendriikide välispoliitika muutus 1970. aastatel, kui Ameerika Ühendriigid lahkusid Vietnamist ja Richard Nixon lahkus ametist poliitilise skandaali Watergate'i tõttu. 1970ndatel ja 1980ndatel oli Ameerika Ühendriikidel Nõukogude Liidu suhtes nn lepituse poliitika. See tähendas, et kaks riiki sõlmisid lepingud relvade kasutamise lõpetamiseks. Nixoni ja Reagani ajal saatsid Ameerika Ühendriigid vägesid ja raha paljudele Ladina-Ameerika valitsustele, et takistada nende kommunistlikuks muutumist. See viis vägivallani Ladina-Ameerikas. Umbes sel ajal kannatas majandus, sest Ameerika Ühendriigid ei tootnud nii palju asju kui varem ja kuna mõned Lähis-Ida riigid ei andnud USA-le nii palju naftat, kui ta soovis (seda nimetati "naftaembargoks"). Lähis-Ida muutus Ameerika välispoliitikas väga oluliseks pärast seda, kui 1979. aastal rööviti Iraanis mitu ameeriklast. 1980. aastatel müüsid inimesed USA valitsuses relvi Iraani inimestele ja andsid raha "contra" sõduritele Nicaraguas. Seda nimetati "Iraani-Contra afääriks". 1970ndatel ja 1980ndatel normaliseeris USA suhted Hiinaga. Külm sõda lõppes, kui Nõukogude Liidu ja teiste riikide kommunistlikud valitsused lagunesid.

Siseriiklikud ja sotsiaalsed küsimused

Ameerika Ühendriikidel oli taas kord jõukus. Miljonid valged inimesed kolisid linnadest välja ja kolisid eeslinnadesse ning lõuna- ja lääneriikidesse, mida tuntakse "Sunbelt'ina". Nad ostsid uusi autosid ja televiisoreid. 1940. ja 1950. aastatel tõusis sündimus, mida nimetati "beebibuumiks". "Kosmoseajastu" inspireeris "Googie" stiilis kunsti ja arhitektuuri. Palju rohkem inimesi kuulus keskklassi, kuid endiselt oli palju inimesi, kes olid vaesed.

Vaesus oli kõige levinum afroameeriklaste seas. Enamik neist elas põhjapoolsete linnade vaestes linnaosades või lõunas, kus nad seisid silmitsi rassismi ja "Jim Crow" segregatsiooniga. Need tingimused viisid 1950. aastate kodanikuõiguste liikumiseni, mida juhtisid Martin Luther King Jr. ja teised. 1954. aastal tunnistas ülemkohus Brown vs. Board of Education kohtuasjas koolide segregatsiooni ebaseaduslikuks, kuigi kulus veel mitu aastat, enne kui koolide segregatsioon lõpetati. 1955. aastal juhtis King Alabama osariigis Montgomery linnas bussiboikotti. 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel sai King abi presidentidelt John F. Kennedy, kes lasti maha, ja Lyndon B. Johnson. 1963. aastal juhtis ta Washingtoni marsi, kus nõuti kodanikuõigusi. Varsti pärast seda võttis kongress vastu seadused, mis muutsid suurema osa segregatsioonist ebaseaduslikuks. Johnson võttis vastu ka programmi nimega "Suur ühiskond", mis aitas vaeseid inimesi ja vähemusi.

Homod ja lesbid, kes olid sageli tagakiusatud, hakkasid samuti õigusi nõudma, alustades 1969. aasta Stonewalli rahutustest. Õiguste eest võitlesid ka tšikaanod, indiaanlased, vanurid, tarbijad ja puuetega inimesed, samuti naised. Kuigi naised olid Teise maailmasõja ajal töötanud, läksid nad pärast sõda enamasti koju tagasi. Naistele ei meeldinud, et nad olid sageli tööl, mille eest maksti vähem kui mehed, või et neile oli vähem võimalusi. Inimesed nagu Betty Freidan ja Gloria Steinem asutasid selliseid rühmitusi nagu National Organization for Women, et püüda neid probleeme lahendada. NOW ja teised rühmitused soovisid võrdsete õiguste muudatusettepanekut, mis tagaks neile võrdsuse kõigis valdkondades. 1970. ja 1980. aastatel avati naistele palju rohkem töökohti ja võimalusi. Leidus naisi, nagu Phyllis Schlafly, kes olid Freidanile ja Steinemile vastu ja neid tunti "antifeministidena". Osaliselt anti-feministide tõttu lükati tagasi võrdsete õiguste muudatusettepanek, kuid ka seetõttu, et naised olid juba saavutanud võrdõiguslikkuse paljudes valdkondades ja nad ei tahtnud, et neid kutsutaks armeesse.

1960. aastatel loodi vastukultuur. Osa vastukultuuri järgijatest nimetati hipideks. Neil olid pikad juuksed, nad elasid kogukonniti, suitsetasid marihuaanat ja harrastasid vaba armastust. Vastukultuur oli koos üliõpilastega kõige enam Vietnami sõja vastu. Samuti olid nad need rühmad, kes kuulasid uut muusikat, mida tuntakse rock'n'roll'ina.

1973. aastal tegi ülemkohus otsuse Roe v. Wade, mis muutis paljud abordid seaduslikuks. Paljud muudatused tõid kaasa Jerry Falwelli ja teiste konservatiivide reaktsiooni, kes nimetasid end "religioosseks paremaks" ja "moraalseks enamuseks".

Reagani ajastu

Ronald Reagan valiti 1980. aastal presidendiks. Ta võitis ametisoleva Jimmy Carteri, võites 44 Ameerika Ühendriikide 50-st osariigist. Reagani ajastul seisis riik silmitsi inflatsiooni ja halva majandusega ning Ameerika välispoliitika ei olnud nii hea. Kui Ronald Reagan sai presidendiks, allkirjastas ta 1981. aasta majanduse taastamise maksuseaduse, mis alandas ettevõtete makse, et nad saaksid väidetavalt ülejääva kasumi uuesti ettevõtlusse investeerida. Reagani eesistumise ajal laiendas ta Ameerika sõjaväge, luues rohkem töökohti, kuid suurendades samas liigsete kulutuste tõttu eelarvepuudujääki. Tema esimese ametiaja jooksul kasvas majandus 4,5%-lt 7,2%-ni.

1984. aastal võitis Reagan suure ülekaaluga, võites 49 Ameerika Ühendriikide 50-st osariigist. Oma teisel ametiajal keskendus Reagan külma sõja lõpetamisele. Ta pidas mitmeid kohtumisi Margaret Thatcheri, paavst Johannes Paulus II ja Nõukogude liidri Mihhail Gorbatšovi vahel. Esimest korda kohtusid nad 1985. aastal Genfi tippkohtumisel. Hiljem avastasid nad mõlemad oma kirge sõja lõpetamise vastu. Reagan kohtus 1985. aastal võimule tõusnud Nõukogude liidri Mihhail Gorbatšoviga neli korda ning nende tippkohtumiste tulemusena sõlmiti vahepealsete tuumarelvade leping.

Ka tema teisel ametiajal olid Reagani sissetung Grenadasse ja Liibüa pommitamine USAs populaarsed, kuigi tema toetus Contra mässulistele sattus Iraan-Contra afääri tõttu tekkinud vastuoludesse, mis paljastasid Reagani kehva juhtimisstiili.

Pärast ametist lahkumist 1989. aastal sai Reaganist üks populaarsemaid Ameerika Ühendriikide presidente.

President Reagan ütles, et "valitsus ei ole meie probleemi lahendus, valitsus on probleem".


Washingtoni töö- ja vabadusmarss, kus Martin Luther King Jr. pidas kõne "Mul on unistus".


Nixon oma tagasiastumispalve viimasel päeval presidendina, 9. august 1974


Neil Armstrong maandub Kuul.

Külma sõja järgne aeg ja pärast seda (1991 - praegu)

Külma sõja järgne ajastu

1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses lõppes külm sõda. See oli tingitud sellest, et Venemaa juht Mihhail Gorbatšov alustas perestroika-poliitikat, Berliini müüri langemine ja Nõukogude Liidu lagunemine eri riikideks. Umbes sel ajal vähendasid Ameerika Ühendriigid oma odavate kaupade tootmist ja paljud inimesed töötasid teenindavatel ametikohtadel. Osa neist teenindavatest töökohtadest olid arvutid ja internet, mis tulid laialdaselt kasutusse 1990ndatel. Selleks ajaks oli Ameerika Ühendriikidel väga suur kaubandusdefitsiit, mis tähendab, et nad said teistest riikidest, näiteks Hiinast, rohkem kaupu, kui nad teistesse riikidesse saatsid.

Lähis-Ida muutus USA välispoliitika peamiseks keskmeks. 1991. aastal pidasid Ameerika Ühendriigid sõda Iraagiga, mida nimetati esimeseks Pärsia lahe sõjaks või operatsiooniks "Aavikutorm". Selle eesmärk oli peatada Iraagi juhi Saddam Husseini okupeerimine Kuveidis, väikeses naftat tootvas riigis.

1992. aastal sai Bill Clintonist president. Clintoni ajal saatis Ameerika Ühendriigid sõdurid Bosniasse ÜRO missiooni raames. Ameerika Ühendriigid nõustusid ka Põhja-Ameerika vabakaubanduslepinguga (ja tühistasid Glass-Steagall'i seaduse). Clintonile esitati süüdistus, kuna ta valetas kohtus oma suhte kohta Monica Lewinskyga, kuid senat hääletas tema presidendi ametist tagandamise vastu.

21. sajand

Bushi eesistumine

2000. aastal valiti presidendiks George W. Bush. Terroristid ründasid 11. septembril 2001 Maailma Kaubanduskeskust. Tuhanded inimesed hukkusid. Varsti pärast rünnakuid läksid USA ja NATO Afganistani, et leida Osama bin Laden ja teised, kes nende arvates kavandasid 11. septembri rünnakuid. 2003. aastal tungisid Ameerika Ühendriigid Iraaki. Sõjad Iraagis ja Afganistanis on kestnud mitu aastat. Aastaks 2011 oli enamik Ameerika sõdureid Iraagist lahkunud ja lahingutegevus seal lõppenud.

2005. aastal tabas Ameerika Ühendriikide lõunaosa orkaan Katrina. Suur osa New Orleansi linnast hävis. 2006. aastal võitsid demokraadid tagasi kongressi, sest ameeriklastele ei meeldinud, kuidas Bush tegeles Iraagi sõjaga või Katrinaga. Bushi ametiaja lõpus sattusid Ameerika Ühendriigid suurimasse majanduslangusesse pärast Suurt depressiooni.

Obama eesistumine

Barack Obama valiti 2008. aastal presidendiks. Temast sai Ameerika Ühendriikide esimene afroameeriklasest president. Oma esimeste ametiaastate jooksul võtsid Obama ja kongress vastu tervishoiu- ja pangandusreformid. Samuti võtsid nad vastu suure stiimuliseaduse, et aidata majandust majanduslanguse ajal. Majanduslanguse ajal kasutas valitsus suuri rahasummasid, et hoida pangandus- ja autotööstust lagunemast. Samuti toimus Mehhiko lahes suur naftaleke. 2010. aastal võttis kongress vastu patsiendi kaitse ja taskukohase tervishoiu seaduse, mis on tervishoiusüsteemi põhjalik uuendamine. Seda nimetati "Obamacare'iks" ja konservatiivne meedia kritiseeris seda teravalt.

"Teepartei liikumine" sai alguse Obama eesistumise ajal. See rühm on vastu Obama tervishoiukavale ja muudele poliitikatele, mida nad peavad "suureks valitsuseks". Tänu majanduslangusele, Tea Partyle ja vastumeelsusele Obama tegude suhtes võitsid vabariiklased 2010. aasta valimistel suure hulga kohti esindajatekojas ja senatis. 2011. aastal peaaegu sulgesid Tea Party kongressi liikmed valitsuse ja saatsid USA makseraskustesse (ei suuda maksta inimestele, kellele valitsus on võlgu). Mõned kuud hiljem protestisid paljud noored organiseeritud ja kontsentreeritud rikkuse vastu Occupy-liikumise ajal. 2012. aastal valiti Obama teiseks ametiajaks tagasi. Pärast tagasivalimist seisis Obama silmitsi kongressi vabariiklaste suurte takistustega. See polariseerumine poliitilises õhkkonnas ja meedias viis selliste sündmuste nagu 2013. aasta föderaalvalitsuse sulgemine ja Obama poolt kohtunik Antonio Scalia asemele ülemkohtusse valitud kohtunik Merrick Garland'i takistamine. 2014. aastal võtsid vabariiklased kontrolli mõlema kongressi koja üle, mis suurendas veelgi ummikut. Välispoliitikas aitas president Obama koostada Pariisi kliimakokkuleppe, mis on suur ülemaailmne kohustus võidelda kliimamuutuste vastu. Ta sõlmis ka Iraani tuumalepingu ja avas esimest korda viimase viiekümne aasta jooksul suhted Kuubaga.

Trumpi eesistumine

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised, 2016 tõmbasid palju tähelepanu. Valimiste peamised populaarsed kandidaadid olid vabariiklased Donald Trump ja senaator Ted Cruz ning demokraadid Hillary Clinton ja senaator Bernie Sanders. Trump ja Clinton võitsid oma eelvalimised. 9. novembril 2016 võitis Trump Clintoni. Trump astus ametisse 20. jaanuaril 2017. Pärast seda toimus kogu riigis palju proteste Trumpi vastu.

27. jaanuaril allkirjastas president Trump korralduse, mis peatas pagulaste riiki sisenemise 120 päevaks ja keelas Iraagi, Iraani, Liibüa, Somaalia, Sudaani, Süüria ja Jeemeni kodanikele sisenemise 90 päevaks, viidates terrorismiga seotud julgeolekuprobleemidele. Järgmisel päeval kogunesid tuhanded meeleavaldajad lennujaamades ja muudes kohtades üle kogu Ameerika Ühendriikide, et protestida korralduse allkirjastamise ja välisriikide kodanike kinnipidamise vastu. Hiljem tundus, et administratsioon tühistas osa korralduse osast, vabastades tegelikult rohelise kaardiga külastajad.

7. aprillil 2017 andis Trump korralduse käivitada Vahemerelt Süüriasse 59 Tomahawk-kruiisiraketti, mis olid suunatud Shayrati lennubaasi vastu kaitseks pärast Khan Shaykhuni keemiarünnakut.

3. mail 2017 esitas Puerto Rico pärast tohutut võlga ja nõrka majandust pankrotiavalduse. See on suurim pankrotijuhtum Ameerika ajaloos.

24. septembril 2019 teatas esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi, et esindajatekoda alustab Trumpi süüdistuste uurimist. 31. oktoobril 2019 hääletas esindajatekoda 232-196, et luua menetlused avalikeks kuulamisteks. 16. detsembril avaldas esindajatekoja õiguskomisjon raporti, milles täpsustati kriminaalse altkäemaksu ja traadipettuse süüdistusi võimu kuritarvitamise süüdistuse osana. Maja hääletas 18. detsembril 2019 Trumpi süüdimõistmise poolt, mis teeb temast kolmanda presidendi Ameerika ajaloos, kes on süüdi mõistetud.

Muutuv riik

Ameerika Ühendriigid seisavad silmitsi paljude poliitiliste probleemidega. Üks neist on see, milline valitsus peaks Ameerika Ühendriikidest saama. Liberaalid soovivad suurt valitsust, samas kui Tea Party ja teised rühmitused soovivad väiksemat valitsust. Üks neist aruteludest on tervishoiu üle. Tervishoiukulud on tõusnud. Konservatiivid ja liberaalid on eriarvamusel ka sellistes sotsiaalküsimustes nagu abort ja homoabielud. Paljud inimesed on hakanud aktsepteerima geisid ja homoabielusid kui Ameerika ühiskonna vastuvõetavat osa. Samuti on palju suundumusi ja arenguid, millega USA peab tegelema. Üks neist on sisseränne. Paljud inimesed tulevad USAsse Ladina-Ameerikast ja Aasiast, eriti Mehhikost. Seda nimetatakse "Ameerika pruunistumiseks". Beebibuumi aegsed ameeriklased vananevad ja suurem osa inimestest on pensionil. Teised probleemid, millega Ameerika Ühendriigid silmitsi seisavad, on kasvav mure keskkonna pärast. See on toonud kaasa paljude "roheliste töökohtade" ehk puhta või taastuvenergiat tootvate töökohtade loomise.

President Donald Trump annab ametivande


11. septembri rünnakud


Barack Obama ametissenimetamine Ameerika Ühendriikide presidendiks, jaanuar 2009


Bill Clinton oli 1990. aastatel president.

Seotud leheküljed

• Ameerika Ühendriikide geograafia