Kuuba raketikriis 1962: oktoobrikriis, tuumaoht ja tagamaad

Ameeriklased kartsid, et Nõukogude Liit laiendab kommunismi või sotsialismi. USA ja NSVL olid 1945. aastal alanud külma sõja peamised osapooled. USA ei tahtnud, et Kariibi mere riik oleks avalikult liitunud NSV Liiduga. See oleks muutnud kasutuks ka Monroe'i doktriini, mis hoidis Euroopa riike Lõuna-Ameerikasse sekkumast.

USAd oli avalikult häbistatud 1961. aasta aprillis toimunud ebaõnnestunud Sigade lahe invasiooniga, mille olid president John F. Kennedy ajal algatanud Kuuba pagulastest koosnevad, LKA poolt välja õpetatud väed. Pärast seda ütles endine president Dwight D. Eisenhower Kennedyle, et "Sigade lahe ebaõnnestumine julgustab Nõukogude Liitu tegema midagi, mida nad muidu ei teeks".

Pooleks jäänud Sigade lahe invasioon jättis Nõukogude Liidu peaministrile Nikita Hruštšovile ja tema nõunikele mulje, et Kennedy oli otsustusvõimetu ja, nagu üks nõukogude nõunik kirjutas, "liiga noor, intellektuaalne, mitte hästi ette valmistatud otsuste tegemiseks kriisiolukordades... liiga intelligentne ja liiga nõrk".

1961. aasta lõpus käivitas Kennedy mitmeid salaoperatsioone Castro valitsuse vastu. Need operatsioonid, mida nimetati operatsiooniks Mongoose, ei olnud edukad. Veebruaris 1962 kehtestas USA Kuuba vastu majandusembargo.

1961. aasta septembris arvas Kuuba valitsus, et USA tungib riiki, sest USA kongressi resolutsioon lubas sõjalist jõudu, kui USA huvid Kuubal on ohus. USA teatas ka, et järgmisel kuul korraldatakse sõjaline õppus Kariibi mere piirkonnas.

Castro ja Nõukogude Liidu peaminister Nikita Hruštšov leppisid kokku, et USA sissetungi korral paigutatakse Kuubale salajased strateegilised tuumaraketid. Nagu Castro, arvas ka Hruštšov, et USA tungib peagi Kuubale. Kui Kuuba lõpetaks kommunistliku riigi staatuse, kahjustaks see Hruštšovi mainet kogu maailmas, eriti Ladina-Ameerikas. Ta ütles, et tahtis ameeriklastele vastu astuda "rohkemaga kui sõnadega.... loogiline vastus olid raketid".

Pinged olid kõige suuremad alates 8. oktoobrist 1962. 14. oktoobril nägi Ameerika Ühendriikide luure raketibaaside ehitamist Kuubal. Kriis lõppes kaks nädalat hiljem, 28. oktoobril 1962, kui Ameerika Ühendriikide president John F. Kennedy ja ÜRO peasekretär U Thant jõudsid NSV Liiduga kokkuleppele, et Kuubal asuvad raketid hävitatakse, kui USA nõustub vältima Kuuba vallutamist. Hruštšov soovis, et Türgis olevad raketid Jupiter ja Thor kõrvaldataks. USA eemaldas need, kuid sundis Hruštšovit hoidma seda saladuses.

Fidel Castro

Kuubal võttis Fidel Castro 1. jaanuaril 1959 kindral Batistalt võimu üle. Aastatel 1952-1959 oli Batista Kuubal sõjaväeline diktaator, kes oli väga parempoolne, maffiakontaktidega ja Eisenhoweri administratsiooni toetusega. Ameerika Ühendriigid olid Kuubast huvitatud, sest neil oli seal palju äriettevõtteid, kuigi riik oli diktatuur. Need riigid olid ka sõjalised sõbrad. Seda näitas USA baas Guantánamo Bay's.

Kui Castro Kuubal võimule tuli, natsionaliseeris ta Ameerika ettevõtted Kuubal, mis tähendab, et ta võttis nendelt ettevõtetelt eraomandi ja muutis selle Kuuba omandiks, mida Castro otsustas kasutada. Ameerika Ühendriigid otsustasid katkestada majandussuhted Kuubaga (mis tähendab, et nad lõpetavad neilt asjade ostmise). Nad lõpetasid Ameerika välisabi andmise Kuubale ja lõpetasid Kuuba suhkru ostmise (mis oli Kuuba peamine ekspordiartikkel). See oli Castro jaoks katastroof, sest Ameerika ostis kõige rohkem Kuuba suhkrut. Venemaa päästis aga Kuuba majanduse, ostes Kuuba suhkrut kõrge hinna eest.

Nikita Hruštšov

Castro pöördus suurriigi NSVLi poole. Ta sõlmis lepingu Venemaa tollase esimehe Nikita Hruštšoviga. Lepingus oli kirjas, et NSVL ostab 1 miljon tonni Kuuba suhkrut aastas, kui Castro toetab kommunistide tegevust; 2. detsembril 1961 kuulutas ta end marksistlikuks-leninistiks.

Põhjused, miks Hruštšov tahtis Kuubat aidata, olid järgmised:

• Ta soovis kommunistlikku riiki Ameerika Ühendriikide lähedal;
• Ta tahtis testida USA uut presidenti John F. Kennedyt;
• Ta soovis võimalust saada Ameerika raketipunktid välja Türgist, mis oli Venemaale lähedal.

Sigade laht

Castro tahtis end Ameerika Ühendriikide eest turvaliselt tunda. Ta teadis, et kui Ameerika Ühendriikidest toimuks teine rünnak, võib Kuuba kaotada ja ta kõrvaldatakse võimult. Castro palus Hruštšovil ehitada Kuubale raketipunktid, et ta saaks end kaitsta mis tahes Ameerika ohu eest. NSVL nõustus sellega ja hakkas Kuubale raketipaiku ehitama. Need raketid võisid tabada mis tahes suurlinna Ameerika Ühendriikides

Kui Kennedy sai 16. oktoobril teada raketipaikadest, saates USA mereväe U-2 luurelennuki Kuubat pildistama, nägi ta raketipaiku ja arvas kõige hullemat: Kuuba valmistub Ameerika Ühendriikide ründamiseks.

USA oli vihane, kui nad said teada raketipaikadest. Kennedy nõunikud ei arvanud, et raketid on valmis, kui nad nägid pilte, vaid arvasid, et need on valmis vähem kui kahe nädalaga (sellest sai filmi ja raamatu nimi, mille nimi on 13 päeva).

Kennedy pidi kiiresti tegutsema. Esialgu ei teadnud ta, mida ta võiks teha. Võimalused ei olnud selged, nii et ta käivitas EXCOMMi (Riikliku Julgeolekunõukogu Täitevkomitee), et anda talle mõned võimalused:

Valikud	Plussid	Miinused
Ei tee midagi	Vältib igasugust vahetut sõda	Kennedy näeks NSV Liidu ja ülejäänud maailma silmis nõrk välja. Jätab aktiivsed tuumaraketid USA-le väga lähedale.
Rünnak	Hävitaks enamiku raketipunktidest.	Palju sõdureid sureks ja Kuuba võiks tuumajahutusega rakette USA vastu välja lasta, tappes miljoneid inimesi ja põhjustades seega sõja USA ja NSVLi vahel.
Diplomaatiline surve	See väldiks sõda ja võiks veenda NSVL-i rakette eemaldama.	NSVL ei annaks tõenäoliselt alla ja võiks lõpuks välja näha, et ta on võimsam kui USA ja tema liitlased.
Blokaad	Ohvreid ei ole. See raskendaks NSV Liidu jaoks sõjatehnika (nt raketid) ja muude varude saatmist.	Kuubal juba olemasolevad raketipunktid oleksid endiselt seal. Ka blokaad on sõjategevus ja võib alustada tõelist sõda NSVLi vastu.

20. oktoobril otsustas Kennedy blokeerida Kuuba, et peatada kõik sinna suunduvad laevad, selle asemel, et kuulata oma nõuandjaid, kes soovisid rünnata.

NSVLi esimesed laevad jõudsid blokaadi 25. oktoobril ja USA merevägi takistas neid Kuubale jõudmast.

Nikita Hruštšov saatis 26. oktoobril Kennedyle kirja. Kennedy nõunikud ütlesid, et see kiri näis olevat Hruštšovi enda kirjutatud, mitte tema ametlike kirjutajate poolt, kes seda tavaliselt kirjutaksid. Nad ütlesid ka, et see näis olevat kirjutatud stressi all oleva mehe poolt. Ettekandes "Nelikümmend aastat pärast 13 päeva" tsiteeris Robert McNamara osa Hruštšovi kirjast:

“	Rahu vajavad kõik; nii kapitalistid, kui nad ei ole kaotanud oma mõistust, kui ka kommunistid. Sõda on meie vaenlane ja õnnetus kõigile inimestele. Kui tõesti peaks puhkema sõda, siis ei ole meie võimuses seda peatada, sest selline on sõja loogika. Olen osalenud kahes sõjas ja tean, et sõda lõpeb alles siis, kui see on läbi linnade ja külade rullunud, külvates kõikjal surma ja hävingut. Ma tahaksin, et te nõustuksite, et survetele ei saa järele anda; neid on vaja kontrollida. Kui inimesed ei näita üles tarkust, siis lõppkokkuvõttes satuvad nad nagu pimedad mutid kokku ja siis algab vastastikune hävitamine. Kui te ei ole kaotanud oma enesekontrolli, siis, härra president, meie ja teie ei peaks nüüd tõmbama köie  otsast, millesse te olete sidunud sõjasõlme, sest mida rohkem me kahekesi tõmbame, seda tihedamalt sõlme seotakse. Ja võib tulla hetk, mil see sõlm on nii tihedalt kinni seotud, et isegi sellel, kes selle sidus, ei ole jõudu seda lahti siduda. Ja siis on vaja see sõlm läbi lõigata. Ja mida see tähendab, ei ole minu ülesanne teile selgitada, sest te ise mõistate suurepäraselt, millised kohutavad jõud on meie riikide valduses. Ärgem ainult lõdvendagem köie otsa tõmbavaid jõude; võtame kasutusele vahendid, et sõlm lahti siduda. Me oleme selleks valmis.	”
-Nikita Hruštšov

Hruštšov ütles, et ta kõrvaldaks raketipunktid, kui president Kennedy lubaks mitte tungida Kuubale. Invasioon Kuubale paneks Hruštšovi halvasti silma ja võiks viia ka tuumasõjani. See oli reaktsioon, mida Kennedy soovis.

Juba järgmisel päeval saadeti Venemaalt Kennedyle teine kiri. See nägi välja ametlikum kui esimene. Selles öeldi ka, et USA peab oma tuumaraketid Türgist välja viima, kui nad tahavad, et Venemaa viiks oma raketid Kuubast välja. See oleks olnud õiglane tehing, sest USA raketid Türgis olid Venemaale piisavalt lähedal, et need jõuaksid enamikku tähtsatest linnadest, ja Kuuba oli USA-le piisavalt lähedal, et Venemaa raketid jõuaksid enamikku tähtsatest USA linnadest. Kennedy jaoks oli probleemiks see, et ta ei saanud avalikult nõustuda USA rakettide eemaldamisega Türgist, sest siis ei oleks Türgi olnud kaitstud ja ei oleks olnud rahul.

Teine probleem oli see, et Kennedy ja tema nõustajad ei teadnud, kas Hruštšov oli ikka veel võimul. Nad arvasid, et keegi Venemaa valitsuses võis Hruštšovi kukutada. Nad arvasid seda, sest teine kiri oli nii palju erinev esimesest. Kennedy otsustas saata Hruštšovile salajase sõnumi, et nad eemaldavad raketid Türgist mõne kuu jooksul, kui nad ei räägi sellest avalikkusele. Seejärel saatis Kennedy Hruštšovile ametliku kirja, milles nõustus esimese kirja tingimustega ja jättis teise kirja mainimata.

Hruštšov nõustus salajase sõnumiga.

1. novembril eemaldati raketipunktid ja probleemid olid möödas.

Hruštšovi eesmärkidel oli selles kriisis mitmesuguseid tulemusi:

1. Kommunistlik riik oli Ameerika Ühendriikidele lähemal. Kuuba väljus kriisist endiselt kommunistliku riigina.
2. Kennedyt suruti kriisi. Lõpuks oli tema rahusoov oluline kriisi lõpetamiseks.
3. Türgis asuvad raketipunktid kõrvaldati, kuid mitte nii, nagu Hruštšov soovis.

Ameerika Ühendriigid nägid Kennedyt kui kangelast, kes võitles kommunismi vastu ja võitis.