Pagendus (eksiil): mõiste, ajalugu ja kuulsad näited

Pagendus (eksiil): mõiste, ajalugu ja kuulsad näited — ülevaade Napoléonist kuni Nõukogude pagenditeni, põhjused, tüübid ja mõjukad elulood.

Pagulasse saatmine tähendab riigist või piirkonnast, kus sa elad, minema saatmist. Inimesed saadetakse tavaliselt poliitilistel põhjustel või mõnikord ka seetõttu, et nad on toime pannud kuriteo. Nad võivad olla öelnud halbu asju selle riigi valitsejate kohta või püüdnud ise võimule pääseda. Demokraatlikes riikides inimesi ei saadeta eksiili, kuid paljud kuulsad inimesed ajaloos on saadetud eksiili.

Väljasaatmine võib tähendada, et keegi saadetakse riigist välja, kuid mõnikord saadetakse ta ka riigi mõnda teise ossa (seda nimetatakse "riigisiseseks pagenduseks"). Mõnikord on inimesed ise otsustanud oma riigist lahkuda protestiks selle valitsemise vastu. Seda nimetatakse "iseenda poolt määratud pagenduseks".

Vanas Testamendis pagendati juudid Babülooniasse. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas saadeti inimesi sageli pagendusse. Venemaa (20. sajandil Nõukogude Liit) saatis mitme sajandi jooksul palju inimesi pagendusse, sageli Siberis asuvatesse töölaagritesse. Tuhanded inimesed Euroopast, sealhulgas paljud kuulsad inimesed, läksid Ameerika Ühendriikidesse, kui natsid 1930. aastatel Saksamaal võimule tulid.

Üks kuulus isik, kes saadeti pagendusse, oli Napoléon Bonaparte, kes saadeti Prantsusmaalt esmalt Elbale ja seejärel Saint Helena saarele pärast tema kaotust liitlasvägede vastu.

Tšellist Pablo Casals läks Hispaania valitsuse vastase protestina enesele määratud eksiili. Ta ütles, et ei tule tagasi enne, kui Hispaanias on demokraatia.

Mida pagendus täpsemalt tähendab

Pagendus (ehk eksiil) on laiem mõiste kui lihtsalt riigist välja saatmine: see hõlmab sundilist või vabatahtlikku eemalolekut isiku kodumaast, töö- ja elukohast ning tihti ka poliitilise osaluse keelamist. Pagendus võib olla karistus, kuid ka enesekaitsmise või protesti vorm. Pagenduses olev inimene kaotab sageli osad kodanikuõigused, sotsiaalsed sidemed ja töövõimalused oma kodumaal.

Tüübid ja põhjused

• Õiguslik sundpagendus: valitsuse määratud väljasaatmine karistusena (nt kõrvaldunud poliitik või isik, keda peetakse riigiohuks).
• Riigisisene pagendus: inimene sunnitakse elama riigi äärealadele või kaugetesse piirkondadesse (näiteks Siberi külad Nõukogude ajal).
• Iseenda poolt määratud eksiil: poliitiline pagendus, kus isik lahkub vabatahtlikult protesti või turvalisuse pärast (nagu Pablo Casals).
• Religioossed või rahvuslikud põhjused: usu, rahvuse või etnilise kuuluvuse tõttu sunnitud lahkumine.
• Põgenemine tagakiusamise eest: neid inimesi võib oodata varjupaik välisriigis (pagulased vs eksiil — mõlemal on kattuvusi, kuid õiguslik staatus võib erineda).

Ajaloolised ja tuntud näited

Ajaloos on pagendus olnud levinud nähtus. Näited on järgmised:

• Vana Testament ja Babüloonia pagendus, kus juudi kogukond viidi maast välja.
• Vana-Kreeka ja Vana-Rooma, kus poliitilised vastased sageli saadeti kodumaalt eemale.
• Venemaa ja Nõukogude Liit, kus sajandeid kasutati pagendust ja deportatsioone, eriti Siberisse, poliitiliste oponentide, talupoegade või rahvusrühmade suhtes.
• 20. sajandi alguses ja keskpaigas sundisid poliitilised muutused ja diktatuurid paljusid kodanikke lahkuma; näiteks natsirežiimi tõusu järel läks palju inimesi Ameerika Ühendriikidesse ja teistesse riikidesse.

Kuulsad juhtumid

Lisaks eelpool mainitud juhtumitele tasub välja tuua mõningaid tuntud isikuid ja nende pagendust:

• Napoléon Bonaparte — pärast kaotust saadeti esmalt Elbale ja lõpuks kaugele Saint Helenale, kus ta veetis elu viimased aastad.
• Pablo Casals — vabatahtlik eksiil protestina Hispaania diktatuuri vastu; ta keeldus esinemast Hispaanias, kuni riik taastab demokraatia.
• Paljud kirjanikud, teadlased ja kunstnikud on tulnud eksiilis tuntuks ning mõjutanud kodumaa poliitikat välismaalt, kasutades kirju, teoseid ja avalikke esinemisi.

Pagenduse tagajärjed ja juriidiline külg

Pagendusel on nii isiklikke kui ühiskondlikke tagajärgi. Isikutel võib tekkida identiteedikriis, majanduslikud raskused ja isolatsioon. Samuti võib pagendamine põhjustada rahvuste või poliitiliste rühmade lõimumise või vastuseisu sihtriikides. Rahvusvaheline õigus ja inimõiguste normid, sealhulgas varjupaigataotluste ja tagakiusamise kaitse, on arenenud, et kaitsta inimesi ebaõiglase väljasaatmise eest. Samas on poliitiline eksiil sageli keeruline teema, kus kokku põrkuvad riigi suveräänsus ja inimese põhiõigused.

Pagendus tänapäeval

Tänapäeval esineb sundväljasaatmist nii autoritaarsetes kui ka demokraatlikemates riikides: mõnikord kasutatakse seda riigivastaste vaigistamiseks, mõnikord sunnitakse inimesi lahkuma julgeolekuargumendil. Samal ajal otsivad paljud eksiili läinud isikud varjupaika ja püüavad säilitada poliitilist tegevust välismaal. Kaasaegne kommunikatsioon ja diasporaa võrgustikud võimaldavad eksiilis olijatel oma kodumaad mõjutada viisil, mis varem polnud võimalik.

Pagendus on keeruline nähtus, mille motiivid, vormid ja tagajärjed on eri aegadel ja paikades väga erinevad. Oluline on eristada sundpagendust vabatahtlikust enesevalitud eksiilist ning mõista nii ajaloolist tausta kui ka tänapäevaseid õiguslikke ja inimõiguslikke aspekte.

Küsimused ja vastused

K: Mis on pagendus?

K: Kas demokraatlikes riikides saadetakse inimesi eksiili?

K: Kes olid juudid, kes olid pagendatud Babüloni?

K: Mis juhtus Vana-Kreekas ja Roomas?

K: Kuidas suhtus Venemaa / Nõukogude Liit pagulastesse?

K: Kes oli Napoléon Bonaparte ja miks ta pagendati?

K: Kes oli Pablo Casals ja miks ta läks enesepiiramisi pagendusse?

Otsing