Tšello (violoncello) — definitsioon, ehitus, ajalugu ja mängimine

Avasta tšello (violoncello) — definitsioon, ehitus, ajalugu ja mängimisvõtted; õppimise nipid ning tšello kasutus soolo-, kammer- ja orkestrimuusikas.

Tšello on muusikainstrument, mida kasutatakse muusika mängimiseks. Selle nimi pärineb itaalia keelest, nii et seda hääldatakse "chello". Täielik sõna on violoncello, kuid rääkides kutsutakse seda tavaliselt "tšelloks". Tšellot mängivat inimest nimetatakse "tšellistiks". Tšello on väga populaarne instrument. See kuulub keelpillide perekonda. Seda kasutatakse palju: sooloinstrumendina, kammermuusikas ja ka orkestris. Seda kasutavad aeg-ajalt ka popmuusikud, näiteks The Beatles, Björk ja Jamiroquai.

Mis on tšello?

Tšello on keelpill, mida mängitakse vibu abil või kergelt sõrmedega tõmmates (pizzicato). Selle täiskõlaline ja soojatooniline kõla paikneb heliulatuses vioola ja kontrabassi vahel ning instrumentil on tugev roll nii liidri- kui saatekohustuses.

Ehitus ja põhiosad

Tšello koostisosad on sarnased teistele kaela- ja kerekeelpillidele, kuid eristuvad suuruse ja proportsioonide poolest. Peamised osad:

• Kere (resonantsikast) — tavaliselt vaherüü ja vahtrast valmistatud, annab instrumendile heli.
• Kael ja puu (fingerboard) — mustast tammest või ebensest tehtud sõrmelaud.
• Keelpinnad — tavaliselt neli teras- või süsinikniidist keelt, häälestus madalamast kõrgemani: C–G–D–A (C2 kuni A5 ulatuses olenevalt positsioonidest).
• Sild — kandab keelte survet ja viib vibratsiooni kerele.
• Kõriniik (soundpost) — väike pulk sildi ja sisekülje vahel, mõjutab heli ja resonantsi; reguleerib luthier.
• Vibu — hobusekarvadest või sünteetilisest materjalist, mida määrib rosin; on ka erineva kujuga (nt "Prantsuse" ja "Saksa" põhimõttelised käepidamisviisid vibu puhul).
• Stoppkruvi / tugi (endpin) — võimaldab toetada tšellot põrandale mängimise ajal ja reguleerida kõrgust.

Suurused ja häälestus

Tavaliselt kasutatakse täissuuruses (4/4) tšellot täiskasvanutel. On ka väiksemaid mudeleid (3/4, 1/2 jms) lastele ja algajatele. Standardehäälestus madalamast kõrgemani on C–G–D–A. Instrumenti häälestatakse kas häälestustangiga või käärvõtmega ning enamasti ka kuulmise järgi (kõlar, häälestusaplikatsioon või klaveri järgi).

Ajalugu lühidalt

Tšello tekkis Itaaliast 16.–17. sajandil kui arenenud versioon vanematest keelpillidest (nt viola da gamba ja viola da braccio). 17. ja 18. sajandil kujunesid välja tänapäevased proportsioonid ning kuulsad vioolameistrid nagu Amati, Stradivari ja Guarneri ehitasid tipptasemel instrumente, mis on tänaseni hinnatud. Ajaloo vältel on tšello saanud nii soolo- kui orkesterolle; suurte heliloojate repertuaari kuuluvad mälestusväärsed teosed nagu Johann Sebastian Bachi kolm solaarsarja, Haydni ja Dvořáki tšellokontserdid ning kaasaegsemad teosed Schostakovitšilt ja Prokofjevilt.

Mängimine ja tehnikad

Mängimiseks on kaks põhilist viisi:

• Vibumäng — vibu vedamisega tekitatakse jätkukat heli; selle tehnika põhialused hõlmavad puhta vibujoone, vibrato, legato ja erineva dünaamika saavutamist.
• Pizzicato — keelte tõmbamine sõrmega, kasutatakse nii klassikalises kui pop- ja jazzmuusikas.

Olulised tehnilised oskused ja terminid:

• Positsioonid — sõrmede asenditel kaelal on erinevad positsioonid (esimene, teine jmt), mis võimaldavad kõrgemaid helisid.
• Vibrato — sõrme õrn liigutus, mis rikastab heli ja lisab soojust.
• Arco — mäng vibuga, vastand pizzicatole.
• Kolme- ja neljakäeline koordinatsioon — parem käsi juhib vibu ja vasak käsi intonatsiooni ja positsioone.

Rollid muusikas ja tuntud muusikud

Tšello on mitmekülgne: seda kasutatakse soolona, kammeransamblites ja orkestris. Paljud heliloojad on kirjutanud spetsiaalseid tšellosoolosid ning instrumenti hinnatakse emotsionaalse ja intiimse kõla tõttu.

Tuntud tšellistid, kes on aidanud populaarsust kasvatada: Pablo Casals, Jacqueline du Pré, Mstislav Rostropovitš, Yo-Yo Ma. Samuti on tšellot kasutatud populaarmuusikas ja filmimuusikas, kus see lisab meloodilisust ja sügavust.

Hooldus ja praktilised nõuanded

• Hoidke tšellot stabiilses niiskus- ja temperatuuriolukorras; tugev kuumus või niiskuse kõikumine võib kahjustada keelt, silda ja kõlariudu.
• Puhastage regulaarselt puitpindu ja eemaldage vigastused; kasutage spetsiaalseid puhastusvahendeid, mitte majapidamiskeemiaid.
• Rosinige vibu vastavalt vajadusele — liiga palju rosinat tekitab tolmust heli, liiga vähe vähendab haaret.
• Pingutage vibu juures olevat traati hoidlikult; salvestamisel on soovitatav vibu pingutust kergelt vabastada, et vähendada survet.
• Keelte vahetus ja helipeenhäälestus tuleb usaldada mõnikord viiulimeistrile (luthier), eriti kui on vaja silda või kõrinikku (soundpost) reguleerida.

Kuidas alustada õppimist

• Alustuseks vali suurus, mis sobib sinu kehahoiakule ja käte pikkusele (eriti lastele sobivad 3/4, 1/2 jne).
• Õpi algtehnikaid õpetaja juhendamisel: õige istumisasend, käte asend ja vibuhoidmise meetod on edasimineku aluseks.
• Harjuta regulaarselt lühikeste sessioonidena; kvaliteetne harjutamine on parem kui pikk, segane mängimine.
• Kuula palju tšellomuusikat ja osale ansamblitundides — koos mängimine arendab rütmitunnet ja dünaamikat.

Tšello on väljendusrikas ja jõuline instrument, mis pakub nii mängijale kui kuulajale rikkalikku helimaailma. Õige hoolduse, juhendamise ja pühendunud harjutamisega võib iga huviline saavutada rahuldavaid tulemusi nii kammermuusikas kui soolomängus.

Tšello mängimine

Tšello osad on sarnased viiuli omadega. Keeled on häälestatud C-G-D-A (madalast kõrgele). Tšellot mängitakse istudes ja pilli põlve vahel hoides. Klavessiinil on otsapulk, mis toetub maapinnale. Selle kõrgus on reguleeritav, nii et mängija saab selle asetada sellisesse asendisse, mis on talle mugav. Tavaliselt mängitakse tšellot vibuga.

Tšellol on sügav ja rikkalik kõla. See algab kahe oktaavi võrra allpool keskmist C-t, kuid võib minna väga kõrgele. Kõrgeimate nootide jaoks võib mängija kasutada "pöidlaasendit" (viiuldaja ei saa seda teha). See tähendab, et vasakpoolne pöial surub ühe või kaks keelet kõrgele üle sõrmelaua ("kõrgele" tähendab "silla lähedale", kus on kõrged noodid. Tegelikult on see lähemal põrandale). Kuigi tšellomuusika on kõige sagedamini kirjutatud bassivõtmes, läheb tšellomuusika sageli üsna kõrgele, nii et tenorivõtet kasutatakse eriti soolorepertuaaris.

Tšello osad

Küsimused ja vastused

K: Mis on tšello?

K: Kust pärineb tšello nimi?

K: Kuidas inimesed tavaliselt tšellot kutsuvad?

K: Kuidas nimetatakse inimest, kes mängib tšellot?

K: Millised on tšello kasutusviisid muusikas?

K: Kas tšellot kasutavad popmuusikud?

K: Kas tšello on populaarne instrument?

Otsing