Tšello

Ajalugu

Tšello võeti kasutusele 16. sajandil. Sel ajal oli olemas pillide perekond, mida nimetati vioolideks. Arenesid ka viiuliperekonna pillid ning katsetati palju erineva kuju ja suurusega pillidega. Violone oli populaarne basspill. See oli sarnane tänapäeva kontrabassile. Nimi violoncello, tähendab "väike violone". Tšellol on samuti 4 keelega. Tšello kujunes keelpillirühmades bassiinstrumendiks (kontrabass lisandus hiljem, "kahekordistades bassi", st mängides sama, mis tšello oktaavi võrra madalamal). Seda kasutati basso continuo saateks, mängides sama, mis klavessiinimängija vasak käsi. Kui heliloojad hakkasid kirjutama concerti grossi (teosed orkestrile ja väikesele solistide rühmale), hakkasid nad andma tšellole väikeseid soolosid. Nii hakati tšellot kasutama ka sooloinstrumendina. Johann Sebastian Bach kirjutas kuus väga kuulsat sviiti soolotšellole (saatjata). Need on ühed kaunimad tšellole kirjutatud teosed.

Teised heliloojad hakkasid kirjutama teoseid soolotšellole. Joseph Haydn kirjutas sellele instrumendile kaks soolokontserti. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm II armastas tšellot ning inspireeris Haydni, Mozartit ja Beethovenit kirjutama huvitavate tšellopartiidega muusikat. Tšello oli nüüd teiste keelpillidega võrdväärne, mitte enam ainult lihtne bassiliin.

19. sajandil kirjutasid paljud kuulsad heliloojad tšellomuusikat. Paljud neist olid ise tšellistid, nt Carl Davidov, David Popper ja Julius Klengel. Mõned väga kuulsad heliloojad, kes kirjutasid olulist tšellomuusikat, olid järgmised: Mendelssohn, Chopin, Schumann, Brahms, Dvořák, Fauré, Saint-Saëns, Elgar, Sergei Rakhmaninov. Kaks viimasel ajal tšellole ja orkestrile kirjutatud kuulsat teost on Benjamin Britteni tšellosümfoonia ja John Taveneri "The Protecting Veil".

Tšello mängimine

Tšello osad on sarnased viiuli omadega. Keeled on häälestatud C-G-D-A (madalast kõrgele). Tšellot mängitakse istudes ja pilli põlve vahel hoides. Klavessiinil on otsapulk, mis toetub maapinnale. Selle kõrgus on reguleeritav, nii et mängija saab selle asetada sellisesse asendisse, mis on talle mugav. Tavaliselt mängitakse tšellot vibuga.

Tšellol on sügav ja rikkalik kõla. See algab kahe oktaavi võrra allpool keskmist C-t, kuid võib minna väga kõrgele. Kõrgeimate nootide jaoks võib mängija kasutada "pöidlaasendit" (viiuldaja ei saa seda teha). See tähendab, et vasakpoolne pöial surub ühe või kaks keelet kõrgele üle sõrmelaua ("kõrgele" tähendab "silla lähedale", kus on kõrged noodid. Tegelikult on see lähemal põrandale). Kuigi tšellomuusika on kõige sagedamini kirjutatud bassivõtmes, läheb tšellomuusika sageli üsna kõrgele, nii et tenorivõtet kasutatakse eriti soolorepertuaaris.

Mõned kuulsad tšellistid

1900. aastate alguse kuulsaim tšellist oli hispaania tšellist Pablo Casals. Ta tegi tšello tänapäeval sooloinstrumendina populaarseks. Casals avastas ka J. S. Bachi kuulsad sviidid tšellole, mis olid kadunud.

Teiste kuulsate tšellistide hulka kuuluvad veel Emanuel Feuermann, Gregor Piatigorski, Paul Tortelier, Jacqueline du Pré ja Mstislav Rostropovitš.

Tänapäeva tšellistide hulka kuuluvad Yo-Yo Ma, Julian Lloyd Webber, Octavia Philharmonica, Mischa Maisky, Kirill Rodin, Tim Hugh, Robert Cohen, Ruslan Biryukov, Pieter Wispelwey ja Truls Mørk.