Gabriel Fauré

Tema elu

Fauré oli pärit Lõuna-Prantsusmaalt. Ta sündis suurde perekonda ja saadeti neljaks aastaks elama kasuvanema juurde. Kui ta oli üsna väike, mängis ta sageli harmooniumi väikeses kabelis, mis oli ühendatud kooliga, kus tema isa oli direktor. Üks pime daam kuulis teda ja ütles isale, et ta peaks ta heasse muusikakooli saatma. Isa ei tahtnud seda esialgu teha, kuid kui poiss oli üheksa-aastane, saadeti ta Pariisi École Niedermeyer'ile õppima. See oli kool, kus õpetati noori kirikuorganistideks ja koorijuhtideks. Ta veetis seal üksteist aastat ja sai hea muusikahariduse. Üks tema õpetajatest oli suur helilooja Camille Saint-Saëns.

Esialgu töötas ta mitmel ametikohal kirikutes, kus ta mängis ja saatis koore. Prantsuse-Preisi sõja ajal teenis Faure sõjaväes ja tegeles ka õpetamisega. Kui ta 1871. aasta oktoobris Pariisi naasis, sai ta koorisaatjana tööd Pariisi suures kirikus Saint-Sulpice'is. Ta kohtus sageli Saint-Saënsi ja tema sõpradega, kelle hulka kuulusid heliloojad Lalo, Duparc, d'Indy ja Chabrier. Mitmed neist muusikutest, sealhulgas Fauré ise, moodustasid 1871. aastal muusikaühingu Société Nationale de Musique.

1874. aastal läks Saint-Saëns Madeleine'i kirikust pensionile ja Fauré sai koorijuhiks. Samal aastal kihlus ta laulja Pauline'i tütre Marianne Viardot'ga, kuid siis katkestas Marianne kihluse. Ta sõitis Weimari, et kuulata Richard Wagneri "Der Ring des Nibelungen". Fauré'le meeldis Wagneri muusika, kuid see ei mõjutanud teda.

1883. aastal abiellus Fauré Marie Fremiet'ga. Neil oli kaks poega. Ta pidi pere ülalpidamiseks palju aega õpetamisega raha teenima ja seetõttu ei jäänud tal palju aega komponeerimiseks, välja arvatud suvel. Tema kirjastajad ei maksnud talle oma kompositsioonide eest palju raha.

1892. aastal sai ta Prantsuse provintside muusikakonservatooriumide inspektoriks, mis tähendas, et ta ei pidanud enam amatöörõpilasi õpetama. 1896. aastal sai temast lõpuks Église de la Madeleine'i peaorganist. Samuti sai temast Pariisi konservatooriumi kompositsiooni professor. Siin õpetas ta mitmeid õpilasi, kellest said olulised prantsuse heliloojad, sealhulgas Maurice Ravel, Nadia Boulanger ja Charles Koechlin. Aastal 1905 sai temast konservatooriumi direktor.

Vanemaks saades muutus ta kurdiks. Kõrged ja madalad helid kõlasid tema jaoks segaselt. Ta lahkus konservatooriumist 1920. aastal 75-aastaselt. Samal aastal sai ta Légion d'Honneur'i Suurristi. See oli muusiku jaoks ebatavaline, et ta sai nii kõrge autasu. Tema tervis halvenes, osaliselt seetõttu, et ta suitsetas palju. Ta suri 1924. aastal Pariisis kopsupõletikku ja talle korraldati riiklikud matused. .

John Singer Sargendi õliportree Gabriel Fauré'st, umbes 1889 (Pariisi muusikamuuseum)

Tema muusika

Gabriel Fauré on prantsuse kunstilaulu ehk mélodie suurim helilooja. Ta õppis École Niedermeyeris palju sellest, kuidas kirjutada ilusaid, voolavaid harmooniaid. Ta õppis ka kiriklikke moode. Seda võib kuulda paljudes tema muusikas. Ta kirjutas mitu laulutsüklit (laulude kogumikku), sealhulgas ühe nimega "La Bonne Chanson". Fauré klaveriteosed on enamasti lühikesed teosed, nagu barcarolles, nocturnes ja impromptus. Need on sageli täis arpeggiofiguure, mille meloodia liigub ühest käest teise. Tema kammerteoste hulka kuuluvad klaverikvartetid ja -kvintetid, keelpillikvartett, klaveritrio, kaks sonaati viiulile ja klaverile ning kaks sonaati tšellole ja klaverile. Eriti tuntud on tema Élégie tšellole ja klaverile. Ta ei näidanud kunagi suurt huvi orkestrile kirjutamise vastu. Tema orkestriteosed koosnevad enamasti juhumuusikast. Tema "Requiem" on populaarne nii amatöör- kui ka professionaalsete kooride seas.