Camille Saint-Saëns

Life

Kolm kuud pärast Saint-Saens'i sündi suri tema isa. Saint-Saens haigestus sageli tuberkuloosi, kui ta oli väga väike, ja see kestis kogu tema elu. Teda kasvatasid ema ja tädi. see haigus ei pidurdanud Saint-Saensit siiski. kaheaastaselt õpetas tädi teda klaveriõpetust. Kui ta oli kümneaastane, mängis ta avalikul kontserdil Beethoveni ja Mozarti klaverikontserte, mängides kõike mälu järgi. Ta oli väga hea koolis ja huvitus paljudest ainetest, sealhulgas loodusteadustest ja filosoofiast. Aastal 1858 avaldas ta mõned duetid harmooniumile ja klaverile ning kasutas raha teleskoobi ostmiseks.

Ta õppis muusikat Pariisi konservatooriumis ja oli hiilgav õpilane, kuigi ei võitnud Prix de Rome'i. Ta sai kiiresti tuntuks kui helilooja, pianist ja organist ning sai palju sõpru, nende hulgas Gounod, Berlioz ja Rossini. Liszt pidas teda maailma parimaks organistiks. Sarnaselt Lisztile oli Saint-Saëns sageli väga lahke teiste heliloojate suhtes ja aitas neil nende muusikat mängides ja dirigeerides tuntust saada. Ta oli esimene, kes dirigeeris Prantsusmaal Liszti sümfoonilisi luuletusi. Ta ise kirjutas selliseid sümfoonilisi luuletusi nagu "Le Rouet d'Omphale" (1871) ja "Danse Macabre" (1874). Idee muusikast, mis kirjeldab lugu, oli tol ajal üsna uus idee. Samuti aitas ta inimestele meeldida Bach, kelle muusika oli pikka aega unustatud.

1860. aastatel levis tema kuulsus ja ta õpetas ka École Niedermeyer'is, kus õpetati noori muusikuid kirikumuusika jaoks. Tema õpilaste hulka kuulusid Faure, Messager ja Gigout, kellest kõigist said eluaegsed sõbrad. Ta asutas ka Société Nationale de Musique'i, mis aitas kaasa uue muusika esitamisele. Faure, Cesar Franck ja Lalo olid kõik liikmed. Selts andis esiettekandeid Saint-Saens'i, Chabrier'i, Debussy, Dukase, Raveli ja teiste teostest.

Saint-Saens abiellus 19-aastase tüdrukuga. Abielu ei olnud edukas. Neil sündis kaks poega, kes surid kuue nädala jooksul: laps haiguse tagajärjel ja kaheaastane poeg neljanda korruse aknast välja kukkudes. Saint-Saens süüdistas oma naist ja nad läksid lõpuks lahku.

Saint-Saens rändas aastaid kuulsa muusikuna üle kogu maailma. Lõpuks muutus ta Prantsusmaal vähem populaarseks, kuid Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides imetleti teda endiselt väga. Ta mängis kuninganna Victoriale ja veetis mõnda aega Buckinghami palee raamatukogus Händeli originaalkäsikirju uurides. Oxfordi ja Cambridge'i ülikoolid andsid talle doktorikraadi ning ta sai Viktoriaani ordeni komandöri tiitli, sest ta oli 1902. aastal komponeerinud marsi kuningas Edward VII kroonimise jaoks. Ta suri 1921. aastal Alžiiris. Tema matused toimusid sealses katedraalis ja seejärel viidi ta surnukeha tagasi Pariisi, kus talle korraldati riigimatus Madeleine'i kirikus.

Tema muusika

Saint-Saens oli kontserdisaalis kuulsam kui teatris. Ta kirjutas 13 ooperit, kuid ainult ühte neist mängitakse siiani regulaarselt: Samson et Dalila (Simson ja Deliilia). Üks selle ooperi aaria "Mon cœur s'ouvre à ta voix" on eriti kuulus.

Saint-Saens kirjutas palju kontserte, sümfooniaid, sonaate ja kammermuusikat. Ta kasutab sageli tantsumuusika stiili ja loob teatud mustreid korrates rõõmsat atmosfääri. Tema muusika on hilisromantiline, kuid lähtub pigem klassikalistest traditsioonidest kui järgib Wagneri stiili, nagu paljud teised prantsuse heliloojad sel ajal tegid.

• Camille Saint-Saënsi "Orelisümfoonia" (koos Debussy ja Fauré teostega). Hispaania Raadio ja televisiooni sümfooniaorkester.