Charles Gounod

Varajane elu

Gounod sündis Pariisis. Tema isa oli maalikunstnik ja graveerija. Tema ema oli tema esimene klaveriõpetaja. Kui isa 1823. aastal suri, alustas ema klaveriõpetuse kooli. Gounod näitas peagi üles muusikalist annet ja läks õppima Pariisi konservatooriumi. Ta õppis kolme õpetaja juures, kes kõik surid varsti pärast seda, kui Gounod sai nende õpilaseks. Esimesel korral, kui ta konkureeris Prix de Rome'ile, ei saanud ta seda, kuid kolmandal korral, 1839. aastal, oli ta edukas. See tähendas, et ta võis minna Rooma, et rohkem muusikat õppida.

Roomas meeldis talle 16. sajandi religioosne muusika, mille autoriteks olid sellised heliloojad nagu Palestrina. Kaasaegsed ooperiheliloojad, nagu Donizetti ja Bellini, ei meeldinud talle eriti. Gounod veetis osa aastast ka Austrias ja Saksamaal. Ta läbis Leipzigi, kus ta kohtus Mendelssohniga, kelle muusika avaldas talle suurt muljet.

Gounod naasis Pariisi, kus ta sai tööd kiriku muusikajuhina. Ta mõtles hakata preestriks, kuid siis mõtles ta ümber. Ta jättis oma töö kirikus. Mõni aeg hiljem sai ta sõbraks lauljatar Pauline Viardot' ja tema abikaasa Louis'ga. Ta veetis mõnda aega nende kodus, kus ta kirjutas ooperi "Sapho".

Ta komponeeris Messe Sollennelle, mida tuntakse ka kui Püha Cecilia missat. Kaks katkendit sellest teosest esitati esmakordselt Londonis 1851. aastal ja see aitas tal kuulsaks saada. Selleks ajaks oli ta juba abielus. Ta oli ametis mitme koori juhatajana. Ta hakkas kirjutama palju koorimuusikat.

Ta kirjutas 1855. aastal kaks sümfooniat, 1. sümfoonia D-duur ja 2. sümfoonia Es-duur, kuigi neid ei mängita tänapäeval sageli.

Keskmine periood

1856. aastal hakkas ta kirjutama ooperit, mille järgi teda praegu kõige paremini mäletatakse: Faust (1859), mis põhineb Goethe näidendi "Faust" esimesel osal. Ooper toodi lavale 1859. aastal ja seda mängiti peagi paljudes riikides, eriti Saksamaal. Helilooja Richard Wagner oli Saksamaa tähtsaim ooperihelilooja ja tema ooperid olid üsna erinevad, mistõttu ta ütles, et Gounod' ooperid on rumalad.

Kui 1870. aastal puhkes Prantsuse-Preisi sõda, läks Gounod Inglismaale elama. Ta jäi sinna viieks aastaks ja temast sai praeguse Royal Choral Society esimene dirigent. Gounod kirjutas sel ajal palju muusikat kooridele, sealhulgas spetsiaalselt 1871. aastal Royal Albert Halli avamiseks loodud moteti. Ta töötas väga palju, kuigi oli sageli masendunud sõjaolukorra tõttu Prantsusmaal. Tema maja Saint-Cloudis oli hävitatud. Ta naasis 1874. aastal Prantsusmaale ja oli rõõmus, et sai tagasi oma pere juurde.

Ta kirjutas palju kammermuusikat, sealhulgas viis keelpillikvartetti, kuid neid ei mängita tänapäeval peaaegu kunagi.

Viimased aastad

Hiljem hakkas Gounod taas väga huvituma religioonist. Ta kirjutas palju religioosset muusikat, sealhulgas oma kuulsa muusikalise seade "Ave Maria", mis põhineb J. S. Bachi "Hästi tempereeritud klaveri" I raamatu esimesel prelüüdil, ja Vatikani hümni "Hymnus Pontificius". Ta kirjutas ka kaks oratooriumi, sealhulgas "Mors et vita", mis meeldis kuninganna Victoriale nii väga, et ta palus seda 1886. aastal Royal Albert Hallis esitada.

Ta oli just lõpetamas rekviemi "Le Grand Requiem", kui ta suri. Talle korraldati 27. oktoobril 1893 riiklikud matused. Ta palus, et kogu muusika tema matustel oleks ainult laulumuusika.