Graveerimine: ajalugu, tehnikad ja kasutusalad

Graveerimine: avasta selle ajalugu, traditsioonilised ja kaasaegsed tehnikad ning kasutusalad kunstist tööstuseni — praktiline ja inspireeriv juhend graveerimisest.

Graveerimine on kujunduse kandmine kõvale, tasasele pinnale, raiudes või lõigates sellesse sügavam või madalam joon, ala või muster. Tulemuseks võib olla dekoratiivne ese iseenesest — näiteks kui graveeritakse hõbedat, kulda või terast — või võib graveeringust saada trükiplaat, näiteks vask- või muu metalli plaat, mida kasutatakse pildi ettenäitamiseks paberile trükkides; seda nimetatakse ka graveeringuks. Ajalooliselt oli graveerimine tähtis piltide ja detailsete illustratsioonide valmistamise meetod paberile, nii kunstilisel eesmärgil kui ka raamatute ja ajakirjade trükkimiseks. Kaubanduslikus trükkimises on see suurte tehnoloogiliste muutustega osaliselt asendunud fotograafiaga, ja tänapäeval on graveering graafikas palju vähem levinud, sest osa töödest on peaaegu täielikult üle võtnud söövituse ja teised meetodid. Siiski elab graveerimine edasi paljudes valdkondades — nii traditsioonilisena käsitööna kui ka tänapäevase CNC- ja lasertehnoloogia kaudu.

Ajalooline ülevaade

Graveerimise juured ulatuvad antiik- ja keskaja käsitöösse: hõbeda ja kullasepad lõikasid märke ja ornamentikaid ehetele, graveerijad lõid münte ja pitse ning trükikunstnikud raiusid graveeringuid teras- või vasetahvlitele, et toota reproduktsioone ja illustratsioone. 16.–19. sajandil saavutati graveeringuga erakordne detailitäpsus, mida kasutati nii kunstiprintide (intaglio) kui ka teaduslike illustratsioonide puhul. Tööstusrevolutsioon tõi masinlike graveerimismeetodite arengut, mis võimaldas graveerida komponente ja mudeleid massiliselt.

Peamised tehnikad

• Käsigraveerimine — traditsiooniline tehnika, kus kasutatakse burini või graveerinõela. Antud meetod annab väga täpsed ja kontrollitud jooned ning on hinnatud eritöödes ja ehtekunstis.
• Intaglio (sügavtrükk) — metallplaadile graveeritud pildid täidetakse tindiga ning pind pühitakse puhtaks; paber trükitakse aluspinnale kõrge rõhu all, et tindi viimistlus jääks paberile.
• Söövitus — graveeringumeetod, kus kontuursed jooned lõigatakse metallile hapete abil; tihti kombineeritakse käsigraveeringuga. (Söövitusest loe lisaks seotud allikast.)
• Lasergrafeerimine — digitaalne meetod, kus laserkiir aurustab või muundab materjali pinnakihi; sobib puidule, klaasile, plastile, metallile ja nahale, võimaldades kiiret ja korduvat töötlemist.
• CNC- ja mehaaniline graveerimine — arvutijuhitavad freessüsteemid, mis graveerivad täpselt masina abiga; levinud tööstuses ja signaalides.
• Hõõrde- ja tolmutehnikad — meetodid pindade mustri rõhutamiseks, näiteks daubing või patineerimine graveeritud aladel.

Materjalid

Graveerimisel kasutatakse väga erinevaid materjale, igaühel on omaduse tõttu erinevad töövõtted:

• Metallid: hõbe, kuld, vask, pronks, messing, teras — sageli ehete, instrumentide, trükiplaatide ja müntide valmistamisel.
• Puit: dekoratiivsed plaadid, puust templi- ja trükiklotsid.
• Kivi ja marmor: monumendid ja tärni- või tähekujundid; nõuab tugevaid tööriistu.
• Klaas: graveeritud klaasid, karikad ja aknad (specially etched or engraved glass).
• Plast ja komposiidid: tänapäevased plaadid ja detailid tööstuses.

Kasutusalad

• Kunst ja graafika: originaalsed graveeritud trükised, portreed ja illustratsioonid.
• Ehtedisain: graveeringud sõrmustel, medaljonidel ja muudel aksessuaaridel.
• Trükkimine: intaglio- ja reljeeftrükiplaadid, mis võimaldavad korduvaid trükiseid.
• Mündid ja pitserid: mündilõiked ja ametlikud templid.
• Tööstus: graveeritud skaalad, märgised, masinaosade detailid ja vormid.
• Elektroonika: trükkplaatide märgistamine ja detailide graveerimine juhtmete ja kontaktide tähistamiseks.
• Sisustus ja restaureerimine: arhitektuurilised kaunistused, mälestusmärkide tekstid ja restaureeritud ornamentika.
• Turvalisus ja identifitseerimine: nummerdamine, VIN-koodide graveerimine, varade tähistamine.

Graveerimise tööriistad ja protsess

Põhilised käsi- ja masinatööriistad hõlmavad burineid, graver- ja freesipeasid, laserallikaid, klambrid ja visanditööriistu. Tavapärane protsess käsigraveerimise puhul:

• kujundi või mustri kavandamine ja sketš
• pinna ettevalmistamine (puhastamine, poleerimine)
• kontuuri läbiviimine ja graveerimine väikeste sammudena
• viimistlus: puhastus, patineerimine või värvimine, pinnakaitse

Laseri ja CNC puhul valmistatakse mall (CAD-fail), mis suunab tööriista või laserit täpselt soovitud trajektoorile, võimaldades kiiret reprodutseerimist ja keerukate kujundite graveerimist.

Erinevus graveerimise ja söövituse vahel

Graveerimine tähendab mehaanilist või termilist eemaldamist materjalist, et moodustada joon või lohk. Söövitus (etching) seevastu kasutab kemikaale (happeid), et ära lahustada katmata metallialasid vastavalt mustrile; söövitatud joone servad on sageli pehmemad ja pisut erineva karakteriga kui buriniga lõigatud joon. Mõlemat tehnikat kombineeritakse sageli detailide ja efektiivsuse saavutamiseks.

Ohutus ja keskkond

• Käsitöös tuleb kaitsta käsi ja silmi (kinnaste, kaitseprillide kasutamine).
• lasertehnoloogias on oluline kasutada tolmumaski ja ventilatsiooni — laserid võivad tekitada kahjulikke gaase ja peenikest tolmu.
• Söövituse puhul on oluline kemikaalide ohutu käitlemine, nõuetekohane ventilatsioon ja jäätmekäitlus.
• tööstuslikes tingimustes järgitakse järelvalvet ja ohutusstandardeid, et vältida mürgistust või tööõnnetusi.

Konservatsioon ja hooldus

Graveeritud esemed — eriti väärismetallist või ajaloolised trükised — nõuavad õiget hooldust: puhastamine leebe seebilahusega, terase ja hõbeda puhul sobiv poliitika korrosiooni vastu ning klaasi või kivipindade puhul ettevaatlik füüsiline puhastus. Muuseumides ja restaureerimisel kasutatakse spetsialistide juhendamise all spetsiifilisi meetodeid, et vältida algmaterjali kahjustamist.

Kuidas alustada kui hobi või eriala

• alusta põhitööriistade ja lihtsate projektidega (näiteks väiksed metallplaadid või puidust märgid);
• õpi joonte juhtimist, surve ja tööriista kalde kontrolli — need on graveerimise aluseks;
• võta kursusi või osale töötubades, kus õpetatakse nii käsigraveerimist kui ka digitaalseid meetodeid;
• tutvu materjalide ja ohutusnõuetega enne kemikaalide või laseriga töötamist;
• harjuta kavandamist ja CAD-tarkvara kasutamist CNC/laseri ettevalmistuseks, kui soovid liikuda digitaalse graveerimise juurde.

Tulevik ja tehnoloogilised arengud

Tänapäeva tehnoloogia — eriti CNC-automaatika ja lasertehnika — on laiendanud graveerimise rakendusvõimalusi tööstuses, meditsiiniseadmete märgistamisel ning massiivses personaliseerimises (nt kinkekaardid, gravüüriga ehteesemed). Samas säilib huvi käsitöö ja traditsioonilise graveerimise vastu kunstilistes ja restaureerimistöödes, kus käsitöödetailiform annab esemele unikaalse väärtuse.

Graveerimine on seega mitmekesine ja ajaloohõnguline ala, mis ühendab kunsti, käsitöö ja tehnoloogia — nii traditsiooniliselt kui ka moodsa tehnikaga tehtuna.

Graveerimisprotsess

Graveerijad kasutavad terastööriista, mida nimetatakse buriniks, et lõigata pilt või muster pinnale, enamasti vaseplaadile.[1] Graveerijad on erineva kuju ja suurusega, mis annavad kasutamisel erinevaid joonetüüpe. Graveerija annab meile joone, mis on ainulaadne oma püsiva välimuse ja siledate servade tõttu. Nurgatooniga tööriistal on kergelt kumer ots, mida kasutatakse tavaliselt graafikas. Florentine'i linerid on lamedapõhjalised tööriistad, millel on mitu joont ja mida kasutatakse suuremate pindade tööde tegemiseks. Lamedaid graveerijaid kasutatakse tähtede, samuti enamiku muusikainstrumentide graveerimistööde tegemiseks. Ümmargusi graveerijaid kasutatakse tavaliselt hõbeda ja muude raskesti lõigatavate metallide, näiteks nikli ja terase graveerimiseks.

Valik käsitsi graveerimise tööriistu


Püha Hieronymus Albrecht Dürer 1514

Ajalugu ja kasutamine

Muinasajal olid ainsad graveeringud, mida võis teha, madalad sooned, mida leiti mõnes ehtes pärast 1000 aastat eKr.

Euroopa keskajal kasutasid kullassepad metalli kaunistamiseks graveerimist. Arvatakse, et nad hakkasid oma kujunduste jäädvustamiseks trükkimisega tegelema. Sellest kasvas 1430. aastatel Saksamaal välja vaskplaatide graveerimine kunstiliste kujutiste valmistamiseks paberile. Graveerimise esimene ja suurim periood oli umbes aastatel 1470-1530, mil tegid seda sellised meistrid nagu Martin Schongauer, Albrecht Dürer ja Lucas van Leiden.

Seejärel kaotas graveerimine oma populaarsust söövituse kasuks, mis oli kunstnikule palju lihtsamini omandatav tehnika. Üheksateistkümnendaks sajandiks oli graveerimine enamasti mõeldud kaubanduslikuks pilditehnikaks.

Enne fotograafia leiutamist kasutati graveerimist muude kunstivormide, näiteks maalide reprodutseerimiseks. Graveeringud olid ajalehtedes ja paljudes raamatutes tavalised kuni 20. sajandi alguseni, sest neid oli odav kasutada trükkimiseks.

Kui kaks paralleelsete joonte šabloonide komplekti ületasid teineteist suurema tiheduse saavutamiseks, nimetati seda mustrit ristšatšeriks. Claude Mellan on tuntud oma tehnikas, kus ta kasutas erineva paksusega jooni. Üks näide on tema "Sudarium of Saint Veronica", Jeesuse näo graveerimine ühest spiraaljoonest, mis algab Jeesuse nina tipust (pildil).

Claude Mellani Püha Veronika sudarium (1649)

Piibli viited

Varaseim viide graveerimisele Piiblis võib olla viide Juuda pitserirõngale. (1Moosese 38,18), millele järgneb (2Moosese 39,30). Graveerimist tehti tavaliselt teravate rauast tööriistade või isegi teemantidega. (Jeremija 17,1).

Igale ülempreestri ephodi õlakivile oli graveeritud kuue erineva Iisraeli suguharu nimi ja igale 12 vääriskivile, mis kaunistasid tema rinnaesistust, oli graveeritud ühe suguharu nimi. Pühitsemise püha märk, ülempreestri turbanil olev särav kuldplaat, oli graveeritud sõnadega: "Pühadus kuulub Jehoovale". Bezalel oli koos Oholiabiga kvalifitseeritud nii seda spetsiaalset graveerimistööd tegema kui ka teisi koolitama." - 2Ms 35:30-35; 28:9-12; 39:6-14, 30.

Farnese Herakles, autor Hendrik Goltzius 1591

Küsimused ja vastused

K: Mis on graveerimine?

K: Milliseid materjale saab graveerida?

K: Milleks kasutatakse graveeringuid?

K: Kas graveerimine oli minevikus oluline meetod kujutiste valmistamiseks?

K: Miks on graveerimine kaubanduslikus kasutuses asendunud fotograafiaga?

K: Millised trükitehnikad on asendanud graveerimise?

K: Kas graveerimine on tänapäeval veel levinud?

Otsing