Graveerimine
Graveerimine on kujunduse kandmine kõvale, tasasele pinnale, raiudes sellesse. Tulemuseks võib olla dekoratiivne ese iseenesest, näiteks kui graveeritakse hõbedat, kulda või terast, või võib olla vask- või muu metalli trükiplaat paberile trükkimiseks, mida nimetatakse ka graveeringuks. Graveerimine oli ajaloos oluline meetod piltide valmistamiseks paberile, seda nii kunstiliselt, näiteks dekoratiivse trükise valmistamiseks, kui ka raamatute ja ajakirjade trükkimiseks. Kaubanduslikus kasutuses on see ammu asendunud fotograafiaga ja tänapäeval on see palju vähem levinud graafikas, kus see on peaaegu täielikult asendatud söövituse ja muude tehnikate abil.
Herakles võitleb kentauride vastu, Sebald Behami gravüürimine
Graveerimisprotsess
Graveerijad kasutavad terastööriista, mida nimetatakse buriniks, et lõigata pilt või muster pinnale, enamasti vaseplaadile.[1] Graveerijad on erineva kuju ja suurusega, mis annavad kasutamisel erinevaid joonetüüpe. Graveerija annab meile joone, mis on ainulaadne oma püsiva välimuse ja siledate servade tõttu. Nurgatooniga tööriistal on kergelt kumer ots, mida kasutatakse tavaliselt graafikas. Florentine'i linerid on lamedapõhjalised tööriistad, millel on mitu joont ja mida kasutatakse suuremate pindade tööde tegemiseks. Lamedaid graveerijaid kasutatakse tähtede, samuti enamiku muusikainstrumentide graveerimistööde tegemiseks. Ümmargusi graveerijaid kasutatakse tavaliselt hõbeda ja muude raskesti lõigatavate metallide, näiteks nikli ja terase graveerimiseks.
Valik käsitsi graveerimise tööriistu
Püha Hieronymus Albrecht Dürer 1514
Ajalugu ja kasutamine
Muinasajal olid ainsad graveeringud, mida võis teha, madalad sooned, mida leiti mõnes ehtes pärast 1000 aastat eKr.
Euroopa keskajal kasutasid kullassepad metalli kaunistamiseks graveerimist. Arvatakse, et nad hakkasid oma kujunduste jäädvustamiseks trükkimisega tegelema. Sellest kasvas 1430. aastatel Saksamaal välja vaskplaatide graveerimine kunstiliste kujutiste valmistamiseks paberile. Graveerimise esimene ja suurim periood oli umbes aastatel 1470-1530, mil tegid seda sellised meistrid nagu Martin Schongauer, Albrecht Dürer ja Lucas van Leiden.
Seejärel kaotas graveerimine oma populaarsust söövituse kasuks, mis oli kunstnikule palju lihtsamini omandatav tehnika. Üheksateistkümnendaks sajandiks oli graveerimine enamasti mõeldud kaubanduslikuks pilditehnikaks.
Enne fotograafia leiutamist kasutati graveerimist muude kunstivormide, näiteks maalide reprodutseerimiseks. Graveeringud olid ajalehtedes ja paljudes raamatutes tavalised kuni 20. sajandi alguseni, sest neid oli odav kasutada trükkimiseks.
Kui kaks paralleelsete joonte šabloonide komplekti ületasid teineteist suurema tiheduse saavutamiseks, nimetati seda mustrit ristšatšeriks. Claude Mellan on tuntud oma tehnikas, kus ta kasutas erineva paksusega jooni. Üks näide on tema "Sudarium of Saint Veronica", Jeesuse näo graveerimine ühest spiraaljoonest, mis algab Jeesuse nina tipust (pildil).
Claude Mellani Püha Veronika sudarium (1649)
Kaasaegne graveerimine
Tänu sellele, et meister graveerija saab teha väga üksikasjalikke töid, on graveeritud kujunduse võltsimine peaaegu võimatu ning kaasaegsed pangatähed on peaaegu alati graveeritud, nagu ka raha, tšekkide, võlakirjade ja muude paberite trükiplaadid, mida ei tohiks võltsida. Graveerimine on nii peen, et tavaline printer ei suuda käsitsi graveeritud kujutiste detaile korralikult teha. USA Graveerimis- ja trükikoda töötab ühe ja sama trükiplaadi kallal rohkem kui üks graveerija, mistõttu on peaaegu võimatu, et ükskõik millise pangatähe või dokumendi kogu graveeringut suudaks üks inimene dubleerida.
Paljud klassikalised postmargid on graveeritud, kuigi tänapäeval on see tava enamasti piiratud teatavate riikidega või kasutatakse, kui soovitakse "elegantsemat" kujundust ja kui on vastuvõetav piiratud hulk erinevaid värve.
Graveerimismasinad, nagu Hell Gravure Systems'i K500 või K6, kasutavad rakkude lõikamiseks teemantpliiatsit. Iga lahter loob hiljem ühe trükipunkti. K6 masinal võib olla kuni 18 graveerimispead, millest igaüks lõikab 8000 rakku sekundis täpsusega 0,1 µm ja alla selle. Loomulikult on need täielikult arvutiga juhitavad ja kogu silindrite valmistamise protsess on täisautomaatne.
Graveerimine teemantidega on alates 1960. aastatest tehnika tipptasemel.
Nüüd valmistatakse lasergraveerimismasinaid ja ka tänapäeval on mehaaniline lõikamine tõestanud oma tugevust nii majanduslikus mõttes kui ka kvaliteedis. Üle 4000 graveerija valmistab aastas üle maailma umbes 8 miljonit trükisilindrit.
Piibli viited
Varaseim viide graveerimisele Piiblis võib olla viide Juuda pitserirõngale. (1Moosese 38,18), millele järgneb (2Moosese 39,30). Graveerimist tehti tavaliselt teravate rauast tööriistade või isegi teemantidega. (Jeremija 17,1).
Igale ülempreestri ephodi õlakivile oli graveeritud kuue erineva Iisraeli suguharu nimi ja igale 12 vääriskivile, mis kaunistasid tema rinnaesistust, oli graveeritud ühe suguharu nimi. Pühitsemise püha märk, ülempreestri turbanil olev särav kuldplaat, oli graveeritud sõnadega: "Pühadus kuulub Jehoovale". Bezalel oli koos Oholiabiga kvalifitseeritud nii seda spetsiaalset graveerimistööd tegema kui ka teisi koolitama." - 2Ms 35:30-35; 28:9-12; 39:6-14, 30.
Farnese Herakles, autor Hendrik Goltzius 1591
Küsimused ja vastused
K: Mis on graveerimine?
V: Graveerimine on kujutise graveerimine kõvale, tasasele pinnale.
K: Milliseid materjale saab graveerida?
V: Graveeritavate materjalide hulka kuuluvad hõbe, kuld, teras, vask ja muud metallid.
K: Milleks kasutatakse graveeringuid?
V: Graveeringuid võib kasutada dekoratiivsetel eesmärkidel või trükiplaatide loomiseks paberil olevate kujutiste jaoks.
K: Kas graveerimine oli minevikus oluline meetod kujutiste valmistamiseks?
V: Jah, graveerimine oli minevikus oluline meetod piltide valmistamiseks paberile.
K: Miks on graveerimine kaubanduslikus kasutuses asendunud fotograafiaga?
V: Graveerimine on kaubanduslikus kasutuses asendunud fotograafiaga, sest fotograafia on kiirem, kuluefektiivsem ja võimaldab toota kvaliteetsemaid pilte.
K: Millised trükitehnikad on asendanud graveerimise?
V: Graveerimine ja muud tehnikad on graafikas peaaegu täielikult asendanud graveerimise.
K: Kas graveerimine on tänapäeval veel levinud?
V: Ei, graveerimine on tänapäeval palju vähem levinud kui minevikus.
