Albrecht Dürer

Varajane elu

Dürer oli oma vanemate, kellel oli neliteist kuni kaheksateist last, kolmas laps ja teine poeg. Tema isa oli edukas kullasepp Ajtósist, Gyula lähedal Ungaris.

Düreri ristiisa oli Anton Koberger, kes lahkus kullaseppadest ja asus Düreri sünniaastal trükkali ja kirjastajaks. Temast sai kiiresti Saksamaa edukaim kirjastaja, kellele kuulus kakskümmend neli trükikoda ja kellel oli palju kontoreid nii Saksamaal kui ka välismaal. Tema kuulsaim väljaanne oli Nürnbergi kroonika, mis ilmus 1493. aastal saksa ja ladina keeles. Selles oli 1809 Wolgemuti töökoja puulõikepilti. Dürer võis mõnel neist töötada, sest töö selle projekti kallal algas ajal, mil ta töötas Wolgemuti juures.

Dürer oli hakanud oma isalt õppima kullassepatööd ja joonistamist. Tema isa soovis, et ta jätkaks kullassepa väljaõpet, kuid ta oli nii hea joonistamises, et alustas 1486. aastal viieteistkümneaastaselt Michael Wolgemuti õpipoisina. Eneseportree, joonistus hõbepunktiga, on dateeritud 1484. aastal (Albertina, Viin). Wolgemut oli sel ajal Nürnbergi juhtiv kunstnik ja tal oli suur töökoda, kus ta valmistas mitmesuguseid kunstiteoseid, eelkõige puulõikeid raamatute jaoks. Nürnberg oli rikas linn, kirjastamise ja paljude luksuskaupade keskus. Linnal olid tihedad sidemed Itaaliaga, eriti Veneetsiaga, mis asus suhteliselt lühikese vahemaa kaugusel üle Alpide.

Varaseim maalitud autoportree (1493), Albrecht Dürer, õli, algselt vellumile maalitud Louvre, Pariis


Düreri enda puulõige tema vappide kohta

Wanderjahre ja abielu

Pärast oma õpipoisiõppe lõpetamist 1489. aastal järgis Dürer sakslaste tavat, et ta pidas rändkarjääri - tegelikult vaheaastat. Dürer oli peaaegu neli aastat eemal, reisides läbi Saksamaa, Šveitsi ja tõenäoliselt ka Madalmaade. Dürer tahtis kohtuda Põhja-Euroopa parima graveerija Martin Schongaueriga, kuid Schongauer suri vahetult enne Düreri saabumist. Ta jäi Schongaueri venna majja ja sai mõned pildid, mis olid Schongaueri omanduses.

Tema esimene maalitud autoportree on praegu Louvre'is. See maaliti Strasbourgis, ilmselt selleks, et Dürer saaks selle saata tagasi oma kihlatule Nürnbergi. Tegelikult abiellus Dürer väga varsti pärast Nürnbergi tagasipöördumist, 7. juulil 1494 Agnes Freyga. Ta oli linnas tuntud vaskpillimehe (ja harfimängija) tütar. Ta oli 23-aastane ja abielu sõlmiti, kui Dürer oli reisil. tema äraolekul. Neil ei olnud lapsi ja enamik inimesi arvab, et nad ei abiellunud mitte armastusest, vaid sellepärast, et see oli hea kahe perekonna sidumiseks. Samuti ei saanud üksik mees Nürnbergi linnas end ise ettevõtlusega sisse seada. Dürer maalis oma naisest mõned portreed, kuid eksperdid ütlevad, et neil "puudub soojus". Eksperdid arvavad, et kui Dürer oleks oma naist armastanud, oleks ta võtnud nende piltide üle rohkem aega, et naine näeks välja ilusam ja sõbralikum.

Esimene visiit Itaaliasse

Kolme kuu jooksul lahkus Dürer Itaaliasse. Üheks lahkumise põhjuseks oli katku puhkemine Nürnbergis.

Itaalias läks ta Veneetsiasse, kus kunstnikud töötasid moodsamas stiilis. Dürer kirjutas, et Giovanni Bellini oli vanim ja endiselt parim kunstnik Veneetsias.

Noor jänes , 1502, akvarell ja kehavärv (Albertina).

Tagasi Nürnbergisse

1495. aastal Nürnbergi naastes avas Dürer oma töökoja. Ta hakkas üha enam kasutama Itaalias õpitut, nii et tema tööd erinesid oluliselt teistest Nürnbergi kunstnikest, kes kasutasid ainult traditsioonilist saksa stiili.

Düreri isa suri 1502. aastal ja ema 1513. aastal.

Dürer ei lõiganud tõenäoliselt ühtegi puuplokki ise. See oli asjatundjate töö. Kuid ta oli Wolgemuti ateljees oma koolituse raames kavandanud ja lõiganud puulõikeplokke puulõike jaoks ning ta oli näinud palju nikerdatud ja maalitud altariteoseid, mis olid valmistatud ateljees. See tähendab, et ta teadis, mida saab teha puulõikeks ja kuidas töötada koos asjatundlike klotsilõikajatega. Dürer joonistas oma kujundi kas otse puuplokile või liimis paberjoonise plokile. Mõlemal juhul hävitati tema joonis, kui plokk lõigati.

Tema kuulus kuusteist suurest apokalüpsise kavandist koosnev seeria on dateeritud 1498. aastal. Samal aastal tegi ta esimesed seitse stseeni Suurest passioonist ning veidi hiljem üheteistkümnest stseenist koosneva seeria Pühast perekonnast ja pühakutest. Umbes 1503-1505 valmistas ta esimesed seitseteist Neitsi Maarja elu illustreerivat sarja, mida ta ei lõpetanud veel mõne aasta jooksul. Ei neid ega ka "Suurt passiooni" ei avaldatud komplektidena enne mitme aasta möödumist, kuid trükiseid müüdi ükshaaval märkimisväärses koguses.

Veneetsia kunstnik Jacopo de' Barbari, kellega Dürer oli Veneetsias kohtunud, külastas 1500. aastal Nürnbergi ja Dürer ütles, et õppis temalt palju uutest arengutest perspektiivi, anatoomia ja keha proportsioonide alal. de'Barbari ei tahtnud Dürerile kõike, mida ta teadis, rääkida, nii et Dürer alustas ise õpinguid ja jätkas õppimist kogu oma elu lõpuni. See on seeria joonistusi, mis näitavad Düreri katsetusi inimese proportsioonidega, enne kui ta tegi oma kuulsa gravüüri "Aadam ja Eeva" (1504). See on ainus säilinud gravüür, mis on allkirjastatud tema täisnimega.

Dürer tegi suurel hulgal muid praktilisi joonistusi, eriti oma maalide ja gravüüride jaoks, ning paljud neist on säilinud, kõige tuntumad on "Palvetavad käed" (1508 Albertina, Viin). Ta jätkas ka akvarellide ja kehavärvide (tavaliselt kombineeritud) tegemist, sealhulgas mitmeid väga ilusaid niidu- või loomapilte, sealhulgas tema "Jänes" (1502, Albertina, Viin).

Melencolia I , 1514, Albrecht Düreri graafika


Lamentatsioon Kristuse pärast , õli, 1500-3


Palvetavad käed

Teine visiit Itaaliasse

1506. aasta alguses pöördus ta tagasi Veneetsiasse ja jäi sinna kuni 1507. aasta kevadeni. Selleks ajaks olid Düreri gravüürid väga populaarsed ja neid hakati kopeerima. Veneetsias sai ta väljarännanud saksa kogukonnalt väärtusliku tellimuse San Bartolomeo kiriku jaoks. See oli altarimaal, mida tuntakse Neitsi Maarja kummardamise või Roosigirantide püha nime all. See sisaldab Veneetsia saksa kogukonna liikmete portreesid, kuid näitab tugevat itaalia mõju. Hiljem viis keiser Rudolf II selle Prahasse. Dürer valmistas Veneetsias ka järgmisi maale: "Neitsi ja laps kuldkingaga", "Kristus ja arstid vaidlevad" (väidetavalt valmis see vaid viie päevaga) ja mitmeid väiksemaid teoseid.

Nürnberg ja meistriteosed

Veneetslased imetlesid Dürerit, kuid 1507. aasta keskpaigaks oli ta tagasi Nürnbergis. Ta jäi Saksamaale kuni 1520. aastani. Tema maine oli levinud kogu Euroopas. Ta oli sõbralikes suhetes enamiku Euroopa suurte kunstnikega ja vahetas joonistusi Raffaelloga.

Vahepealsed aastad ja tema reis Hollandisse jagunevad vastavalt tema tehtud tööde tüübile. Esimese viie aasta jooksul, 1507-1511, pärast Veneetsiast tagasipöördumist, maalis Dürer peamiselt. Ta tegi oma neli parimat maali: "Aadam ja Eeva" (1507), "Neitsi Iirisega" (1508), altarimaali "Neitsi taevaminek" (1509) ja "Kolmainsuse kummardamine kõigi pühade poolt" (1511). Sel perioodil valmisid ka kaks puulõikesarja, "Suur passioon" ja "Neitsi elu".

Ta kurtis, et maalimisega ei teenitud piisavalt raha, nii et aastatel 1511-1514 keskendus ta graafikale. Kuulsad tööd, mis ta sel perioodil tegi, olid kolmkümmend seitse puulõiku "Väike passioon", mis avaldati esimesena 1511. aastal, ja 1512. aastal avaldatud viieteistkümnest väikesest gravüürist koosnev komplekt samal teemal. Aastatel 1513 ja 1514 lõi ta kolm oma kõige kuulsamat gravüüri: "Rüütel, surm ja kurat" (või lihtsalt "Rüütel", nagu ta seda nimetas, 1513), "Melencolia I" ja "Püha Hieronymus oma õppetöös" (mõlemad 1514).

"Melencolia I" on maagiline ruut, mis on arvatavasti esimene, mida on nähtud Euroopa kunstis. Kaks numbrit alumise rea keskel näitavad graveeringu valmistamise kuupäeva, 1514.

1515. aastal lõi ta oma puulõike ninasarviku kohta. Ninasarvik oli Lissabonis, kuid Durer ei näinud seda kunagi. Ta tegi selle teise kunstniku visandi ja kirjelduse põhjal. See ei olnud väga elutruu, kuid seda kasutati veel eelmise sajandi alguses mõnes saksa kooliõpikus. Ninasarvik pärines välja surnud indiaani liigist.

Kuni 1520. aastani valmistas ta mitmesuguseid töid, sealhulgas portreed lina peal, söövituskatsed rauaplaatidele ning osad Triumfikaarest ja Maximilianuse triumfidest, mis olid suured puulõikeprojektid Püha Rooma keisri Maximilianuse I tellimusel.

Düreri ninasarvik, puulõige, 1515.

Teekond Hollandisse ja kaugemale

1520. aasta suvel tegi Dürer oma neljanda ja viimase suure reisi.

Ta tahtis uuendada keiserlikku pensioni, mille Maximilian oli talle andnud. Kuna Maximilian oli 1519. aastal surnud, lõpetas Nürnbergi linn selle maksmise. Samuti vajas Dürer pärast Maximiliani surma uusi patroonid ja selleks, et vältida haiguspuhanguid Nürnbergis.

Ta võttis oma naise ja tema teenijanna ning lahkus 1520. aasta juulis Nürnbergist Madalmaadesse, et osaleda uue keisri Karl V kroonimisel. Ta sõitis Reini jõge mööda Kölni ja seejärel Antwerpenisse, kus ta tegi palju joonistusi hõbepunktiga, kriidiga ja söega.

Dürer sõitis kroonimisele Aachenisse, kuid käis ka Kölnis, Nijmegenis, 's-Hertogenboschis, Brüsselis, Brügges, Gentis ja Zeelandis. Brüsselis nägi ta "asju, mis on saadetud kuningale kuldsest maast" - asteekide aardeid, mille Hernán Cortés oli pärast Mehhiko langemist saatnud koju Püha Rooma keisrile Karl V-le. Dürer kirjutas, et see aardelaegas "oli minu jaoks palju ilusam kui imed. Need asjad on nii väärtuslikud, et neid on hinnatud 100 000 floriini". Dürer näib olevat kogunud oma kabineti jaoks kurioosumeid ning saatis Nürnbergisse tagasi erinevaid loomasarvi, korallitüki, mõned suured kalade uimed ja Ida-Indias saadud puust relva.

Dürer võttis kaasa palju graafikat. Ta kirjutas oma päevikusse, kellele ja kui palju ta neid kinkis, vahetas või müüs. See on üks väheseid kordi, kus graafika hind on kirja pandud, mistõttu ajaloolased peavad seda väga oluliseks, et näidata graafika väärtust võrreldes maalidega sel ajal. Dürer naasis koju 1521. aasta juulis. Tal oli tundmatu haigus, mis jäi temaga kogu ülejäänud eluks ja aeglustas tema töötempot.

Viimased aastad Nürnbergis

Tagasi Nürnbergis alustas Dürer tööd religioossete piltide seeria kallal. Sellest ajast on säilinud palju praktilisi visandeid ja õpinguid (proovimaale suurema maali jaoks), kuid suuri maale ei ole. Osaliselt oli see tingitud tema haigusest, kuid rohkem oli see tingitud ajast, mil ta valmistus raamatute kirjutamiseks geomeetria ja perspektiivi, inimeste ja hobuste proportsioonide ning kindlustamise kohta.

Tema kirjutised näitavad, et Dürer tundis suurt poolehoidu Martin Lutherile ja ta võis mõjutada linnavolikogu, mis 1525. aastal kuulutas end Lutheri poolt. Ta suri siiski enne, kui usulised lõhed olid kõvaks muutunud erinevateks "katoliku" ja "protestantlikeks" kirikuteks. Dürer pidas end tõenäoliselt reformimeelseks katoliiklaseks.

Dürer suri Nürnbergi linnas 56-aastaselt. 6 874 floriini väärtuses raha ja kaupu - märkimisväärne summa - jättis ta maha. Tema töökoda oli osa tema suurest majast. Tema lesk elas seal kuni oma surmani 1537. aastal. Maja on praegu muuseum.

"Vier Bücher von menschlicher Proportion" tiitelleht, millel on Albrecht Düreri monogrammi allkiri.

Seotud leheküljed

• Enda portree