Kriit on lubjakivi liik. Õhk ja vesi ei kuluta kriiti kergesti ära, nii et kui kriit on mere ääres, moodustab see sageli suure kalju. "White Cliffs of Dover" Kentis, Inglismaal on hea näide sellest. Kui kriit on maapinna tipu lähedal, moodustab see sageli kriidimägesid. Kriit hoiab vett, seega on neis kriidimägedes palju vett, ja kui ilm on väga kuiv, tuleb vesi aeglaselt kriidist välja. Kriit moodustub enamasti lugematute pisikeste planktooniliste vetikate, mida nimetatakse kokkooliitideks, lubjakivist (CaCO3). See ladestus ülemisel kriidiajal.

Tahvlikriit ei ole tõeline kriit. See on tegelikult kips (kaltsiumsulfaat), kuid sageli kutsutakse seda kriidiks. Inimesed kasutavad seda kõvadele asjadele joonistamiseks, sest see on pehme. Kui seda kriiti hõõruda millegi kõva või kareda peale, jätab see jälje. Sageli kirjutatakse kriidiga kriiditahvlile või tahvlile. Kriidijälgede eemaldamiseks võib kasutada kriidikustutusvahendit või vett, et tahvel oleks jälle tühi. Kauplused müüvad tavaliselt tahvlile mõeldud kriiti umbes 5 cm pikkuste pulkadena.

Samuti on olemas suured pehmed kriiditükid, millega lapsed saavad kirjutada maapinnale, näiteks betoonile (näiteks kõnniteele) või asfaldile (näiteks sõiduteele). Sellise kriidiga võib tavaliselt maapinnale kirjutada, sest vihm peseb kriidi ära.

Ka rätsepakriit ei ole tõeline kriit. See on tegelikult talk (magneesiumsilikaat). Rõivaste valmistamisel kasutavad rätsepad seda materjalile joonistamiseks.

Kriidi teke ja koostis

Tõeline maalikriit ehk lubjakivikriit koosneb peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3). See moodustus peamiselt siis, kui meri oli madal ja soodne planktoni ning mikroorganismide arengule — kõige tähtsamad neist on kokkooliidid, väikesed üherakulised vetikad, kes ümber oma raku moodustavad lubjakivist plaadikujulisi struktuure. Miljonite aastate jooksul nende plaatide kuhjumisel ja kivistumisel tekkisid laialdased kriidikihid.

Kriidi omadused ja maastik

Kriit on tavaliselt helevalge ja pehme võrreldes teiste lubjakividega. Tal on suur poorsus — see tähendab, et see neelab vett ja vett juhibki läbi kriidkivimi aeglaselt. Sellest tulenevad kriidimägede all asuvad sageli veerohked varud ja allikad. Kriidikihtides esineb sageli ka räniühenditest moodustunud tulerohkeid (flint) oksi, mis ilmuvad tihti tumedate pärlite või lehtedena.

Inimkasutus ja tähtsus

Looduslikku kriiti kasutatakse mitmel otstarbel: ehitusmaterjalina, lubja tootmises ning põllumajanduses mullaparandajana (kalkimine) ning mõnikord ka skulptuuride ja dekoratiivsete objektide valmistamisel. Kriidi kergesti töödeldav pind teeb selle sobivaks ka mõneks kunstiliseks kasutuseks.

Tahvli‑ ja tänavakriit

Nii-öelda tahvli‑ või koolikriit, mida kasutatakse kirjutamiseks, ei ole sageli looduslik lubjakivi. Paljudes tänapäevastes tahvlikriidites kasutatakse kipsi (kaltsiumsulfaati), sest see puruneb ja jätab tahvlile hästi nähtava joone. Tänavakriidid, millega lapsed joonistavad, on tihti suuremad ja pehmemad pulgad, mis võivad sisaldada lisaks kaltsiumkarbonaadile ka värvaineid ja sideaineid — need on kergesti pestavad ja ilmastiku mõjul langevad maha.

Rätsepakriit ja muud "kriidid"

Rätsepakriit ehk talk on tegelikult magneesium sisaldav silikaat ja ei ole keemiliselt seotud lubjakiviga. Rätsepad kasutavad seda materjali rõivastel ajutiste märkide tegemiseks, sest talk hõõrub kergesti kangale ning märge on lihtne eemaldada. Samuti kasutatakse eri tüüpi "kriite" eri valdkondades: spordis on olemas kriit vabalangemisel ja köiehaamriteks (magnesiumkarbonaadi loks), ehituses ja tööstuses aga erinevad pulbrilised lubjavalmistised.

Kokkuvõte

  • Tõeline kriit on lubjakivist (CaCO3) tehtud pehme kivim, mis moodustus suures osas ürgmeredes planktoni jäänustest.
  • Tahvli‑kriit on tavaliselt gipsipõhine ja seetõttu ei ole see geoloogiliselt „kriit”.
  • Rätsepakriit on talk — magneesiumsilikaat — ja sobib riidemärgiste tegemiseks.
  • Kriit ja selle eri liigid on inimestele kasulikud paljudes valdkondades: ehitus, haridus, kunst ja käsitöö.