Ülemine kriidiajastu (100–66 Mln a): geoloogia, dinosaurused, väljasuremine

Ülemine kriidiajastu (100–66 Mln a): geoloogia ja kivimid, Triceratops, Tyrannosaurus, Velociraptor, Mosasaurus ning K/T väljasuremine — avasta viimse kriidi saladused.

Autor: Leandro Alegsa

Ülemine kriidiaj on viimane geoloogiline ajastu kriidiajastul. See algas 100,5 miljonit aastat tagasi ja lõppes 66 miljonit aastat tagasi.

Kreidiaeg on traditsiooniliselt jagatud alumisteks (varajased) ja ülemisteks (hilised) kivimiteks. Kivimid peegeldavad tingimusi, milles nad tekkisid. Madalamast kõrgemale jaguneb see Cenomani, Turoni, Coniaciumi, Santoni, Campaniumi ja Maastrichtiumi ajastuteks.

Ülemine kriidikivi on kriidikivi. See koosneb lugematutest miljonitest lubjakiviplaatidest (CaCO3), mida nimetatakse kokoliitideks. Need on nii väikesed, et neid saab vaid valgusmikroskoobiga näha; üksikasjad nõuavad elektronmikroskoopi. Plaadid on moodustatud üherakuliste planktooniliste vetikate, nn kokkooliitofooride poolt ja need on ladestunud avamere ääres.

Ainus muu kivim, mida leidub kriidis, on ränikivi, mis on ränidioksiid (ränidioksiid, SiO2). See pärineb nendest vetikatest ja loomadest, mille skelett koosneb ränidioksiidist.

Kreidiaeg oli viimane periood, mil dinosaurused olid domineerivad maismaaloomad. Sel ajal elasid Triceratops, Tyrannosaurus ja Velociraptor. Hiiglaslik Mosasaurus oli domineeriv merekiskja. Kreidiajal muutusid linnud mitmekesisemaks. Õistaimed arenesid rohkem ja muutusid maismaal domineerivateks taimedeks. Ülemine kriidiaeg lõppes K/T väljasuremisjuhtumiga.

Geoloogia ja mered

Ülemine kriidiaeg iseloomustas kõrge meretase: suur osa maismaast oli ümbritsetud madalate, sooja vee lahtede ja sise­meredega (näiteks Põhja‑Ameerika Western Interior Seaway). Sellistes tingimustes tekkisid paksud kriidikivikihid, eriti piirkondades, kus sügavus ja vee keemia soosisid planktoniliste kokkoliitide säilimist. Ajastule on iseloomulikud ka suured laialivalguvad settekivimid ja paiksed liustike puudumine – kliima oli üldiselt sooja‑niiskem kui tänapäeval.

Kivimid ja mikroorganismid

Ülemises kriidis domineerisid lubjakivised setted, mis koosnevad peamiselt CaCO3‑st moodustunud kokkoliitidest. Neid tekitasid üherakulised planktoonilised vetikad (kokkoliitoforid). Lisaks lubjakivile esineb kriidis kohtades ränikive (SiO2), mis pärinevad ränisisaldusega mikroorganismidest ja liikidest – näiteks diatoomidest, radiolaaritest ja mõnest merevaigust (spongiidide) jms. Selline vahelduv calcite‑ ja silica‑setete moodustis jääb paljudes kohtades hästi kivistunult säilinud.

Ajastu kliima ja tektoonika

Ülemine kriidiaeg oli üldiselt sooja, nn „roheline majapidamine” (greenhouse) — polaaralad olid märgatavalt soojemad kui tänapäeval ja polaarne jääkate puudus või oli väga vähene. Suured tektoonilised nihked (Pangaea lõhestumine jätkus) muutsid ookeani‑ ja atmosfäärivoolusid, mis omakorda mõjutasid kliimat ja leviala­liike. Cenomanian–Turonian üleminekust pärineb ka tuntud oksi‑jaotus sündmus (OAE2), kus osa ookeane muutus ajutiselt hapnikuvaeseks ja setted sisaldasid anoksilist materjali.

Elustik: maismaa, jõed ja mered

Maismaal olid ülemise kriidi tippspetsialistid dinosaurused. Levinud olid nii suured taimtoidulised kui ka kiskjad — näiteks Triceratops (sarvjas taimtoiduline) ja hiidliikide hulka kuuluv Tyrannosaurus. Väiksemad ja kergemad teatud röövloomad (nt Velociraptor) olid suure osa ökosüsteemide röövloomadest. Meredes domineerisid suuremad röövloomad nagu Mosasaurus ning esinesid ka plesiosaurused, haid ja rikkalik molluskifloora (ammoniidid, belemniitid).

Õistaimed (angiospermid) leviku tõttu muutusid maismaa ökosüsteemid oluliselt: tekkisid metsad ja tasandikud, kus uued sööjad ja tolmeldavad putukad võtsid olulise osa koomas­süsteemidest. Linnud hakkasid mitmeks haruks eristuma, kaasa arvatud lindlased, mis on tänapäeval tuntud kui kaasaegsete lindude eelkäijad. Samal ajal jäi suur osa maismaast dinosauruste domineerimiseks kuni väljasuremiseni 66 Ma tagasi.

Fossiilid ja tuntud leiukohad

Paljud ülemise kriidi setted on väga hästi säilitanud fossiile: näiteks Inglismaa valged kaljud (White Cliffs of Dover) ja Maastrichti piirkond Hollandis andsid nime Maastrichtiani ajastule. Põhja‑Ameerikas ja Mongoolias on avastatud rikkalikud dinosauruseleiukohad, mis aitavad rekonstrueerida selle ajastu bioloogia‑ ja käitumisomadusi.

Väljasuremine (K–Pg / K/T)

Ülemise kriidiaja lõpp tähistub suure väljasuremisega umbes 66 miljonit aastat tagasi (traditsiooniliselt nimetatud K/T‑väljasuremine, nüüd enamasti K–Pg ehk kriitium‑paleogeenipiir). Sellest sündmusest on välja toodud mitu peamist põhjuse hüpoteesi:

  • Asteroidi‑kokkupõrke hüpotees: Chicxulubi kraater Mehhikos ja ülemaailmne iridiumi (haruldane metall) kiht, šokikvarts ning mikrotekstide ja sferuliidide leid viitavad suurele asteroidile, mille tagajärjel tekkisid ulatuslikud tulekahjud, tolmupilv ja valguse blokeerimine, mis häiris fotosünteesi ning põhjustas toiduahela kokkuvarisemist.
  • Volcanism: Deccan Traps Indias tekitasid suured vulkaanilised pigistused (CO2, SO2), mis mõjutasid globaalseid kliima‑ ja ökoloogilisi tingimusi nii pikas kui lühikeses perspektiivis ning võisid süvendada asteroidi mõju.
  • Keskkonnamuutused: merevee temperatuurid, meretaseme kõikumised ja anoksilised sündmused võisid ajaloo lõpul muuta paljude liikide elupaiku.

Tulemuseks oli suurema hulga organismigruppide, sealhulgas kõigi mittelennu‑dinosauruste, ammoliitide ja paljude mereliikide väljasuremine. Samas suudeti ellu jääda lindudel (tänapäeva linnud on üksteistest järeltulijad) ja väiksematel imetajatel, mis hiljem asustasid vabanenud ökosüsteemid ja võimaldasid imetajate suuremat mitmekesistumist paleogeensel ajastul.

Kokkuvõte

Ülemine kriidiajastu oli geoloogiliselt ja bioloogiliselt aktiivne periood: kõrge meretase, soojem kliima, laialdased lubjakivised setted ning intensiivne evolutsioon — eriti õistaimede, lindude ja mitme mere‑ ning maismaaliigi rühma puhul. See lõppes kiire ja laiaulatusliku väljasuremisega umbes 66 miljonit aastat tagasi, mis muutis Maa ökosüsteemide kujunemist ja sillutas teed paleogeensetele ning hilisematele evolutsioonilistele sündmustele.

Mers-les-Bains'i kriidiklipp, tõusu ja mõõna ajal. Kreidekivis on näha kaldus tumedad jooned: need on moodustunud tulekivist, mis on kriidi ainus teine koostisosa.Zoom
Mers-les-Bains'i kriidiklipp, tõusu ja mõõna ajal. Kreidekivis on näha kaldus tumedad jooned: need on moodustunud tulekivist, mis on kriidi ainus teine koostisosa.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Üleliiduline kriitik?


V: Ülemine kriidiaeg on viimane geoloogiline ajastu kriidiajastul, mis algas 100,5 miljonit aastat tagasi ja lõppes 66 miljonit aastat tagasi. Traditsiooniliselt jagatakse see alumise kriidiaja (varase) ja ülemise kriidiaja (hilisema) vahel, sest erinevad kivimid peegeldavad tingimusi, milles nad tekkisid.

K: Kuidas see on jaotatud?


V: Ülemine kriidiaeg jaguneb madalamast kõrgeimale Cenomani, Turoni, Coniaciumi, Santoni, Campaniumi ja Maastrichtiumi ajastuteks.

K: Millist liiki kivimeid võib leida kriidist?


V: Ülemkriidiperioodil leitud kriit koosneb lugematutest miljonitest lubjakiviplaatidest (CaCO3), mida nimetatakse kokoliitideks ja mis on nii väikesed, et neid saab vaid valgusmikroskoobiga vaadelda; üksikasjad nõuavad elektronmikroskoopi. Ainus muu kivim, mida kriidist leidub, on ränikivi, mis on ränidioksiid (ränidioksiid SiO2).

K: Millised loomad elasid sel ajal?


V: Selle aja jooksul domineerisid maismaaloomad, nagu Triceratops, Tyrannosaurus ja Velociraptor, samas kui Mosasaurus oli domineeriv merekiskja. Ka linnud muutusid sel perioodil mitmekesisemaks.

K: Millised taimed arenesid selle aja jooksul?


V: Sellel perioodil arenesid rohkem õistaimed ja muutusid maismaal domineerivaks.

K: Kuidas lõppes ülemine kriidiaeg?


V: Ülemine kriidiaeg lõppes K/T väljasuremisjuhtumiga.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3